Oleme tarbimiskultuuris huvitaval ristteel – rasketes majandusoludes soovime saada odavama hinnaga rohkem kaupu, oleme tarbijatena hinnatundlikud, samal ajal tõuseb teadlikkus eetilisest ja vastutustundlikust tootmisest ja tarbimisest. Kuidas need kaks asja kokku viia?

Maailmakohvik 25. novembril Tartus, klubis Maailm „Tark ja vastutustundlik tarbimine – kelle asi?“.

Maailmakohvik oli viimati targa ja vastutustundliku tarbimise päralt. Ökoloogilise ja teadliku tarbimise perspektiivi järgimine on saamas üha olulisemaks, sest kuidas tarbimisele suunatud ühiskond mõjutab keskkonda, looduslikku mitmekesisust ning inimeste ja loomade heaolu, ei ole enam ammu uudis. Faktid räägivad enda eest: 

    • Keskmise suurusnumbri naiste teksade valmistamiseks vajalike materjalide tootmiseks kulub 5 kg taastumatuid loodusvarasid, 1,7 kg taastuvaid loodusvarasid, 4000 kg vett, 1,6 kg õhku ja 3 kg pinnast.*
    • Kilekoti keskmine kasutusaeg kestab vaid minuteid; nende lagunemine looduses kestab enam kui 1000 aastat ehk 40 inimpõlve! Lagunedes eritub kilest mürke, mis võivad inimkonnalt võtta meie 40nda põlvkonna…**
    • Kulude vähendamiseks on broilerite tihedus põrandapinnal suurem kui loomade heaolu seisukohast vajalik oleks. Euroopa Liidu liikmesriikides on tavaline, et 2 kg raskuseid kanu on 1 m2 kohta 17-19. Kui arvestada 18 broilerit 1 m2 kohta, teeb see ühe kana kohta ca 555 cm2 põrandapinda, mis on väiksem kui A4 lehekülg.***

Maailmakohviku sissejuhatuseks rääkis Maarja Jakobson oma teest keskkonnateadlikumaks ja loodushoolivamaks kasvamisel. Eks meil kõigil ole olnud meeleolu-oste ja soovi uute asjade järele. Ent saabub aeg, mil kokku kuhjatud kraam muutub meie jaoks ebavajalikuks ja on hea, kui tekib arusaam ja võimalus need „teisele ringile“ suunata. Nii sündis ka taaskasutuspood Berliin (www.genklubi.ee/berliin). Tuleb võtta vastutus olukorra eest, mida me tarbimisega loome ja aidata seda paremaks muuta. 

Sarnase mõtteviisiga inimesi oli maailmakohvikusse kogunenud paarikümne ringis. Kuidas vähendada tarbimiskultuuris prevaleerivat ükskõiksust ja kahju tekkimist, oli küsimus, millele kohvikulaudade taga vastuseid otsiti. 

Isegi, kui oleme oma teada targad tarbijad, mõju keskkonnale avaldub läbi meie tegeliku tarbimise. Küllap päris paljud meist hoolivad, kuidas olla teadlik ja vastutustundlik tarbija, ent kahjuks on me usk, et meie võimuses on midagi muuta, veel liiga väike.

Võimalustena pakuti, et olukorda saaks muuta üldise tarbimise ja tootmise vähendamisega või tootmisstruktuuride täieliku ümberkorraldamisega taaskasutuse põhimõttele. See tähendaks paradigma muutust. Ent reaalelus on see täna veel kättesaamatu, sest isegi kui tehnoloogia seda võimaldaks, pole ei ühiskond ega maailmamajandusmudel selleks valmis.

Teine võimalus oleks hinna kõrvale tuua tootele teine väärtusühik – näiteks kui palju ressursse (loodusvarad, tööjõud, (loom)katsed) on ühe toote tootmiseks kulutatud. Nii saab tarbija otsustada, kas soovib väga ressursimahukaid tooteid osta või mitte. Kolmas ja palju reaalsem on tarbimismaksude suurendamine, samuti inimeste teadlikkuse tõstmine läbi reaalsete tegevuste ja harimise, sest eeskuju ja head kogemused innustavad. 

Inimene tahab ja vajab tarbimist, see aitab meil elus püsida. Suur osa meie elust koosnebki tarbimisotsustest, ent miks, mida ja kui palju meil tegelikult on vaja osta, on veel paljudele ebamugav ja aeganõudev mõttetegevus. Siiski, kui inimene suudab oma ostuvalikuid teha läbimõeldult – kas olla teatud tootmis- või turustamisviiside poolt või vastu, on juba samm edasi vastutustundlikuma ja targa tarbimise poole. Kõige hullem on ükskõiksus. 

Mugavustarbimine ja odavad hinnad on tänase tarbimise märksõnad ja küsimus, kuidas efektiivsemalt tarbijat suunata sagedaste ebakvaliteetsete ja emotsiooniostude asemel valima kvaliteetseid ja klassikalisi tooteid, mis on küll moevooludest sõltumatud, kuid samas pikalt töökindlad, ootab veel häid lahendusi. Eetilised ja ökotooted on paraku veel paljudele kättesaamatud, sest need on kallid ning valik ja levi piiratud. Ökotooted on ka väga indiviidikesksed – see on osa identiteedist, kuuluvustundest ja maailmavaatest. Üks oluline asi on siin veel. Mitmed suured kompaniid ja kaubamärgid (nt ka Eesti kaubandusest tuttav Vero Moda) on välja lasknud piiratud hulga ökotoote sarju. Milleks? Selleks, et näidata, et firma mõtleb ka ökoloogiliselt ja sotsiaalselt vastutustundlikult, ent tegelikkuses firma tervikkontseptsioon ei ole seda mitte. Aga siiski, ökotoote sari on sammuke edasi. Endiselt kasutavad paljud hooaja moekaupade tootjad ja jaemüüjaid odavat tööjõudu arengumaades, ostavad kontrollimatult kasvatatud puuvilla ja villa, millest nad ise ei pruugi teadlikudki olla, sest tihtipeale tarnelepingute „taha“ ei vaadata.

Ja nii kaua kui meie tarbijatena ostame kõiksugu poes pakutavat kaupa, toetame me tootmistegevust kaheldavates või teadlikult halbades tingimustes ja selle jätkumist. Kas sa tead, millisest puuvillast on toodetud pluus sinu seljas, kas see ei tule äkki Uskbekist, kus kasutatakse lapstööjõudu ja on kõige keskkonnavaenulikum puuvillatootmine maailmas? 
 

Teadlikumad ja vastutustundlikumad tarbijad saame kõik olla väga lihtsate viisidega.

- Osta võimalusel kohalikku toitu.

- Ära võta poest iga kord tasuta antavat kilekotti, keeldu sellest julgelt.

- Hakka ise sokke kuduma ja neid parandama.

- Kui riideese muutub ebavajalikuks, siis ära seda kohe minema viska. Vaata, kas seda annab kuidagi kohendada (näiteks pluusil vahetada nööbid või õmmelda pükste taskutele teisest riidest „paik“) ja nii anda asjale uus ilme. Ja alati tasub sõprade-tuttavate seas teha oma kirbuturg.

- Autoga sõites püüa ühel marsruudil mitu asja ajada, et ei peaks iga kord eraldi sõitma. Paku võimalusel ka küüti.

- Ära kingi ebaotstarbekaid asju. Keegi ei taha neid saada. 
 

* Allikas: http://www.uuskasutus.ee/index.php?page=138

** Allikas: http://www.killerkott.org/?page_id=16

*** Allikas: http://www.loomakaitse.ee/?q=getactive_animal_friendly_maheliha 

Järgmine maailmakohvik toimub 17. detsembril. Siis räägime väärtuskasvatusest.

Sarnased artiklid