Mahepõllumajanduseks nimetatakse loodusliku aineringluse põhimõtteid arvestavat tootmisviisi, kus mulla, taimede ja loomade vahel valitsevad tasakaalukad suhted. Selline süsteem on isereguleeruv, kuid ta tegutseb edukalt vaid kõigi osade harmoonilises koostöös.

Intensiivpõllunduses tekkinud probleemidele püütakse leida lahendusi, mis sobiksid nii keskkonnakaitselisest kui majanduslikust vaatevinklist. See ei tähenda pöördumist minevikku, vaid traditsiooniliste meetodite ning uusima teadus- ja tehnoloogilise informatsiooni vastastikust toimimist.

Mahemajapidamine ei tööta loodusele vastu. Ta lähtub ökoloogilisest printsiibist, et keerukamad ja mitmekesisemad ökosüsteemid on jätkusuutlikumad. Seetõttu kasvatatakse paljusid eri taimekultuure ning eri liiki loomi, säilitatakse looduslikke alasid, soodustatakse mitmekesise elustikuga servaalade teket.

Putukaliikide säilimiseks tehakse põllud väikesed, põlluäärtesse jäetakse harimata ribad. Seal saavad talvituda põllu ökoloogilist tasakaalu säilitavad putukad ja õitseda umbrohuks peetavad taimed. Intensiivpõllundusega tegelevates ettevõtetes tavatsetakse mittesoovitavad taimed ja putukad lihtsalt taimekaitse- ja putukatõrjevahenditega mürgitada. Sedasi rikutakse looduslikku tasakaalu.

Otstarbekas on kasvatada samal ajal erinevaid sorte, sest aja vältel muutub sortide kahjustuskindlus. Põllumehe jaoks vähendab see ka riske, sest ühe sordi kahjustuste esinemisel võib teine anda rikkaliku saagi.

Intensiivpõllundus kurnab maad. Mahetootmises kasutatakse selliseid maaviljeluse viise, mis pinnast liigselt ei väsita. Kasutatakse külvikordi, kus erinevad köögiviljad on pidevas ringluses. Sedasi saavutatakse, et muld saab pidevalt juurde neid toitaineid, mis on eelmise kultuuri kasvatamisega ära kulunud.

Alati külvatakse ka mõnda liblikõielist taimekultuuri, sest neil on võime siduda ning edastada mulda, õhus leiduvat lämmastikku. Taimetoiduliste koduloomadeta ettevõttes küntakse selline taimemass mulda. See jääbki sinna orgaaniliseks väetiseks. Loomadega majapidamises kasutatakse liblikõieliste taimed ära söödana.

Talutöölised ei puutu põllupidamisviiside ohutuse tõttu kokku ka potentsiaalselt ohtlike saasteainetega. Seetõttu on mahepõllundus väiksema terviseriskiga ka tootja jaoks.

Mahetoidu tarbimine aitab säästa keskkonda ja tervist, sest mahepõllumajandus ei koorma ümbrust sünteetiliste väetiste ega taimekaitsevahenditega. Mahepõllumajandus on intensiivne informatsiooni tarbija, sest mürkidevaba tootmine nõuab märksa suuremat läbimõtlemist oma tegevuses.  

Kiire sekkumine sünteetiliste mineraalväetiste ja pestitsiididega on välistatud. Tootja peab leidma sobivad külvikorrad, vahekultuurid, väetamise viisid ning sagedused. Agrokemikaalide kasutamise asemel kasutatakse mahepõllumajanduses rohkem tööjõudu ning panustatakse enam loomade heaolu tagavate nõuete täitmisele, mis kajastub ka tootehinnas.

Mahepõllumajandus hoiab ja muudab paremaks mulla, taimede, loomade, inimeste ja planeedi kui terviku tervist. Indiviidide ja ühiskonna heaolu ei ole võimalik eristada ökosüsteemi heaolust- heast mullast saadakse terveid vilju, mis parandavad loomade ja inimeste elukvaliteeti.

Mahepõllumajandus on õiglane kõikidel tasanditel ja igale osalejale: talunikele, töölistele, töötlejatele, turustajatele ja tarbijatele. Kasutatavaid keskkonnaressursse tuleb majandada sotsiaalselt ja ökoloogiliselt õiglasel viisil ning arvestades tulevaste põlvkondade vajadusi. Selleks on vaja tootmise ja turustamise süsteemi, mis on avatud ja erapooletu. Tähtis on arvestada kulusid keskkonnale ja sotsiaalsfäärile.

Mahepõllumajanduslik toodang põhineb keskkonda arvestavatel protsessidel ja tsüklitel. Maheviljelemine peab olema kohandatud vastavalt kohalikele oludele, ökoloogiale ja kultuurile.

Eelistades Eestimaal toodetud mahetoitu, toetatakse ka kohalikku maaelu. Sedasi on võimalik kasumis hoida ka maheettevõtet, mille toodang on üldjuhul tavapõllumajanduse toodetest kallim, kuna saak on mitu korda väiksem. Mahetoit on usaldusväärne, sest tootjaid kontrollitakse riiklikult. Mahepõllumajanduse üks põhimõtteid on toota ja töödelda võimalikult tarbija lähedal.

Nii mahetootmine kui maheturg on alates 1990. aastate algusest kogu maailmas aktiivselt kasvanud. Suurima mahepindalaga riigid on Austraalia ja Argentiina, neile järgneb Euroopa suurimana Itaalia (üle 1 mln ha). Mahemaa osa kogu põllumajandusmaast on suurim Austrias ja Šveitsis (üle 10%). Viimastel aastatel on jõudsalt arenenud Suurbritannia, Hispaania ja Prantsusmaa mahetootmine, ka mitmed uued Euroopa Liidu liikmesriigid (nt Sloveenia, Tšehhi, Ungari) arenevad kiires tempos.

Maheturg on Euroopas käibelt suurim Saksamaal, Suurbritannias ja Prantsusmaal. Kahes viimases on mahetoidu müügikäive viimastel aastatel suurenenud keskmiselt 40% aastas.

Paljudes riikides (nt Inglismaa, Rootsi) väärtustatakse hetkel järjest enam kohaliku mahetoidu tarbimist. Selle põhjuseks on kohaliku toidu eelistamisega kaasnev täiendav keskkonnakasu ja positiivne mõju kohalikule majandusele. Euroopas on tõusvaks trendiks ka mahetoidu järjest suuremamahuline kasutamine koolides, haiglates ja teistes ühiskondlikes toitlustusettevõtetes. Näiteks Itaalia on algatanud riikliku programmi mahetoidu kasutuselevõtuks kooli sööklates. Mitmetes riikides suureneb ka mahetoidu otseturustamine (nt talupoed, kastimüük).

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta