See lugu on sellest, kuidas mind hakkas koledalt vastupandamatu kotletiisu vaevama. Mul on vedanud sugulastega. Elan küll üksinda, aga ei tunne end üksikuna. Meil on sugulastega üks mõnus kokku hoidev kamp. Käime tihti koos küll Tapal või Rakveres, autoga poereisidel.
- Pillevna püüab päeva
- Pille Lipp, Bioneer.ee vabatahtlik kaasautor
- 7. september 2024
- Foto: Pille Lipp
Tavaliselt ostame ikka nädala jao toidukraami kokku. Seda on parajalt nii palju, et ega käe otsas ära ei tookski. Enam ei mäletagi, millal ma üksi toidu järgi käisin.
Oleme siin ikka üksteist nõu ja jõuga aidanud. Aitan teisi sellega, mida oskan ja nemad võtavad mind poodi minnes kaasa.
Seekord juhtus nii, et unustasin hakkliha ostmata. Teen küll endale iga kord poenimekirja kaasa, aga kuidagi jäi see ikka ostmata.
Ega sellest ei olekski suurt probleemi tekkinud. Mul oli külmkapis veel eelmistest kordadest ostetud lihakraami ootamas. Pealegi sai seekord ostnud Tapalt ka kana rinnafileed. Tavaliselt on nii, et kui oled midagi ostmata jätnud, hakkab see asi sind kuidagi kummitama ja tekib mingi meeletu isu just selle toidu järgi.
Vähemalt on minul nii. Kui elad poest nii kaugel, ei saa ju iga ostmata toidukraami pärast kohe poodi tagasi tormata. Meie kohaliku poe peale ei saa kunagi loota.
Ma kavatsesin sel korral hakklihast kotlette teha, siis tuligi mul just kange kotleti isu kallale. Nägin oma mõteteis juba ilusaid ning pontsakaid kotlette oma taldrikul. Kavatsesin sulatada midagi külmkapist üles, aga siis loobusin.
Mul oli ju kanafilee. Milleks aega raisata.
Siis tekkis uus probleem. Mul ei olnud töökorras hakklihamasinat. Selle tera oli kuhugi rändama läinud ilma minu teadmata. No head teed talle siis!
Sellest takistusest saab ka noaga jagu. Võtsin oma noa pihku ja hakkasin seda fileed lõikuma. Tegin ta üpris väikesteks tükkideks. Valmistan ju ainult endale süüa. Pole vaja kellegi ees häbeneda, kui välja ei tule.
Lisasin filee tükkidele munad, soola ja pipart ning hakitud maitserohelist. Mul oli selleks sibulapealsed. Tean, et linnuliha juurde sobib hästi ka petersell, aga seda mul kodus polnud.
Segasin kõik läbi ja lisasin umbes supilusika jagu majoneesi. Veel panin ma kaussi 100 g riivjuustu ning 5 spl jahu. Segasin kõik hoolega läbi.
Sai küllaltki paks tainas. Panin panni tulele ja õli pannile. Kui õli oli kuumaks läinud tõstsin lusikaga kotletid pannile. Küpsetasin tasasel tulel kaane all mõlemalt poolt kuldpruuniks. Minu taignakogusest sai ilusti kaks pannitäit.
No päris kotletiks neid nimetada ei saagi, rohkem olid nad paksude pannkookide sarnased, aga maitsesid imeliselt. Juurde sai tehtud ka kartuliputru ja värsketest tomatitest ning kurkidest salat. Sõin kõhu täis ja ei igatsenudki enam mingeid teistsuguseid kotlette.
See oli hea vaheldus. Mõnikord võib ennast hellitada ju teistsuguse toiduga. Ei pea olema need klassikalised kotletid alati. Olin uhke, sest suutsin olenemata mitmekordsetele äpardustele ikka midagi head ja maitsvat valmistada. Minu kotletid tulid nii head, et ma otsustasin nende valmistamist teiega jagada.
Kana rinnafileest kotlettide valmistamiseks läks vaja:
2 tk kanafileed
3 kanamuna
maitserohelist hakitult (rohelist sibulat või peterselli, kuidas keegi soovib)
1 teelusikatäit soola
0,5 teelusikatäit musta jahvatatud pipart (soola ja pipart paneb igaüks oma maitse järgi)
1 spl majoneesi
100 g riivjuustu
5 spl nisujahu
päevalilleõli praadimiseks
Muidugi ei ole see mingi kokanduslik imetoit, millega oleks hea eputada. Vahest on ka tavaline ja unustatud vana midagi väärt. Tehke proovi ja siis saate aru, millest ma mõtlen. Head pealehakkamist teile!
Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
