14.–21. märtsini toimub Tartu Elektriteatris ja Eesti Rahva Muuseumis 12. Maailmafilmi festival.

Tõsielu ja tegelikkust käsitlevaid filme vahendav Maailmafilm toob publikuni ligi kuuskümmend dokumentaalfilmi 25 riigist, mis jäid sõelale enam kui 1000 festivalile saadetud filmi seast.

Filmivalikus saavad kokku visuaalne antropoloogia ning dokumentaalfilmid, mis tegelevad kultuurilise mitmekesisuse ja kultuurilise representatsiooni küsimuste, aga ka poliitikaga. Filmide seas on nii eesti autorite värskemat loomingut, festivalidel hinnatud tippdokumentaale kui ka noorte filmitegijate debüüte. Vaatajale annab filmivalik hea võimaluse vaadata värske pilguga teisi kultuure ning nähtule kaasa mõelda.

Filmivaliku üheks keskseks teemaks on seekord haavatavus ja inimliku piiratuse ületamine. Haavatavusest saab mõelda personaalsel tasandil (näiteks sellest kui emotsioonist ja seostest kunsti või teadustööga), aga see mõiste on olulisel kohal ka kaasaegse riskiühiskonna (poliitilised, sotsiaalsed, tehnoloogilised aspektid) mõistmisel.

Haavatavus on inimkogemuse keskne osa, mis annab sellele kogemusele tähenduse. Olla haavatav on hirmutav, ent võimas ja autentne elamise viis. Haavatavus on sild teiste inimeste, armastuse, rõõmu, loovuse ja empaatiani. Rea filmide fookuses on psühholoogilised ja vaimse tervise teemad, aga ka kultuuri, kunsti ja loovuse valdkond.

Maailmafilmi programmist leiab tavapäraselt palju teisigi märksõnu nagu maailmarändurid, traditsioonilised kultuurid ja šamanism, religioon, sport, kaunid kunstid ning poliitiline aktivism. Festival peab lugu dokumentalistikast kui autori vaateviisi väljendusest, kus esmatähtsad on esteetilised ja jutustamisega seotud põhimõtted, kuid eeldame samas, et autor ühendab need printsiibid ausa uurimistööga ja arusaamisega valikutest.

Festivali kavaga saab lähemalt tutvuda maailmafilmi veebilehel.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta