Esimene kolaja minust sai Külvaril. Vana mahajäetud talupaik, kus vaid aeg oma tööd tegi. Üksinda ronisin mitu korda mäkke. Siis olingi kohal ning üksinda ronisin ka vanades hoonetes.

Ehk seal kolamise meister sündiski, see, kes otsib just seda, mida leida soovib.

Suure aida aampalgi peal oli rästapesa ja uks oli meile valla jäetud. Rästas lendas pesalt sarapuupõõsasse ja andis endast ärritunult valju häälega märku. Jätsin pesa emalinnu tagasitulekut ootama. Vanaaegne aidahingus oli leidnud uue kuue. Kolaja oli leidnud selle oma, mida vaid tema nüüd teadis. Ise läksin otsima ja leidma ning ise panin loo ka kirja. Ja ise tulin loo juurest ära, et rästaema saaks tagasi pesale tulla. Kolamise meistri üks sünnipäev oligi sellest käigust leitud.

See leidmine, mis mind edasi otsima pani ja mis siiamaani mind kolajaks teeb.

Neeruti, 1981.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks