Termin „maailma muusika“ (global music, world music) võeti kasutusele 1980ndatel aastate alguses DJ-de ja plaadistajate poolt. Palju suurepärast muusikat üle terve maailma, eriti Lääne-Aafrikast oli jõudnud plaadipoodidesse ja seda ei osatud kuidagi muusikamaastikule paigutada.

See ei kuulunud mõistete „rokk“, „džäss“ või „bluus“ alla, millega oli harjunud muusikapublik. See muusika ei kuulunud ka kuskile mujale. Ta oli omapärane ja piirideta. Nii tekkiski mõiste „maailma muusika“, mis pani aluse tervele tööstusharule.

Üsna varsti jõuti olukorda, kus termin „maailma muusika“ oli sedavõrd laialt levinud, et teda kasutati nii India klassikalise muusika kui ka Jaapani hip-hop palade tähistamiseks. Muusika oli läbi teinud samasuguse kiire ja jõulise arengu nagu maailm tervikuna. Ta oli samal ajal nii sugusid, kogukondasid ja rahvaid ühendav kui ka eraldav.

20.sajandi alguses oli 11 linna, kus oli enam kui miljon elanikku. Aastal 1950 oli selliseid linnu 80. 1990. aastal oli miljonilinnasid juba 276 ning 2000. aastal oli neid ligi 400. Maailma suurlinnades said kokku erinevad rahvad, kultuurid, maailmapildid ja isikupära. Suurlinnad on maailmamuusika labor. Omavahel leidsid ühenduse kaasatoodud rahvuslik muusika ja moodne elektroonika abil loodud rütm. Uut muusikat hakati kutsuma modernseks maailma muusikaks.

Vahet pole, kuidas noored klubides uusi rütme kutsuvad. Tähtis on see, et muusika väljendab meie maailma muutumist.

Muusika kannab sõnumit. Me ei oska alati üksteise keeli, aga me kuulame üksteise muusikat. Läbi rütmi ja laulude saame osa teistest kogukondadest ja kultuuridest.

Muusika ühendab ka kohalikke kogukondi. Tänapäeva inimesed on religioonist sageli võõrandunud, võõrandunud ollakse ka naabritest, mõnikord isegi sugulastest. Siin pakubki sarnane muusikamaitse võimalust leida kaaslasega ühine keel.

Katrin Lipp, säästva eluviisi portaal www.bioneer.ee

Pilt: shrewsburysummer.co.uk