Samal ajal, kui Tallinnas räägiti kliimakonverentsil CO2sõltuvusest, arutasid Eesti ja Läti teadlased Riias, kuidas vabaneda lämmastikusõltuvusest.

Kuidas motiveerida põllumehi senisest keskkonnahoidlikumalt tootma, et maismaalt merre jõudva lämmastiku hulk väheneks?

Eestis läheb aastas maismaalt merre ligi 30 000 tonni lämmastikku. Tulemuseks on halvasti läbipaistev vesi ja vohav taimestik rannikumeres. Lämmastikku aitaks vähendada näiteks see, kui sõnnikulaotamise aega piirata või teha kraavid kõveraks. Keskkonnaministeerium on küll kehtestanud hulga norme, kuid kõik põllumajandustootjad pole võrdselt keskkonnateadlikud, et neid täita.

Täna pandi Riias punkt Eesti-Läti ühisprojektile Gurinimas, mille käigus Eesti ja Läti teadlased hindasid naaberriikide elukeskkonnas ringleva lämmastiku kogust. Tänasel lõpukonverentsil võisime õppida Taani kogemusest - Taani riik toetab juba aastaid põllumajandustootjaid rahaliselt, et nad rakendaks vabatahtlikult keskkonnaseisundit parandavaid meetmeid.

Taanis on paika pandud eesmärgid, kui palju reoaineid, sh lämmastikku võib põllumajandustootjatel tekkida ning vastavalt normidele seavad põllumajandustootjad oma tootmise ümber. Tänu sellele on Taanis viimase paarikümne aasta jooksul veekogudesse sattuva lämmastiku hulk vähenenud pea poole võrra.

Fotol on konverentsil sõna võtnud Arvo Iltal TalTechist ja paneeldiskussiooni juhtinud keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisner.

Sarnased artiklid