Tarbijakoolituse portaali Dolceta.eu üks eestvedajatest Marge Kõrvits rääkis Bioneerile, miks on oluline tarbijaharidust edendada.

Te olete Dolceta.eu portaali üks eestvedajatest. Millega Teie portaal tegeleb? Kellele tuleks portaali valmimise eest aitäh öelda?

Tarbijakoolituse portaal Dolceta.eu on loodud selleks, et toetada igapäeva elus tarbija rolli täitvate inimeste iseseisvat õpet ja tarbimise teemat käsitlevate tundide läbiviimist koolis.

Dolceta projektis osalevad kõik 27 Euroopa Liidu liikmesriiki. Seda finantseerib Euroopa Komisjon ja koordineerib Euroopa Ülikoolide Elukestva Õppe Assotsiatsioon EUCEN. Tallinna Ülikool on Dolceta projekti lepingupartneriks alates 2005. aastast, tehes tulemuslikku koostööd Tarbijakaitseametiga.

Mil viisil Dolceta.eu tarbijaid harib?

Portaalist leiab praktilisi nõuanded, seaduste selgitusi ja teavet selle kohta, kuhu tõsisemate probleemide korral pöörduda. Oma teadmisi saab testida interaktiivsete viktoriinidega.

Teadliku tarbimise õpetamisele on pühendatud tarbijahariduse, finantskirjaoskuse ja säästva tarbimise osa, et abistada õpetajaid algkoolis, põhikoolis, keskkoolis ja ka täiskasvanute koolituses õppematerjalidega ning juhistega, kuidas põimida tarbijaharidust käsitlevaid teemasid oma ainetundidesse.

Kuidas Te ise tarbijahariduse teemade juurde sattusite?

Tarbijahariduse juurde jõudsin mina tänu oma ametile avatud tasemeõppe valdkonnajuhina Tallinna Ülikoolis.

Mulle helistas Pat Davies EUCEN-ist ja pakkus osalemist Dolceta projektis. Teadsin teda varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise Euroopa seminaridelt. Olin kaugkoolituse alaseid projekte vedanud mitmeid aastaid. Olen teadlik e-õppe võimalustest ja tegelenud ka koolitajate koolitusega. Olin ammu soovinud, et minu meetodite teadmistele saaks antud sisu ja tarbijaharidus oli just see võimalus.

Kas olete portaali tehes ka ise tarbijahariduse teemadel midagi uut avastanud? On see tegemine muutnud maailmavaadet?

Maailmavaadet pole see tegevus muutnud, sest olen ennast jätkusuutliku eluviisi esindajaks pidanud kogu aeg.

Näiteks olen vee kasutamisel olnud säästlik kogu oma teadliku elu. Ma ei lase vett asjatult voolata hambapesu või duši all seebitamise ajal. Vee väärtust on õpetanud mulle juba mu vanaema, keda ma küll näinud ei ole, kuid tema õpetus on minuni jõudnud mu ema vahendusel.

Samuti olen oma tööelu jooksul alati säästnud paberit: enne olen mõelnud, kui printima asun ja valinud, millisele paberile prindin, raiskuläinud paberitel kasutanud teist poolt või rakendanud märkmepaberina.

Ostutšekke olen alati vajaliku aja alles hoidnud ja lepingud olen enne allakirjutamist läbi lugenud. Olen juurde saanud julgust küsida erinevaid pakkumisi. Olen selgeks saanud krediitkaardi kasutamise põhimõtte.

Olen teada saanud, mis on üldhuviteenused. Kuigi olen neid kogu aeg kasutanud, ei teadnud ma varem, et need moodustavad koos omaette valdkonna.

Läksin rõõmuga kaasa jäätmete sorteerimisega. See on teinud mu elu palju rõõmsamaks, sest lahti olen saanud ebameeldivast tundest visata taaskasutatavat materjali ära segamini biojäätmetega.

Minu jaoks on hetkel kõige uuem teada saadud mõiste pärit keskkonna säästmise vallast ja selleks mõisteks on “varjatud vesi”.

Miks on Teie meelest tarbijaid vaja harida? Kas Eesti tarbijad on tarbijateadlikud? Kas mõni tarbijateadlikkuse valdkond on Eestis eriliseks murelapseks?

Tarbijahariduse eesmärk on tarbija enesekindluse suurendamine ja tema iseseisvuse tugevdamine. Selleks vajab tarbija teadmisi tarbimisega kaasnevatest riskidest ja probleemidest, oskusi neid ära tunda ning ennetada või nende suhtes kõige optimaalsemalt käituda, hoiakuid ja veendumusi õige eluviisi kujundamiseks ja hoidmiseks. Lõppkokkuvõttes tähendab see siiski kõik tarbija enda kohta käivaid teadmisi, mis on olulised igapäevaelus hakkama saamiseks.

Tarbijaharidus keskendub tarbija rollile, kriitilisele mõtlemisele, tarbijaga seotud probleemide lahendamisele ja jätkusuutlikkusele. Tarbijaharidus aitab kaasa ühiskonnaelus osaleva, kriitiliselt mõtleva ja kompetentse kodaniku kujundamisele. Tarbija vajab teadmisi selleks, et kaupu ja teenuseid ostes end kindlalt tunda ning vastu võtta õigeid otsuseid.

Tarbijaharidusega saadud teadmised ei ole vaid teoreetilised, vaid on igapäevaelus kasutatavad. Tarbijahariduse teemade ring on väga lai, hõlmates nii kodumajapidamist, finantskirjaoskust, ohutust, digitaalseid oskusi jms.

Tarbijaharidus aitab kaasa võimele mõelda mitte ainult enesekeskselt, vaid ka üleilmselt, kuna tänapäeva maailmas on erinevad ühiskonnad järjest enam sõltuvad üksteise tegevusest.

Tarbijahariduse põhimõtted on ühesugusd kogu Euroopas ning need on olemas ka mitmete riikide õppekavades.

Eestis tarbijate teadlikkus edeneb. Tarbijaõiguste rikkumiste arv on vähenenud kõigi kaupade/teenuste lõikes 2010. aastal võrreldes eelneva aastaga. Kõige enam täheldasid tarbijad rikkumisi ketikauplustes ja kõige vähem võrkturustusega. Reklaami mõju on kõige suurem noorte hulgas. Reklaami ajel tehtud ostudes pettunud on keskmisest väiksema sissetulekuga inimesed.

Eesti tarbijal on probleeme loomulike monopolidega üldhuviteenuste valdkonnas (energiaettevõtted, prügifirmad) ja pankadega. Eelkõige tekitavad probleeme kiiresti arenevad valdkonnad, kus teenuste tellimine ja lepingute sõlmimine ei toimu traditsioonilisel viisil, vaid moodsate kommunikatsioonivahendite vahendusel (internet, mobiilside jm). Mainimata ei saa jätta jõudsalt arenevat e-kaubanduse valdkonda. Jätkuvalt on tarbijatel vähe motivatsiooni ja huvi tutvuda lepingutingimustega.

Tarbijad peavad mõistma, et lisaks tarbijaõigustele, mis on sätestatud tarbijakaitseseadusega, on neil ka kirjutamata kohustused. Tarbijal on õigus teavet saada. Selle õiguse täitmiseks on ettevõtjatel kohustus tarbijale müüdavad tooted varustada eestikeelse märgistusega ja kasutusjuhenditega. Kui tarbija neid aga ei loe ja sellele vastavalt oma toodet ei kasuta, hoolda vms ning hoopis rikub selle – siis ei ole tarbija õigusega suurt midagi peale hakata, kuna kompensatsiooniks alus puudub. Selliseid näiteid on veelgi.

Märkimata ei tohi jätta ka seda, et Eesti tarbijad on sageli leplikud ja neil puudub julgus oma tarbijaprobleeme lahendada ning abi otsida. Iga teine tarbija ei tee probleemi ilmnemisel midagi.

Sellele küsimusele vastates olen tuginenud Hanna Turetski-Toomiku, Tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja käest saadud andmetele.

Dolceta.eu tegutseb üle terve Euroopa Liidu. Kas Euroopas on tarbijate õigused ühesugused või erinevad need riigiti?

Tarbija õigused on sarnased kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Kehtestatud on miinimumnõuded, kuid teatud riikides võib olla kaitstus veidi suurem. Näiteks on EL-s tarbijatel õigus e-kauplusest ostetud kaubad tagastada vähemalt 7 päeva jooksul, kuid mõnes riigis on see koguni 14-päeva. Nii on see ka Eestis.

Kas usute, et üksikul tarbijal on tootjate või kaupmeeste vastu üldse mõjuvõimu?

Üks tarbija muidugi ei mõjuta tootjat ega kaupmeest. Kuid kui iga üksik tarbija teeb mõistliku ostuotsuse ja selliseid tarku tarbijaid koguneb palju, siis see juba kindlasti mõjutab nii tootjat kui ka kaupmeest. Lisaks ei saa märkamata jätta ka suhtlusvõrgustikke, mille mõju ka tarbimisotsute tegemisel on aina enam tähtsaks muutumas.

Dolceta.eu portaalis räägitakse ka finantskirjaoskusest? Mis see on?

Finantskirjaoskus on üks ja tähtis osa tarbijaharidusest ja see on eelkõige oskus hallata oma rahaasju. See tähendab oskust koostada ja järgida eelarvet, jälgida seda, et tulud kataksid kulusid, oskus säästa ja investeerida, teada, mis on laen, kindlustus ja muud finantsteenused.

Milline on Teie meelest vastutustundlik tarbija? Milline tarbija Te ise olete?

Vastutustundlik tarbija oskab oma soove ja vajadusi teadvustada ning viia need vastavusse tegelike rahaliste võimalustega. Ta oskab otsida, leida ja hinnata sobivat ja usaldusväärset teavet. Seatud tarbimiseesmärgi saavutab ta kõige tõhusamal moel, kui leiab ja võrdleb ostuvõimalusi ning otsustab teadlikult ja vastutustundlikult.

Vastutustundlik tarbija oskab analüüsida majanduse ja rahanduse toimimist, teha nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid tehinguid ning hinnata otsuste ja tegevuste nii positiivseid kui negatiivseid tagajärgi ja võimalikke riske.

Ma loodan, et ma sobin sellesse mudelisse. Ma püüan hoida oma rahaasjad tasakaalus ja ka säästa. Ma mõtlen läbi, enne kui uue asja ostan, kas mul seda vaja on. Kasutamiskõlbulikke asju ma ära ei viska, vaid pigem üritan need saada teise ringi kasutusse. Kui on vaja osta uus kodumasin, siis valin võimalikult energiasäästliku.

Kas Teil on mõni hea soovitus Bioneeri lugejatele, kuidas me kõik saaksime olla teadlikumad tarbijad?

Eeldan, et Bioneeri lugejal on juba huvi olemas säästva tarbimise vastu, artiklitest loetu aitab kasutusse võtta säästva tarbimise nippe. Säästa saab ju nii raha kui keskkonda, ühe kaudu teist.

Ka suured asjad algavad väikestest asjadest. Ei tohi lihtsalt käest lasta selliseid kasulikke harjumusi nagu ruumist lahkudes alati valgus kustutada ja vett asjata voolata mitte lasta.

Teksti ilmumist toetas Tallinna Ülikool.