Kaasiku mahetallu jõudmiseks tuleb Tartu-Jõhvi maanteelt kõrvale pöörates tükk maad mööda kruusateed sõita. Just selline paik sobib hästi mahetalu pidamiseks. Privaatses looduskeskkonnas valmivad Kaasiku Mahetalu õunamahlad ja kuivatatud õunaviilud.
- Arvamused
- Mirjam Burget, www.Bioneer.ee / Tartu Keskkonnahariduse Keskus
- 15. oktoober 2013
Mahetalu peremehel Ago Kaasikul on maalähedane elustiil kogu aeg hinges olnud. „Olen maal sündinud ja kasvanud ja siis tundus kuidagi loogiline siin maal elades ka midagi tõsisemat teha,“ räägib peremees. Nii rajatigi 2010. aastal Soekülla 1,5-hektariline õunaaed, kus sobivate viljelemisvõtete leidmine käib peamiselt proovimise ja katsetamise teel.
Pere toitub mahedalt
Talus vajalike töödega tegeleb peamiselt pereisa Ago. Mahla tootmisel löövad kaasa elukaaslane Kairi ja väike pisipõnn Kaspar. Kiirel õunakorjamise ajal käivad abis sõbrad ja tuttavad.
Mahetootmine on mõjutanud ka pere toiduvalikut. Koduaias kasvavad maasikad, mustad sõstrad ja porgand samamoodi mahedalt. „Umbrohu jaoks on muruniiduk, trimmer ja käärid, ei ole vaja pudelit mürgiga, et kahest rohuliblest lahti saada,“ leiab Kaasik ning lisab, et loodust ei ole vaja palju torkida: loodus saab ka ise väga hästi hakkama.
Ka Eesti Maaülikooli professor Anne Luik leiab, et pered peaksid tarbima mahetoitu. Mahetootmises ei reostata keskkonda sünteetiliste taimekaitsevahenditega, mis jäävad mulda, liiguvad sealt nii vette kui meie ja teiste loomade toitu.
„Mahetingimustes kasvades peab taim nö rohkem pingutama, mille tõttu temas on rohkem mitmesuguseid just sellele taimeliigile omaseid lõhna- ja maitseaineid, mis aga meile toimivad tervist tugevdavate antioksüdantidena,“ sõnab Luik.
Väike mahlatööstus
Kaasiku talu õunaaias kasvab 1200 puud. Aeda on valitud haigus- ja külmakindlad sordid nagu „Liivi Kuldrenett“, „Tiina“, „Tellissaare“, „Talvenauding“, „Antei“ ja spetsiaalsed mahesordid „Krista“, „Katre“ ja „Liivika“.
Müügiks pakub mahetalu õunamahla, õunu ja õunakrõpse. Suurem osa toodangust läheb Tallinnasse. Tartus tehakse koostööd Lõunakeskuse Taluturu, Tartu Kaubamaja ja Lõuna-Eesti Ökokeskusega. Talus kohapeal mahetooteid ei müüda, aga suuremaid koguseid ostavad ka eraisikud. Eesmärk on toodangut turustada poodide või tulundusühistute kaudu.
„Mahla me ei jõua küll nii palju teha kui tahetakse, lisaks on ka toorainest puudus kevadel ja suvel,“ räägib peremees. Seetõttu on raske sõlmida näiteks kokkuleppeid lasteaedade ja koolidega, kuna probleemiks on aastaringne tarnekindlus. Lisaks tuleb edaspidi teha investeeringuid, et õunu pikemalt säilitada.
Õunte säilitamiseks valmis eelmisel aastal PRIA toel 180 m² õunte töötlemise hoone, kus asuvad ka külmhoone ja ladu. Õunte säilitamiseks peavad olema täidetud mitmed tingimused: ruumi tuleb vajaliku temperatuurini jahutada, jälgida tuleb niiskustaset ning hoone peab olema hea ventilatsiooniga.
Mahetootmine toodangupõhiseks
Mahepõllumajanduslikku maad on palju ja toetusi makstakse, aga reaalset toodangut, mis kaubandusvõrgustikku jõuab, on vähe. Toodangu mahtu aitaks tõsta inimeste teadlikkuse suurendamine ja tootmistehnikasse investeerimine. Nii muutuks madalamaks ka toote hind. Peremehe sõnul sõltub toodang ka konkreetsest aastast.
Kui istandust kimbutavad kahjurid, tuleb kasutada spetsiaalseid meetmeid nende tõrjumiseks. Näiteks taimsete preparaatide puhul, mida on kasutatud lõunamaades, ei saa olla kindel, kas need meie oludesse sobivad. „Nuputamist on palju,“ tõdeb Kaasik.
Kuna enamik mahetootjatest on väikesed ettevõtted, vahetatakse omavahel ka oskusteavet. Mahetalu peremees lisab, et kulude tasa saamiseks tuleb ise palju nuputada ja katsetada. „See võtab väga palju aega, aga annab ka väga palju tagasi. Kui midagi õnnestub ja hästi välja tuleb, siis on sellest nii suur rõõm, et sellest täiesti piisab“.
Toota tuleb ökoloogiliselt puhtalt
Ago Kaasik on taimemürkide teemaga hästi tuttav. Ta teab, et näiteks Roundup'i toimeaine glüfosaadi puhul väideti aastaid, et see ei jõua aineringesse, kuid seda on aineringest siiski leitud.
Kui testimisel viljadest mürke ei leita, ei tähenda see taimemürkide puudumist, sest toimeainet on mõnikord testimise hetkel raske tuvastada ning paljude toimeainete tuvastamiseks puudub hetkel ka sobilik metoodika.
Kui toota, tuleks seda teha ökoloogiliselt puhtalt. „Minu meelest on suur vahe, kas mesilane käib maheõite või mürgitatud õite otsas, sest kõik need saasteaeined tulevad ju mesilastarru lõpuks kaasa. Mett muidugi analüüsitakse väga palju, aga kõiki jääkaineid ei suudeta sealt kindlasti tuvastada,“ leiab peremees.
Kaasik arvab, et praegu on küsimus mahetoodete kättesaadavuses, kuna tootjatel on tootlikkus madal ja tuleb tootlikkuse tõstmiseks kõvasti tööd teha. Samas usub ta, et mahetoodetel on kindlasti tulevikku – maheturg Eestis kasvab iga aastaga ja kordades kiiremini kui tavatoidu turg.
Statistikat (Põllumajandusamet)
Eestis tegutses 2012. aasta seisuga 1478 mahepõllumajandusega tegelevat ettevõtet.
Mahepõllumajanduslik maa moodustab riigi põllumajanduslikust maast ligi 15%.
Mahetooteid märgistatakse Euroopa Liidu mahelogoga, mis on alates 2010. aastast kinnispakendis mahetoodete märgistamisel kohustuslik.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta