Kolmkümmend lapsesuud vaatasid minu poole. Kõik nad tahtsid nagu midagi küsida. 

Vastuse asemel läksin noore kuuse juurde. Võtsin kuivi oksi ja sellest sündis lõke lastele.

Lapsesuud, mis ei vaiki pea kunagi, tegid seda siiski. Sõnadeta olin minagi, sest lõke ise rääkis, et kuivanud kuuseokstega ka keset talve lõket teha saab.

Ja saabki ka sulase ilmaga kui kuused vett okstelt tilgutavad. Siiski alumised oksad on nii kuivad, et tule alustuseks suurepäraselt sobivad.

Siinkohal rääkisin kuuseokste loo nüüd ära, sest tol talvisel päeval vaikisin ja sedasama tegid lapsesuud ja vaid okstest sündinud lõke midagi jutustas. Jutustas seda, millest kõik aru said ja selgitas ka seda, miks ürituse päevajuht vaikib. 

Palmse, 2000. 
 

 Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta