See lugu juhtus aastaid tagasi, kui ma veel Järve jaamas töötasin. Tahan siin ära tuua paar lugu ämblikute kartusest. Olen ennegi mõelnud, et miks mõnel inimesel on säärane suur ja paaniline hirm ämblike ees. Nad on ju nii väikesed. Ikkagi kardetakse neid.
Minu teada ei ela meil Eestis küll ühtegi sellist ämblikuliiki, kes suudaks olla inimesele ohtlik. Meil lihtsalt pole mürgiseid ämblikke õnneks. Tihti paistavad sellise hirmu tagajärjel kõik ämblikud hulga suuremad ja jubedamad, kui nad tegelikult on. Minule on see arusaamatu. Pigem mõistan, kui kardetakse madusid, herilasi või kedagi muud, kes tõesti on ohtlikud ja suudavad haiget teha.
Esimene lugu on mu ühest armsast töökaaslasest, kes üle kõige kartis kohutavalt ämblikke. Meie Järve jaam oli aga puust maja ja korraldajate ruumis ei olnud küll ilmatu aeg remonti tehtud. Koristajat meil polnud ja iga üks koristas seal siis südametunnistuse järgi. Oli kokkulepe, et vahetuse üleandmiseks pidi olema põrandad pestud ja tolm võetud. Tegelikult kukkus välja, et nii mõnigi viilis sellest kõrvale. Kõik me teame, et koristada võib nii palju kui tahad, kõiki kohti sa ikka üle käia ei jõua.
Oli talvine aeg ja õues olid krõbedad külmakraadid. Minu vahetus algas hommikul ja ma läksin kiirustades tööle. Külm näpistas juba ninaotsa. Tahtsin kiiresti minna, et rutem sooja ruumi saada. Jaama trepi peal lõdises aga toariietes mu kolleeg. Küsisin siis, et miks ta siin külmetab nii ja ruumis pole. Ta teatas, et keeldub sinna tagasi minemast, sest seal on selline suur ämblik. Ta isegi näitas kätega umbes poole meetrist vahemaad.
Usun ma jah, et oli selline ämblik. Hirmul on ju suured silmad. Teadsin küll, et nii mõnigi kord ronis seal kuskilt nurgast neid välja, aga mind nad ei kohutanud. Ma võtsin seda kui vana majaga kaasnevat nähtust. No tuli ja läks oma teed, mis siis sellest.
Aga et üks tilluke ämblik võib kedagi nii kohutada, nägin küll esimest korda. Pidi ikka tohutu suur hirm olema, et sedasi oldi nõus paljalt õue jooksma kahekümne külmakraadi juures. Läksime siis pika kauplemise peale tagasi tuppa ja otsisime, aga mingit ämblikku me enam muidugi ei leidnud. Mu töökaaslane rahunes maha ja võis siis koju minna. Selline oli esimene lugu ämblikust.
Teine lugu juhtus aastaid hiljem. Siis sain juba bussiga tööle ja koju sõita. Kasutasin igapäevaselt Sõjakooli tunnelit. Seal on aga mõlemas otsas suured trepid. Koju minnes oli mul vaja minna Tondi Selveri poolsesse peatusesse. Tunnelisse minnes läks minust mööda üks noorem daam. Ta kõndis mu ees kontsade klõbinal. Tunnelis kajasid ta sammud eriti võimsalt.
Naisterahvas jõudis trepini ja hakkas üles minema. Ühel hetkel ta kiljatas ja hüppas küll oma kolm-neli astme jagu korraga ülespoole. Jõudsin veel mõelda, et kindlasti murrab ta oma kontsad nüüd ära ja kukub. Õnneks jäid kingad terveks ja naine püsti. Mul tekkis hoopis huvi, et mis seda daami nii kohutas, et selliseid hüppeid oli vaja teha. Leidsin trepi pealt ainult ühe ämbliku. Ilmselt ka sel naisel oli ämblike ees jube kartus.
Tol ajal käisin ma igal pool fotokas kotis. Muidugi tegin ma ka kohe sellest isendist pilti. Tänasin õnne, et see naine ehmatas ämblikku nähes. Ilma tema röögatuseta oleks ma kindlasti sellest tegelasest mööda marssinud ja poleks pilti saanudki teha. Nii palju siis ämblikute kartusest.
Olen maal kasvanud ja lapsest peale neid näinud. Mul õnneks hirmu nende ees pole. Muidugi näpuga susima ma neid ei lähe, ega röökima ma ka ei pista ämblikut nähes. Mäletan ka juhust, kui ma plikana ühe vana maja lakas avastasin hästi palju pisikesi ämblikke võrgu sees. See pilt tõi küll mul kananaha ihule ja oli tahtmine sealt kähku ära minna. Hiljem sain teada et koloonia oli ilmselt kellegi järglased. Rohkem mul ämblike kartust pole olnud.
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
