Prantsusmaal süüakse iga päev 230 tonni Nutellat (84 000 tonni aastas). See kogus moodustab 26% ülemaailmsest tarbimisest. Igal aastal toodetakse umbes 50 miljonit tonni Nutellat.

Leidsin internetist andmed, et 17% Nutella koostisosadest moodustab palmiõli1. See tähendab, et aastaseks palmiõlikuluks on 8.5 miljonit tonni ainult selle ühe toote kohta. Kui Nutellale lisada kõik muud palmiõli sisaldavad toiduained, seebid ja šampoonid, siis pole raske arvata, mis kõige selle tarbimise tõttu meie kopsudega toimub. Raiutakse nende toodete jaoks ju vihmametsi.

Palmiväljadele ruumi loomiseks tegeletakse alepõletusega, mille tagajärjel on Indoneesia vihmametsade traditsioonilised jõulueelsed suurpõlengud plahvatuslikult kasvanud. Põlengutega kaasnev õhusaaste ületab riigi- ja kontinendipiire ning suurimate lääne tööstusriikide tekitatud õhusaastet. Kuidas aga puudutab meid see, et kusagil Indoneesias metsasid põletatakse?

Esiteks põletavad nad sealseid metsi raha teenimise eesmärgil. Iga kord, kui ostame kas või ühe Palmolive'i seebi või koti kartulikrõpse, tellitakse jälle uus ports palmiõli ning hävitatakse hektareid vihmametsi koos nende suure liigirikkusega.

Teiseks, isegi kui otsustate käia mööda mahesertifitseeritud palmiõli rada, siis teadkem, et ka see ei ole õlekõrs. Nimelt ei kontrolli selle sertifikaadi jagajad tootjate alltootjate tausta. Teil tuleb küll rohkem maksta, aga saate ikka täpselt samasuguse kvaliteediga õli, mida kõik teised. Midagi ei muutu – metsad põlevad endiselt ja õhusaaste jõuab ka Eestimaani. Kui keegi selles kahtleb, siis tuleks lennata näiteks Aasiast Eestisse, vaadata terve tee lennukiaknast välja ja uurida, kustmaalt kuhumaani üks suur pilv ulatuda võib.

Nutellat tootev pereettevõte Ferrero on üks neist suurfirmadest, kes tegeleb ulatusliku enesekaitsekampaaniaga, väites, et nad kasutavad ainult keskkonnasõbralikult toodetud palmiõli. Tekib küsimus, miks nad on ainsad, kes seda oma siltidele märkinud ei ole. Järelikult ei ole Ferrero oma sertifikaati kätte saanud ja seetõttu tuleb neil vassida. Ostlema minnes tasub see meeles pidada. Tänapäeval ei nimetata sellist käitumist valetamiseks, vaid marketingiks või PRiks2.

Viimasel ajal on mulle poes väga teravalt silma jäänud, et igat sorti tooted on vähimalgi võimalusel märgistatud suure ja nähtavas kohas asuva „Palmiõlivaba“ sildiga. Kel päris sellist võimalust ei ole, see pingutab, et saaks vähemalt karbi tagaküljele väikeses kirjas kirjutada „Kasutatud on ainult keskkonnasäästlikult toodetud palmiõli“.

Ükspäev jalutasin suures supermarketis ringi ostunimekirjaga, kuhu keegi oli lisanud ka Nutella. Kuna hiigelpikas moosi, mee ja saiamäärde vahekäigus kostus erinevate kaasostlejate suust päris mitu korda sõna „palmiõli“, siis oli ka minul lihtsam oma pidevalt näkitsevat süütundeussi kuulata.

Lugesin umbes kümne erineva šokolaadi-metspähklikreemi silte ja avastasin, et:

1) kui vähegi võimalik, on kirjas: „See palmiõli on toodetud keskkonnasäästlikult“;

2) poe omabrändi tavaline määre sisaldab mahepalmiõli;

3) poe omabrändi mahemääre sisaldab tavalist palmiõli;

4) Nutella palmiõli ei ole eraldi märgistatud.

Lõpuks leidsin Nutella-armastaja isude ja iseenese huvi rahuldamiseks Nocciolata kreemi, mis oli ainus ilma palmiõlita šokolaadi-metspähklikreem. Palmiõli asemel on selles kasutatud päevalilleõli ja säilivusajaks on märgitud 2019. aasta algus – see demonstreerib hästi, et palmiõli kasutamine ei ole hädavajalik. Tuleb küll tunnistada, et Nocciolata maksis kõigi lisade tõttu (mahetoode, kosher, gluteenivaba, päris Madagaskari vanilje, klaaspurk jne) umbes kaks ja pool korda rohkem kui Nutella. Ehk olekski mõistlikum seda kaks korda vähem süüa, kui arvestada, et sellise toote massist 72% moodustab suhkru-rasva segu ja kakao annab sellele pigem värvi kui maitset.

Ma ei ütle, et kõikide heade asjade tarbimine tuleb päevapealt ära lõpetada. Elu peab olema mõnus ja ka praktiline. Teoreetiliselt võiksime seebiga käsi pesta ju ainult korra nädalas ja süüa ainult selleks, et elus püsida, kuid see ei oleks hea elu. Imepisikeste sammudega alustades on meil aga võimalik oma valikuid järjest laiaulatuslikumalt ja teadlikumalt säästvamaks muuta.

Muuseas on Ferrero tänu Nutellale ka maailma juhtiv metspähklitarbija. Ettevõte on koguni nii tootlik, et neil tuleb kasutada Nutellas vanilje keemilist alternatiivi vanilliini, sest Maa ei suuda nende jaoks piisavalt palju päris vaniljekaunu kasvatada.

Muudest toodetest avastasin, et enamasti sisaldab ka imikute piimasegu palmiõli. Ma ei ole endiselt nõus üldlevinud arvamusega, et piimasegu on laiadele massidele vajalik toode, aga moega mõtlematult kaasa läinult olen seda ikkagi mõned kuud kasutanud. Lasteaeda on pulbrit lihtsam kaasa panna kui värsket rinna- või lehmapiima. Katsetamiseks tõin ökopoest üle aastastele lastele mõeldud huvitava vegan „piimapulbri“, mis ei sisalda ei piima ega palmiõli, kuid milles on muuhulgas kookosrasva, mandleid ja vetikaid. Lutipudelitäis rohelist – tundub, et maitseb.

Nutella on kõigest üks näide, millele toetudes on lihtsam teha järeldusi ja mõelda nende toodete tekkelugudele, mida me igapäevaselt tarbime. Kui me ei mõtleks, siis on tõenäoline, et kogu raha, mille me oma töö ja vaevaga teeninud oleme, anname suurkaupmeestele. Selle raha eest toob suurtööstur poeriiulitele üha uusi elukeskkonda hävitavaid tooteid ja tellib reklaami, mis veenaksid meid antud tooteid ostma, ilma et neid tegelikult vaja oleks ning need meid õnnelikumaks teeks. Nõiaringist väljumise esimeseks sammuks on otsus olla teadlik.

1 Palmiõli (vahel ka nimetusega “punane palmiõli”) saadakse enamasti aafrika õlipalmi (elaeis guineensis) punaka viljaliha massist , vähem ka ameerika õlipami (elaeis oleifera) viljalihast. Palmiõlil spetsiifiline punakas värvus, mis tuleneb palmi viljaliha beta-karoteeni rikkusest. Palmituumaõlil sellist punakat värvus pole, sest palmivilja seemne ei sisalda beta-karoteeni.

2 Lühend ingliskeelsest sõnast „public relations“. Avalikkussuhted ehk suhtekorraldus on inimese, organisatsiooni, asutuse või ettevõtte suhete korraldus meedia ja avalikkusega eesmärgiga mõjutada selle mainet ja kajastust.


Lugu pärineb blogist Juhtmejutud, kust saab lugeda ka teisi Triin Kanne-Cirieco kirjutatud tekste.
Jaga: