Veebruari alguses avaldasid kümme Eesti keskkonnaorganisatsiooni energeetikavisiooni aastani 2035. Üks dokumendi autoritest on Madis Vasser, Eesti Rohelise Liikumise ekspert energeetika ja kliima vallas. Bioneer uuris põhjaliku intervjuu abil Madiselt järele, miks otsustati visioon kokku kirjutada, mis on selle täpsem sisu ning kuidas mõjutab mis energeetikasektoris üldse tulevikus toimuma hakkab.

Avaldasime Bioneeris intervjuu esimese osa, siinkohal on tegemist intervjuu teise poolega.

Kuidas tootmist ja tarbimist ikkagi vähendada on plaanis?

See on küsimus Eesti ühiskonnale. Seda saab teha ainult demokraatlikult, läbi arutelude ja erinevate võimaluste kaalumise. Ei ole nii, et tuleb valgustatud rohediktaator ja paneb 40% ajast tuled kustu. Küll tuleb nende diskussioonidega pihta hakata võimalikult varakult - täna on meil veel aega, et rahulikult neid otsuseid plaanida. Teemat ignoreerides oleme aastal 2035 tõenäoliselt olukorras, kus mitmed tehnilised tulevikulubadused pole realiseerunud, aga puudub ka selge arusaam, kuidas teha (siis juba olude sunnil) vähemaga rohkem.

Milliste tulevikulahenduste väljavaated ei ole sinu hinnangul eriti paljulubavad?

Esiteks, tegemist ei ole minu hinnanguga, vaid paljude ekspertide poolt koostatud uuringute ja raportitega, millega ma igapäevaselt püüan kursis olla. Eesti spetsiifilist olukorda vaadates pannakse täna näiteks põlevkivisektoris suurt lootust selle peale, et tulevikus on võimalik rakendada tehnoloogiaid süsiniku püüdmiseks ja kasutamiseks (carbon capture and utilications), et põlevkivielektri tootmine saaks kliimasõbralikult jätkuda.

Paraku võib igaüks lugeda 2021. aasta alguses Energex Energy Experts poolt teostud uuringut, mis ütleb väga konkreetselt, et selliseid tehnoloogiaid põlevkivi jaoks lähima kümnendi jooksul kasutada ei ole, lisaks on see majanduslikult lubamatult kallis ning tagatipuks poleks kogu püütud süsinikust suurema osaga midagi peale hakata, nõudlus on nii väike. Poliitikute suust kostub sagedasti, et ühtegi põlevkivijaama ei hakata kindlasti kinni panema. Kui heitmeid tuleb vähendada ja tehniline lahendus selleks puudub, siis ainuke alternatiiv on sektorit tohutute summadega riiklikult toetada. See on raha, mis võiks samal ajal minna ülemineku finantseerimiseks.

Teine teema, mis vägisi Eestis pildile üritab ronida, on “väikese” tuumajaama rajamine. Jällegi on tegemist tehnoloogiaga, mida lähima kümnendi jooksul kindlasti eksisteerima ei saa, kui üldse. Täna joonistavad uhkeid 3D mudeleid paljud idufirmad, kes kõik loodavad just oma promopildiga mõne investori konksu otsa saada. Kohaliku Fermi Energia näol on see osadel ka õnnestunud. Tuumaenergia puhul püütakse ignoreerida fakti, et kogu elektrisüsteem peab muutuma, et olla avatum, demokraatlikum ja robustsem keerulistele ilmastikuoludele. Tuumajaama rajajad eelistaksid aga, et riikliku energia varustuskindluse võtmed oleks nende erataskus, samas kui möödapääsmatu tuumajäätmete probleem jäetakse maksumaksja õlgadele.

Millised tehnoloogilsed lahendused on lootustandvamad?

Väiksema tarbimise puhul on võimalus seda nõudlust katta mitmel erineval moel. Tuulepargid maal ja merel, päikesepaneelid põldudel (ideaalis kõrgetel jalgadel, et nende all jätkuvalt põllumajanduse või karjakasvatusega tegeleda) ja majakatustel. Need on nn “olevikutehnoloogiad”, mille puhul ei ole vaja unistada aastakümnete pärast saabuvast läbimurdest, vaid lihtsalt rajama asuda.

Muidugi on selge, et kui üritatakse rajada tohutult massiivseid projekte, siis see takerdub väikses Eestis igasuguste juriidiliste, riigikaitseliste või kogukondlike tõrgete taha. See, et megaprojekte ei saa niisama lihtsalt teostada, ei tähenda, et selliseid energeetikalahendusi üldse ei saa ehitada. Energeetikavisiooni üks olulisi osasid ongi kogukondlik energiatootmine - ühistuline tegevus tarbimiskoha lähedal.

Aus on kriitika selles suhtes, et kui tänapäeva tarbin-elektrit-millal-ise-tahan harjumusi on suur soov säilitada, siis peaks taastuvenergia toodangut ka kuidagi salvestama ja see samm võib olla vägagi keskkonnakahjulik, kui maavarasid näiteks patareide tootmiseks kaevandatakse suures koguses ja loodusest hoolimata. Meiepoolne soovitus on vaadata vähem-eksootiliste lahenduste poole, nt pumphüdroelektrijaamad või piiratud rakendustes ka vesinikusalvestus. Muidugi on mõlemad need tehnoloogiad samuti energiakulukad, tarbides kokkuvõttes rohkem, kui tagasi annavad.

Päriselt keskkonnasäästlik oleks hakata mõtlema selle peale, kuidas me saaksime aga tarbimist juhtida - kasutada rohkem energiat siis, kui seda on hulgi, ja tõmmata märkamatult tagasi hetkedel, kui tuul on vaiksem ja päike pilve taga. Kriitikud ütlevad kindlasti asjatundmatult, et see pole mõeldav, aga Eleringi uringute põhjal saab siiski hinnata, et Eestis oleks juhitavat tarbimist vähemalt 300 MW. See on võrreldav ühe väikse tuumajaama võimsusega. Tänane elektrivõrk ja seeläbi kogu elukorraldus on üles ehitatud selliselt, et elekter oleks pea 100% ajast olemas. Paradoksaalsel kombel teeb see meid väga haavatavaks, kui ootamatutel põhjustel siiski elekter kaob - näiteks lendab alajaama katus suure tormiga trafosse. On väidetud, et kõige säilenõtkemad on tegelikult need piirkonnad, kus elektrivarustus ei ole pidevalt tagatud - soovitan lugeda.

Mida see tähendab, kui inimesed oma energiatarbimist minimeerima hakkaksid?

Mulle meeldib tsiteerida üht selleteemalist hiljutist teadustööd: hakkame taas elama koobastes, aga need koopad saavad olema efektiivsete majapidamisseadmetega, säästliku valgustusega, piisava joogi- ja pesuveega, soojad ja mõnusad. Võib-olla ei saa magada aastaringselt ilma tekita ja igal suvalisel ajahetkel elektrisauna küdema panna, lisaks on võimalus ennast rohkem liigutada linnasisesel transpordil ja öösiti tuleb parem uni, kui valgusreostus on vähenenud.

Mulle meeldib hoopis küsida teistpidi - mis juhtub siis, kui me tarbimise küsimust üldse ei puuduta, eeldades et see on püha ja ajas aina kasvav suurus? Siis võime ehitada nii palju tuulikuid, päiksepaneele, biomassi- ja tuumajaamu kui rahakott, füüsikaseadused ja hulljulgus lubavad, kuid ikkagi jääks energiast puudu, sest inimestele on antud mõista, et nende soovid on piiramatud. Meenub karikatuur, kus tühermaal lõkke ümber istuv pintsaklipslane nendib: jah, hävitasime eluslooduse, aga vähemalt said firma osanikud korraks hästi rikkaks.

Mainisid biomassi - kas tahad sellel pikemalt peatuda?

See on oluline poliitiline küsimus, mida on meedias pikalt ja põhjalikult käsitletud minust palju pädevamate metsandusekspertide poolt. Soovitan nt Asko Lõhmuse mitmeosalist metsanduspoleemika kroonikat Sirbis. Ennustan omalt poolt ainult nii palju, et tänane suuremahuline palgi- ja pelletipõletus lõppeb kindlasti, kuna tegemist on lihtsalt Brüsseli ametnike ränga apsakaga. Mida varem, seda parem. Tuleviku suurenergeetikas on puidupõletusel ilmsel väga piiratud roll (peamiselt puidutööstuse jäägid), samas kui majapidamistes on küttepuud üks lollikindlamaid robustseid lahendusi ja seda julgelt ka edaspidi.  

Põlevkivi- ja tuumaenergia inimesed räägivad kogu aeg baaskoormuse tagamisest…

Huvitaval kombel on põlevkivi- ja tuumaenergia inimesed ka täiesti samad inimesed - Sandor Liive kui endine Eesti Energia juht, Kalev Kallemets kui põlevkiviteemalise doktoritöö autor… Baaskoormuse tagamine on vanakooli energeetikute mõttemuster, et elektrivõrk peab olema staatiline ja ega seal suurt midagi juhtida ei saagi - ennustad piltlikult Excelis nädal aega tarbimist ette ja siis vastavalt sellele kütad turbiine. Tõeliselt roheline elektrivõrk on aga hajutatud ja paindlik, muutusi tehakse jooksvalt. Tuulevaikse polaaröö hirm on samuti üle paisutatud, kuna väga hajutatud taastuvenergiavõrk (ei pea piirduma ainult Eesti territooriumiga) vähendab tõenäosust, et igal pool on tuul kadunud ja pilv päikse ees, Norra jõed kuival ja koostootmisjaamad rivist väljas.

Tegelikult ajavad mitmed eksperdid kas kogemata või meelega segamini kaks terminit - energia varustuskindlus ja energiajulgeolek. Esimene vastab küsimusele, kas elekter on soovitud hetkel olemas. Teine on palju ekstreemsem olukord ja küsib, mis saab siis, kui Eesti on kõigist välisühendustes järsku ära lõigatud. Ometi näeme just teise märksõna vaimus inimesi kuulutamas, et Eesti vajab vaat et iga linna külje alla tuumajaama, sest muidu ei ole varustuskindlust. Kui neid tuumajaamu hurraaga ehitaks, saaksime vaadata, kuidas nad peamiselt jõude seisavad, sest avatud elektrituru tingimustes tarbitakse ikkagi kõige odavamat elektrit, milleks on täna vaieldamatult taastuvenergia. Ja kui Eestit peaks tabama sõjaline rünnak, on hajutatud lahendused samuti kavalam strateegia, kui suured kesksed elektrijaamad, eriti tuumaelektrijaamad.

Eesti Rohelise Liikumise kontor on juba mõnda aega elektrilepingu peal, mis välistab fossiilsed allikad ja tuumaenergia - meie lambid põlevad jätkuvalt väga edukalt.

Mis on nüüd järgmised plaanid seoses selle visiooniga?

Meile on ta eelkõige kasulik olukordades, kui mõni lobigrupp hakkab müüma oma fossiil- või tuumakütustel põhinevaid energeetikalahendusi, väites et “alternatiivi ju ei ole”. On küll, aga nemad lihtsalt ei ole selle osalised. Aprilli keskpaigas peaks riigikogus arutelu alla tulema ka rahvaalgatus “Kliimaneutraalne Eesti 2035”, eeldusel et seda juba kolmandat korda edasi ei lükata. On selge, et nii ambitsioonika tähtaja seadmine eeldab suuremaid muutusi energeetikas ja elukorralduses, mida meie visioonist lähtuvalt riigikogus välja saab tuua.

Mida üks tavaline inimene selle visiooni vaimus kohe praktiliselt teha saaks?

Tahtmata taandada inimesi pelgalt tarbijateks ja iseennast müügimeheks, on üheks soovituseks siiski vaadata üle, kelle elektrit oma kodus või kontoris kasutatakse. Kõige keskkonnasõbralikum energiamärgis on minu teada EKOenergy, mida omab Eestis täna ainsana Imatra Elekter. Kodanikena saame kõik anda oma hääle mõistlikele poliitikutele, kogukonnaliidritena algatada energiaühistu, kodus üle vaadata oma suurimad energiakulutused ja mõelda, kas saaks selles osas midagi ette võtta. Suurimad muutused peavad olema süsteemsed. Vale on öelda, et kõige säästlikum energia on see, mis jääb tarbimata. Tegelikult on kõige säästlikum energia ikka see, mis jääb tootmata - seega on meil eelkõige vaja suunata pilgud otsustajate poole, et tavainimesel ei olekski üldse võimalik teha keskkonnakahjulikke valikuid, kui tal pole aega või huvi ennast energeetikasüsteemi peensustega kurssi viia.

Kas soovid kedagi veel eriti tänade seoses energeetikavisiooniga?

Tänan keskkonnaühendusi, kes jagavad meie nägemust selle kohta, milline on tõeliselt loodushoidlike energeetika: Eestimaa Looduse Fond, Balti Keskkonnafoorum, Eesti Ornitoloogiaühing, Keskkonnaõiguse Keskus, Läänerannik, Nõmme Tee Selts, Pärandkoosluste Kaitse Ühing, Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering ja Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing „Sorex“.

Soovime omaltpoold Madisele jõudu ja jaksu ja täname sisuka ja mahuka intervjuu eest!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta