Marko on keskkonnateadlane, kes kuulus Erakond Eestimaa Rohelised ridadesse juba enne erakonna asutamist. Ta on erakonna pikaaegne aseesimees, erakonna välissuhete koordinaator ja enamiku Euroopa Rohelise Partei suurkogude delegaat.

21.01.21 avasid Rohelised petitsiooni “Eesti ei ole tuumapolügoon”, millega soovitakse, et Riigikogu ja Valitsus lõpetaks igasuguse tegevuse tuumajaama rajamiseks Eestis ja kuulutaks Eesti tuumavabaks. Riigikogult ja Valitsuselt nõutakse selget signaali, et energia tootmisel Eestis on prioriteetideks päikese-, tuule- ja puhas vesinikuenergeetika ning taastuvenergia salvestustehnoloogiad.

Sinu eriala on õhusaaste. Millisena Sa erialateadlasena sooviksid näha Eesti Vabariigi tuleviku energeetikat? Millisel moel suudaksime hoida oma maal õhu puhta?

Elekter tuleb toota tuulest ja päikesest - neid ressursse on planeet Maal inimkonna jaoks ülekülluses ja need ei saasta õhku. Need on ebastabiilsed energiaallikad, aga energiat saab akumuleerida hüdroakumulatsioonijaamades (esimene neist on rajamisel Paldiskisse) ja vesinikus. Just nii tulebki mõista vesinikuenergeetikat - vesinik on vahepealne energiakandja, mitte selle algallikas.

Päikesest ja tuulest toodetud elektrienergiaga lõhustatakse vesi vesinikuks ja hapnikuks, mis teisel ajal ja/või kohas ühinedes annavad energia (ja vee) tagasi. Vesinikuna torujuhtme kaudu on suuri energiahulki palju odavam üle kanda kui elektrina kaabli kaudu.

Eestis kohapeal soojusenergia tootmiseks meil puitu jätkub ja sellest saab toota vähesel määral ka elektrit soojuse ja elektri koostootmisjaamades. Tuumajaamad kuni kolmanda põlvkonnani, sh. ka nn 3+ põlvkond, on juba moraalselt vananenud tehnoloogia, mis ei konkureeri suurte investeeringute ja kuluka jäätmekäitluse tõttu taastuvate energiaallikatega.

Neljanda põlvkonna tuumareaktorite valmis prototüüpe veel ei ole ja ei ole ka lähema 10 aasta jooksul oodata. Vähemalt nende ilmumiseni ja töökindluse tõestamiseni tuleks tuumaelektrijaama plaanid kõrvale heita.

Millised on ülejäänud suured ohud meie planeedi õhule? Mis saastab kõige rohkem? Kuidas me kõige lihtsamini saame seda saastet vähendada?

Suurim oht õhust on autoliikluse tekitatud lämmastiku oksiidid ja tahked osakesed - see on suurim keskkonnatervise risk üldse, sest autod liiguvad just seal, kus inimesed elavad ja töötavad. Nii Euroopas kui Eestis lühendab õhusaaste keskmist eluiga umbes poole aasta võrra. Suurema osa sellest põhjustab liiklussaaste.

Kui Euroopas ja mujal heaolumaades on tööstussaaste viimastel aastakümnetel palju vähenenud tänu efektiivsetele puhastusseadmetele, siis autode heitgaaside puhastamine nii hästi õnnestunud ei ole.

Aasia, Lõuna- ja Kesk-Ameerika suurlinnades on õhusaaste tasemed kordades kõrgemad ja ka mõju inimeste tervisele vastavalt suurem - ühelt poolt on paljud autod vanad või halvas tehnilises seisukorras, teiselt poolt on aga puudulike puhastusseadmetega elektrijaamad jms. Tööstusettevõtted on seal suured saastajad.

Palju räägitakse süsinikuheitmetest. Kas keskendumine ainult süsinikule on liigne lihtsustamine? Kas mõni muu saaste on tegelikult ohtlikum?

Saasteained kahjustavad inimeste tervist ja ökosüsteeme peamiselt nende kohtade lähedal, kus nad õhku paisatakse, aga süsinikdioksiid (ka metaan) mõjutab kogu planeedi kliimat. Erinevus on ka ajamastaabis. Enamik saasteaineid sadenevad õhust välja päevadega - kui õhku paiskamine lõpetada, siis õhk muutub puhtamaks praktiliselt kohe ning looduse seisund ja inimtervis paranevad juba mõne aastaga. Aga süsinikdioksiid levib üle kogu atmosfääri ja püsib seal aastakümneid, soojendades kliimat.

Muutuse kõige ähvardavam tagajärg on looduslike vööndite nihkumine, mis lisaks liikide massilisele väljasuremisele muudab kasutuks inimeste põlvkondade jooksul kujunenud oskused oma kliimavööndis ära elada.

Üheks järgnevaks sündmuseks põhjus-tagajärg ahelas on massimigratsioon (põgenemine põua jm. loodusõnnetuste eest), mille algust me juba näeme. Kliima soojenemist aitab tagasi hoida ainult see, kui süsinikuheide väheneb summaarselt üle kogu planeedi. Selleks on vaja riikide koordineeritud jõupingutusi.

Suurim raskus võrreldes kõigi muude õhusaaste liikidega on see, et süsiniku enda põlemine annab suurema osa fossiilkütuste energiast - erinevalt kaasnevatest mikrolisanditest ei saa seda heitgaasist siduda, ilma kogu toodetavat energiat ära kulutamata. On vaja luua täiesti uus, süsinikuvaba energeetika.

Õhu saastamine on ainult üks osa keskkonnakahjudest. Millised on Sinu hinnangul kõige hullemad keskkonna kahjustamised, mida Eesti riigis tehakse?

Maailma üks hullemaid keskkonnaprobleeme, plastireostus, ei ole Eestis ega Euroopas üldse väga terav, sest jäätmekäitlus toimib ja inimesed on suhteliselt hoolsad.

Kuni Kirde-Eestis jätkub põlevkivi kasutamine, saastab see palju vett ja laiendab vaesestatud tehismaastikke, nagu karjäärid, tuha- ja aheraineplatood. Viimastel aastatel on teravalt üles kerkinud metsaökosüsteemide hävitamine üleraiega. Sellele ei ole erinevalt põlevkivitööstusest (mille aastad on loetud Euroopa süsinikukvoodi hinna tõusu tõttu) hetkel veel lahendust. Metsadega seonduvat hindaksingi hetkel kõige akuutsemaks keskkonnaprobleemiks Eestis.

Kuidas saavutada, et keskkonnakahjude hindamine ning arvestamine oleks tegelikult ka kõikide riigi otsuste juures määrava tähtsusega? Ma olen ammu mõelnud, et tegelikult ei peaks riigil olema mitte keskkonnaminister, (kes oma praeguses olekus on pigem majandusministri alluv loodusressursside alal), vaid tõeline keskkonnahoiuminister. Mõnedes riikides on juba loodud kliimaministri portfell. Kas selline lähenemine võiks olla vajalik ka Eestis?

See on nimetamise küsimus. Keskkonnaministri algne ülesanne (taastatud Eesti Vabariigi algusaastatel) oligi keskkonnahoid. Ja ministeeriumi tegevuse üldsuund see siis oligi: tuua Eestisse mahajäänud nõukogude tehnoloogia asemele kaasaegsed puhastusseadmed, puhastada palju kohti jääkreostusest, luua hulk uusi kaitsealasid, mille kogupindala ja esinduslikkus vastaks Euroopa tavadele.

Keskkonnaministeeriumi sihtide muutumine on üks selle nähtuse tagajärgi, mille kohta ma ütleksin, et Eesti riik on rahva käest ära läinud.

Taasiseseisvumisele järgnenud ettekujutus, et oma riik toimib a priori meie rahva huvides, on olnud sügavalt ekslik. Rahvusvaheline kapital on selle kaaperdanud. Kodanikuaktiivsus on olnud paar aastakümmet madal ja lasknud ärihuvidel rohkem võimust võtta, kui “vana” Euroopa pika kodanikuühiskonna traditsioonidega maades.

Et keskkonnaministeeriumi prioriteedid taas muutuksid, on vaja rahva kui kõrgema võimu kandja tugevat ja kestvat survet. Ainult valimistel oma meelsuse näitamisest ei piisa, sest poliitikud, keda ei survestata, kelle järele “altpoolt” ei valvata, korrumpeeruvad lihtsasti.

Kliimaministri koht oleks täitsa hea mõte. Eestil on juba hulk aastaid päris häid kogemusi abiministritega. Kliimapositiivseks muutumine Eestis kui OECD elaniku kohta kõrgeima süsinikujäljega riigis on niivõrd tõsine küsimus, et oleks väärt täiendavat ministrikohta Keskkonnaministeeriumi raames.

Millised oleksid Sinu esimesed otsused või resolutsioonid, kui Sul õnnestuks saada Eesti Vabariigi kliimaministriks?

Kindel ja lühikeste tähtaegadega tegevuskava põlevkivienergeetika ja põlevkivist kütteõli tootmise sulgemiseks. See tuleb lõpule viia mitte rohkem kui 10 aasta jooksul. Sellega oleks saanud alustada juba ammu ja oleks tänaseks tehtud!

Iseenesest mõistetavalt peab kava sisaldama sotsiaalkaitset neile, kes praegu veel selles tootmisharus töötavad. Kes on lähedal pensionieale, võiksid erandkorras varem pensionile saada. Kes on veel parimas tööeas, neile tuleks kindlustada mõneks aastaks ligikaudu varasema palgaga võrdne toetus tingimusel, et tehakse läbi ümberõpe, mis on samuti riigi kulul. Kui uus töö eeldab koos perega ümberasumist Eesti piires, siis tuleb ka seda toetada.

Räägime ka metsasõjast. Kuidas Sina lahendaksid tekkinud olukorra, kus puiduvaatega metsamajandajad on nurjanud Metsanduse Arengukava koostamise, kuna loodud dokumendis rõhuti liigselt metsa ökoloogilistele väärtustele?

Tooksin Metsanduse Arengukava töörühma rohkem metsaökolooge ja kodanikuühenduste esindajaid ning määraksin metsaökoloogi töörühma juhtima. Annaksin töörühmale selge suunise (vajadusel algataksin selleks seadusemuudatused), et arengukava põhieesmärk on elurikkuse säilitamine ja suurendamine metsas. Leian, et igaühel on vabadus taanduda töörühmast omal soovil, aga mitte protsessi nurjata ega halvata. Kes käitub lammutajana, sellega ei saa lihtsalt protsessi lõpule viimisel arvestada.

Kas osasid siinseid muresid peaks lahendama üle-euroopaliselt? Näiteks me teame, et suur raiesurve tuleneb osaliselt biomassile kohanduvatest taastuvenergeetika toetustest ning sellest, et siin raiutud puidu välisriikides põletamisel emiteeruv süsinik ei kajastu tabelites.

See ongi kogu Euroopa ja isegi maailma probleem. Taastuvenergeetika koidikul nähti biomassi ühe võimalusena, arvestamata kui suur selle tegelik ressurss maailmas on. 2009. aastal tegi Euroopa Komisjon otsuse toetada biomassist energia tootmist, pidades silmas eelkõige puidu- ja põllumajandusjäätmeid, aga korporatsioonid kasutasid selle ära võimalusena metsa kütteks raiuda ning sel otstarbel ühest riigist (nagu Eesti) teistesse vedada.

Nüüdseks on nii Euroopa riikide teaduste akadeemiad kui Euroopa Komisjoni enda teadusnõunikud juhtinud Komisjoni tähelepanu sellele, et puidu põletamine selles mahus ei ole süsinikuneutraalne, sest juurdekasv on väiksem, kui raiemaht pluss raie järel õhku eralduv süsinik.

Kuigi tehtud viga on raske tunnistada, võib arvata, et aja jooksul ikkagi tehakse Euroopa tasandi otsused, mis võtavad puidu põletamiselt ära rohetoetused, misjärel see muutub majanduslikult ebaotstarbekaks.

Tuul ja päike on ainukesed tõelised taastuvad energiaallikad, mida inimkonnale täna jätkub - neid tuleb arendada!

Sa oled Roheliste välissuhete koordinaator ja suhtled Euroopa Rohelistega. Millised on üle-euroopalised mured, millega rohelised tegelevad? Kuhu on suunatud fookus?

Euroopa tasandil käib roheline poliitika “laial rindel” - kuulub ju umbes kümnendik Euroopa Parlamendi kohtadest Rohelistele ja mitmete Kesk-Euroopa riikide poliitikaareenil on roheliste esindatus veelgi parem. Austrias, Belgias, Rootsis ja Soomes on Rohelised valitsuses.

Mitmes Euroopa suurlinnas on Roheline linnapea. Tähtsaim fookus on muidugi rohepööre energeetikas ja muudes majandusharudes, sh materiaalsete ressursside taaskasutus. Euroopa Liit on nüüd võtnud põhimõtteliselt õige suuna, kuid Rohelised survestavad radikaalsemetele ja kiirematele meetmetele.

Euroopa Rohelised on ühed järjekindlamad demokraatia ja vähemuste õiguste eest võitlejad. Roheliste algatatud debatid ja uurimused on nurjanud mitmeid korporatsioonide huvides ellu kutsutud, kodanikuvabadusi piiravad Euroopa seaduseelnõusid ja leppeid, tuntuim neist on ACTA.

Rohelised seisavad rahvusvähemuste enesemääramise õiguse eest - näiteks nõudsid nad valjuhäälselt Hispaania põhiseaduse muutmist Katalooniale tugevama autonoomia andmiseks ja katalaani iseseisvuslastest poliitvangide vabastamist. Tänases olukorras nõuavad Rohelised üle Euroopa koordineeritud meetmeid koroonaviiruse tõrjeks ja sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks, mille hulka kuulub tõhus ja pikaajaline abipakett neile raskustes ettevõtetele, kes teevad otsustavaid muutusi kliima- ja keskkonnahoidlike toimimisviiside suunas.

Rohelised näevad pandeemiast taastumises võimalust jätta seljataha paljud tänapäeva sobimatud harjumused ja alustada algusest.

Millised teemad on veel Sulle südamelähedased?

Uimastipoliitika reformimine, või õigemini teadvust muutvate (psühhotroopsete) ainete reguleerimine uutel alustel - sest nimetus “narkootikum” (otsetõlkes “uinuti”, “uimasti”) ei ole üldsegi mitte asjakohane paljude praegu tavakäibes keelatud ainete kohta.

ÜRO hakkab tunnistama, et viimased paarkümmend aastat järgitud “uimastivaba maailma” eesmärk ei ole saavutatav ja tegelikult maailm kaugeneb sellest. Vaja on uut lähenemist. Märgiline on ÜRO otsus arvata kanep välja kõige ohtlikumate psühhotroopsete ainete nimekirjast - midagi nii radikaalset uimastipoliitikas ei ole sealtpoolt tulnud umbes poole sajandi vältel. See otsus tähendab, et riigid ei pea kanepit legaliseerides ja reguleerides kartma ÜRO sanktsioone.

ÜRO-d juhib praegu peasekretär Antonio Guterres, kes selle sajandi esimestel aastatel Portugali peaministrina viis riigis läbi liberaalse uimastipoliitika reformi, vähendades kahjusid ja kuritegelike rühmituste mõjuvõimu oluliselt - see lähenemine jätkub seal tänini. Uue poliitika alus peaks olema abistada neid, kes on hädas ja jätta rahule need, kes ei ole.

Mistahes ainete tarvitamise ja väikeses koguses omamise klassifitseerimine kuriteost väärteoks kogu Euroopa Liidus on samm õiges suunas, aga vaja oleks veel mitut sammu. Ainesõltuvus on haigus - enamasti krooniline haigus, mis ilmneb uuesti ja uuesti. On vaja, et iga sõltlane saaks vajalikku arsti- ja psühholoogilist abi igal ajal, kartmata karistust.

Osadel ohtlikuks peetud ainetel on kontrollitud tingimustes ja asjatundlikult kasutades potentsiaal ravida haigusi ja parandada “hingehaavu”. Suurem osa teaduslikest teadmistest nende võimaluste kohta on kogutud alles sel sajandil. See ei ole mitte ainult kanepisaaduste leevendav mõju teatud vaevuste puhul.

Psühhedeelikumidel on leitud mõnesid psüühikahäireid, nagu depressiooni ja traumajärgset stressi raviv toime - seda lääne teaduse hiljutist avastust tunnevad psühhedeelseid loodussaadusi kasutavad rahvad juba ammu ja levitavad nüüd globaliseeruvas maailmas oma praktikaid. MDMA on psühhoteraapias tunnustust leidev abivahend.

Kuidas me saaksime toetada väikeseid põliseid kultuure, mis koos moodustavad eesti rahva?

Kõigepealt on vaja on tunnistada, et Eestis on põlisrahvad olemas. Vähemalt üks neist, setod, vastab ÜRO põlisrahva kriteeriumitele. Tähtsaim (lisaks põlisele asualale ning eristuvale keelele ja kultuurile) on see, et nad on end määratlenud põlisrahvana ja loonud oma esindusorganid. Võimalus saada põlisrahvana tunnustatud on ka teistel kohalikel etnostel, kui nad selleks selgelt ja järjepidevalt soovi avaldavad.

Kultuurilise mitmekesisuse, sealhulgas põlisrahvaste kaitsmine on kindlalt roheliste põhiväärtuste hulgas üle maailma. Väikesearvulistele ja välise kultuurisurve all olevatele põlisrahvastele on vaja nende iseolemiseks tagada teatud eriõigused, mis on kultuuriti erinevad. Setode puhul on paljud õigused seotud looduslike pühapaikade ja metsaga, millele põlisrahva staatus annaks täiendava õigusliku kaitse. Konkreetsete meetmete rakendamiseks on vaja eelkõige suhelda põlisrahva mitmete esindajatega, et välja selgitada see ühine ja tähtsaim osa, mida nad vajalikuks peavad.

Põlisrahvastest pole vaja karta riigi lõhestamist, nagu ei ole õige ka ettekujutus, et põlisrahvana arvestamise eelduseks on nende maa-ala koloniseerimine mingil konkreetsel ajalooetapil. Näiteks saamide puhul Põhja-Soomes on võimatu öelda, millal täpselt see aset leidis, kuigi kultuuriline alavääristamine ja surve eluviisile on minevikus olnud.

Ka paljude Venemaa rahvaste puhul on koloniseerimine olnud nii hiiliv ja vastastikuste mõjutustega, et selle alusel põlisrahva määratlemine jääb ähmaseks.

Kui Eesti riik annab põlisrahvastele laialdase kultuurautonoomia ja toetuse, siis päris kindlasti jäävad nad eelistama seda riiki mistahes võõrvõimule.

Millisena Sina kujutad ette Eestit viiekümne aasta pärast?

See on kõige raskem küsimus, aga fantaseerida ju võib, eriti arvestades seda, et ma oma maises elus seda arvatavasti ei näe (mis pole siiski päris võimatu, eriti kui lähikümnenditel osutuvad tõeks mõned teaduslikult põhjendatud ideed pikendada keskmist eluiga rakutasandil manipuleerimisega umbes kolmandiku võrra). Inimkonna jaoks “väikeseks jäävas” maailmas on Eestis toimuv ülejäänud maailmaga seotud enam, kui kunagi varem.

Vaadates tehnoloogia arengut, on see nüüd mõnevõrra toppama jäänud, sest arengut vedanud arvutusvõimsused on senise nn ränitehnoloogia piiril. Pool sajandit tagasi 20. sajandi seitsmekümendate aastate algul oli küllaltki sarnane olukord, sest ränitehnoloogia revolutsiooni ja esimeste personaalarvutiteni oli jäänud alla kümne aasta. Nüüd oodatakse uut, kvantarvuti revolutsiooni. Kui see toimub ja kvantarvutist saab järgmise poole sajandi arenguvedur, siis muutub maailm samavõrd, kui läinud sama pikal ajavahemikul.

Poolfantaasiad kvantarvuti kohta sisaldavad näiteks võimalust makroskoopiliste kehadega kvanttasandil manipuleerida ja neid kopeerida täpselt samas kvantolekus - kui seda teha näiteks inimesega, siis ühest saab hetkel kaks, kes teavad ja mäletavad sama, kel on täpselt sama eneseteadvus - ammune filosoofide mõtteeksperiment võib realiseeruda, kui inimkonnal selleks julgust jätkub…

Olgu sellega, kuidas on, aga igatahes võimet mikro- ja makromaailmas protsesse (näiteks ilma ja kliimat) mõista ja prognoosida kasvab hüppeliselt.

Teiselt poolt, väikseks ja kitsaks (ressursside mõttes) jäänud maal seisab inimkonnal ees ilmselt aastakümnete pikkune raske kohanemise aeg. Ma usun, et sellega saadakse hakkama, aga kaugeltki mitte valutult. Ähmaselt on juba näha, et peataolek, eitamine (kliimaskeptitsism) ja vana juurde tagasi põgenemise katsed (konservatiivide võimupüüdlused) hakkavad taanduma tõdemuse ees, et nii enam ei saa jätkata, tehnoloogia ja majandus on vaja rakendada ellujäämise vankri ette.

Jätkusuutlikud lahendused on üldjoontes teada, aga nende elluviimiseks peab inimkonna kollektiivne enesealalhoid iganenud globaalkapitalistlikest mehhanismidest võitu saama. Arvan, et ei ole muud teed, kui maailmavõimu kujunemine - demokraatia ja subsidiaarsuse alusel (Euroopa liit on hea eeskuju).

Need mehhansimid ei tee olematuks riigivõimu ega ka (kauba)turumajandust. Maaväliste ressursside kasutuselevõtt ja inimkonna laienemine maalt välja on tulevikustsenaarium, millesse ma usun, aga see vist ei saa veel teoks lähema poole sajandiga, sest inimkonnal ei ole selleks piisavalt võimsaid energiaallikaid ja nende arendamisele tuleb eelistada ellujämisek vajalikke ümberkorraldusi.

Usun, et 50 aasta pärast on inimkond siiski juba jätkusuutlikul rajal, mõnevõrra muutunud kliimaga kohanenud ja tunneli lõpus paistab valgus. Arvestades kasvu kiiret globaalset vähenemist, peaks 50 aasta pärast olema Maa rahvaarvu kasv peatunud ja võib-olla asendunud aeglase vähenemisega.

Valdavalt taimse toidu baasil, mida kõrgtehnoloogiliselt väärindatakse, saab ka mõne miljardi võrra tänasest suurem rahvahulk toidetud.

Eestis konkreetselt on selge tendents läheneda sotsiaalses mõttes “vanale” Euroopale ja vaatamata ajutistele arukaotustele me liigume selles suunas kiiremini, kui enamik Ida-Euroopa maid. Tänaste noorte pealt on see tendents eriti hästi näha. See peaks lähikümnenditel jätkuma.

Venemaal paistavad juba selgelt sarnased protsessid, mis toimusid Ukrainas - võib arvata, et piltlikult öeldes Euroopa laieneb Venemaale,  mis ei ole ju kultuuriliselt väga erinev. Üldiselt võib arvata, et jätkuv automatiseerimine ja tehisintellekt, kapitalistliku “efektiivsuse” sunni piiramine (jätkusuutlikkuse huvides) ja maailmakultuuri (ka väike- ja pisirahvaste) pärandi kättesaadavus muudab inimeste elulaadi rahulikumaks ja süvenemisvõimelisemaks.

Ma ei arva, et Eestisse väga ohtralt inimesi sisse rändab, kuigi välimuse ja keelte poolest on meie rahvastik arvatavalt mitmekesisem 50 aasta pärast. Maha raiutud metsad jõuavad selle ajaga jõudsalt taastuda, aga kliima on ka mõõduka stsenaariumi korral ikka soojem, nii et laialehiseid puid on tulevases noores metsas rohkem ja kuusk nii hästi ei kasva.

Senine sajandite ja aastatuhandete pikkune areng näitab, et uued tehnoloogilised arengud ja elulaadi muutused ei kaota vanu täiesti - ikka ja alati leidub inimesi, kes on varasemaga rohkem seotud, tunnevad ja elavad selles, tihtipeale ühendades mõtestatult iidset ja kaasaegset. Küllap ka siis, kui meis on juba päris palju “küborgi.”

Marko Kaasikuga vestles Piret Räni

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta