See lugu juhtus minu esimeses töökohas raudteel, milleks oli pöörmepost, mis asus päris Balti jaama kõrval. Ta seisis umbes selles kohas, kus olid vanasti Balti jaama turu väravad. Post oli üpris pisike. Sinna mahtusid ainult laud tooliga, pikk pink ja paar kappi. Üksi seal olla oli enam-vähem. Kaks inimest mahtus ka ära, aga mitmekesi läks juba kitsaks.

Ühel ilusal päeval tuli sõbranna mulle sinna külla. Tal oli kaasas kaks sõdurpoissi, kes ilmselt teenisid aega Tallinnas. Üks oli eestlane, teine rääkis vene keelt lõunamaa aksendiga. Oma välimuse järgi võis oletada, et ta kodumaa oli kuskil Kesk-Aasias. Ega ma ei küsinud ja tema ka ei rääkinud, kust ta pärit on.

Nad olid terve päeva linnas traavinud ringi ja juba nägudest oli näha, et nende kõhud olid tühjad. Mäletan, et olin endale lõunasöögiks kaasa võtnud musta leiba ja purgi mulgikapsaid lihaga. Mitte koduseid, vaid sellise liitrise purgi, mis oli igas poes müügil. Lootsin, et sellest jätkub mulle terveks päevaks ja jääb ülegi. Ma ju ei teadnud, et sõbranna oma tuttavate poistega külla tuleb.

Küsisin siis, kas nad mulgikapsast soovivad, mul muud pole kaasas. Mu külalised olid kohe nõus ja ega mul kahju polnud. Tegin kapsad soojaks ja sõime siis seda kõik koos lusikatega ühest kausist, sest tööl mul rohkem toidunõusid polnud. See vene keelt kõnelev poiss oli veel eriti põnevil ja kiitis mulgikapsaid taevani. Pidi ääretult maitsev toit olema. Kauss kraabiti puhtaks ka ja leivast jäi järgi ainult puru paberile.

Ega nad Vene kroonus sellist toitu vist saanud ja ma sain kelkida võõramaalase ees, et see on meie rahvustoit. Eestlasest sõdurpoiss küsis muiates vahele, et kas teine teab ikka, mis seal toidu sees oli, mida ta just sõi ning nii kangesti kiitis. Ju ta teadis võõra tausta. Näitasime sellele siis kohta purgil, kus oli toidu koostis kirjas vene keeles. Seal oli selgete tähtedega kirjutatud, et sealiha oli ka kapsa sees.

Siis läks alles lahti õige nali. Vaene poiss oli plärts põrandal maas ja tagus pead vastu seda ning pomises midagi oma keeles. Nägin esimest korda elus, kuidas moslemid palvetavad. Ega ma enne polnud kuulnudki sõna moslem ja ei teadnud sedagi, et nad ju ei söö sealiha. Eestlasest poiss muud kui aasis ta kallal veel, et too tegi nüüd pattu ja Allah karistab teda. Kuidas ta üldse teab võõras kohas, kus pool see Meka on? Äkki palvetab veel valele poole ka ja teeb nii kahekordset pattu. Eriti alatu nali! Kui ta teadis, oleks võinud enne söömist teist hoiatada.

Lõunamaa poiss vaatas abitu näoga üles, lõi siis käega ja lausus, et Allah näeb, et ta pole süüdi ja talle antekse andeks ning süda teab täpselt, kuhu poole peab palvetama. Mul hakkas kohe hirmus kahju sellest poisist. Ta oli nii õnnetu olemisega ja palvetaski tõesti peaga lõunasse. Ju siis süda ütleski õigesti. Olin nii hämmingus. Esmakordselt nägin nii usklikku inimest. Arvasin, et sellised tavad on jäänud ammu minevikku või on ainult filmides. Mina ei selgitanud talle ju, mida pakkusin. Pidasin nii endast mõistetavaks, et kõik teavad, millest keedetakse kokku mulgikapsaid.

Praegu on sellest küll möödas oma nelikümmend aastat vist, aga nii, kui kuulen sõna moslem, tuleb mulle ikka meelde see lugu mulgikapsastega ja kuidas vaene sõdurpoiss meie jalge ees kitsukeses pöörmepostis palvetas, tagudes peaga vastu põrandat. Nüüd tean, et viisakas on austada ka oma kodus võõraste kombeid ja tavasid. Vahest võib paljast teadmatusest teistele haiget teha. Ka nii võib juhtuda.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta