Esimene lugu on ajast, millal ma veel töötasin Järve raudteejaamas. Suviti käisid meil ikka koolilapsed raudteekoolist praktikal. Ükskord tuli meile jälle tööle uus vene keelt kõnelev tüdruk.

Andsin talle vajalikud dokumendid läbilugemiseks kätte. Kui ta sellega ühele poole oli saanud, maalis ta ilusate eestikeelsete tähtedega lauaraamatusse, et on vajalike instruktsioonidega tutvunud enne vahekorra algust.

Olin lausa keeletu ja suutsin selle peale vaid lausuda, et meil küll selliseid teenuseid siin ei osutata.

Siis oli tema kord imestada. Taipasin, et neiuke ei saanud asjale pihta. Tõlkisin vene keelde kogu teksti, mille ta nii püüdlikult oli eesti keeles kirja pannud.

Näitsik tormas seepeale WC-sse häbenema. Kui ta lõpuks end kogunud oli, parandasime koos hoolikalt vea. Loodan, et see tüdruk teab elu lõpuni, mis vahe on sõnadel valvekord ja vahekord.

Ma saan aru küll, et nii võib juhtuda, kui kirjutad mitte oma emakeeles. Üks väike sõnavääratus ja ongi sisu muutunud.

Teinekord läheb aga asi lausa koomiliseks kätte. Ma ei taha siin kedagi naeruvääristada. Praeguseks on sellest oma paarkümmend aastat möödas ja ma ei nimeta meelega siin ühtegi nime.

Järgmise loo rääkis mulle üks vanem proua, kes oli aastaid laulnud kiriku kooris. Lugu, mida ta pajatas oli juhtunud eelmise sajandi üheksakümnendatel.

Nende kogudusele oli külla tulemas üks Soome kirikukoor. Piirid hakkasid juba avanema ja seni polnud välismaa külalisi nende kandis veel kunagi käinud.

Kõik olid elevil. Kuna ümbruskonnas puudusid suuremad majutuskohad tuli igal kooriliikmel võtta enda poole elama mõni Soome külaline. Arusaamatuste vältimiseks õpiti hoolega iseseisvalt Soome keelt. Kõik üritasid, kuidas suutsid. Öeldi ju et, kui kõik sujub hästi, saab ka nende koor huvireisile Helsingisse sõita.

Välismaale pääsemise nimel tasus pingutada.

Kui siis külalised olid kohal, jagati nad laiali peredesse. Tehti vastuvõtu pidusöök ja meie jutu peategelane läks küsima tema poole määratud härralt, et kas peab teda majutama.

Midagi läks aga võõras keeles rääkimisega nihu. Härra nägu venis pikaks ja suu kukkus lahti. Asja parandas kähku ära koorivanem, kes oli jutuajamist juhuslikult pealt kuulnud.

Proua oleks pidanud ütlema, et kas teie tulete meile magama. Kahjuks ütles ta aga, et kas te tulete minuga magama.

No ütle siis sellist asja ühele sügavalt usklikule ja ontlikule härrale. Muidugi ehmatab teine end kaameks. Tarvitses vaid ühe sõnaga eksida ja oligi kogu küsimuse sisu muutunud veidraks.

Pärast olid mõlemad osapooled häbenenud üksteist ja ei julgenud enam suurt rääkidagi. Õnneks rohkem ei eksitud ja külalised sõitsid lõpuks minema ning koorgi sai järgmine suvi üle lahe naabrite pealinnas huvireisil ära käia.

Siin saab siis öelda, et lõpp hea, kõik hea. Kui ikka ei oska võõrast keelt piisavalt hästi, võib juhtuda igat sorti apsakaid. 

Niisugused olid siis lood keelevääratustest, mis on kerged tekkima, kui tuleb rääkida või kirjutada mitte emakeeles.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta