Merle Liivak on tuntud moeteadliku naisena, kes on olnud nii naisteajakirja peatoimetaja kui ka tansusaate juht. Keskkonnateadlikumale lugejale seostub Merle Liivak ka glämmilaatadega. Uurisime Merlelt, kas tema meelest saab moe- ja keskkonnateadlikkust ühendada.
Merle Liivak on tuntud moeteadliku naisena, kes on olnud nii naisteajakirja peatoimetaja kui ka tansusaate juht. Keskkonnateadlikumale lugejale seostub Merle Liivak ka glämmilaatadega. Uurisime Merlelt, kas tema meelest saab moe- ja keskkonnateadlikkust ühendada.
- Arvamused
- Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee
- 9. veebruar 2010
Kuidas Teile tundub, kas trendika ja moeteadliku naise ellu võiks kuuluda ka keskkonnateadlik käitumine?
Moodne olemine tähendabki minu jaoks teadlikkust kõigest sellest, mis on ajakohane, innovaatiline ja uut taset pakkuv. Seepärast ei kujuta ma ette, et trendikas inimene ei tunneks huvi keskkonnateemade vastu. Õnneks rõhutavad nii rõivamood kui ka ilutööstus üha enam keskkonnateadlikkust, mistõttu saavad trendijüngrid ökoõpet lausa moekeisritelt endilt.
Kas Teie elus on keskkonnateadlik tarbimine ja käitumine olulised?
Pean tunnistama, et ma suhtun erinevatesse keskkonnakaitsmise meetoditesse tüüpilise Eesti talupoja eelarvamusega. Olen ökomuutuste läbiviimises pikaldane, sest tahan olla kindel, et ma ei torma lihtsalt trendiga kaasa, ega söösta teenima kellegi varjatud ärihuve.
Näiteks prügi sorteerisin esimest korda tegelikult juba pea kümme aastat tagasi, kui elasin Lissabonis. Olin kaasajooksik, sest minu sotsiaalselt aktiivsed korterikaaslased tegid seda hoolega. Eestisse tagasi saabudes tundus see kastimajandus väikeses korteris kuidagi ülepingutatud, niisiis naasesin vanade kommete juurde. Nüüd aga olen taas juba paar aastat prügi sorteerinud. Harjumus ei pruugi olla võimas panus globaalses mastaabis, kuid on hea kasvõi selleks, et hoida vormis oma moraali. Käivitan endas justkui maailmast hoolimise programmi, mis aitab mul olla tähelepanelik ka muudes valdkondades.
Kõige nauditavam loodussõbralik harjumus on aga potipõllunduse harrastamine maakodus, mis annab mulle võimaluse tarbida - eriti suvisel ajal – rohkelt kohalikku ja sealjuures ise kasvatatud mahetoitu.
Kuidas tekkis idee korraldada glämmilaatasid?
Cosmo peatoimetajana tundsin ma, et ajakirja liidripositsioon annab võimaluse teha ära midagi kasulikku, mis aitaks levitada häid ideid suurematesse massidesse. Ajakirja algusaastatel oli iga-aastaseks tähtsündmuseks sünnipäevapidu, kus šampanjaklaaside kokku kõlksutamine muutus minu jaoks kuidagi tühjaks ja ennast kordavaks. Otsisin midagi lõbusat, kuid värsket ja sisukat. Ja siis lugesin ühest välismaisest psühholoogiaajakirjast hea idee nupukest, kus soovitati korraldada koduseid riietevahetuspidusid ehk swap-party´sid. Need pidid mõjuma mitmeti positiivselt – ühelt poolt andma võimaluse kutsuda kokku head sõbrannad, suhelda ja pidutseda, kuid teisalt lükata kapist välja sinna seisma jäänud asjad ning osta uusi riideid keskkonnasõbralikult, sest kasutatud asjad lähevad ju uuele ringile. Ma olin ise sarnastel kodustel üritustel juba osalenud ja teadsin, millest jutt. Maailmas oli see just tärganud trend. Sain aru, et siia see kuld peidetud ongi!
Mille poolest on glämmilaadad erilised?
Glämmilaadad on erilised just selle tõttu, et need on nii mitmeti head – siin on ühendatud ökoloogiline mõtlemine, naiselik osturõõm, praktiline vajadus kappe tuulutada ning võimalus mõnusas atmosfääris suhelda.
Kas glämmilaada korraldamine pakkus ka üllatusi?
Kõige suurem üllatus tabas mind esimest Glämmilaata korraldades – laat läks hooga käima justkui iseenesest, müüjad käitusid nii, nagu nad oleksid iga nädal kaupa lettidele ladunud, lõbus kauplemine oli kõigile sama loomulik kui hommikune puudritupsutus või ripsmekeerutus. Mulle jõudis kohale, et mitte mina ei korralda laata, vaid laat korraldab ennast ise. Oli näha, et taolise aktsiooni järele oli vajadus väga suur.
Kas soovitaksite inimestel ka enda tutvusringkondades swap-party´sid korraldada?
Aga loomulikult! See on eriti kasulik just säästuajal! Aga tasub jälgida, et ostupidu järgmisel päeval pohmelli kaasa ei tooks. Ega second-hand tooted pole kiirrõivabrändidega võrreldes mingi püha kaup, mille osas ei peaks endalt küsima: “On mul seda tegelikult ka vaja?”.
Kuidas Teile tundub, kas keskkonnateadlik olemine on tänapäeval trendikas või on see pigem eluliselt vajalik käitumismall?
Ausalt öeldes on mul olnud üsna pikalt kogu ökotemaatika suhtes tõsine allergia – just seetõttu, et seda esitletakse tihti ja võetakse tihti kui trendi. Kui Berliini külastades märkasin sakslasest sõbra moosipurgilt märgistust “Bio Bio”, siis pani see mind irooniliselt muigama ja küsima, et millal kolmas Bio juurde lisandub. Looduslikkust ja keskkonnasõbralikkust vihjavate märksõnade kasutusega on mindud kommertslikel eesmärkidel selgelt liiale, selline tarbijaga mängimine kisub kogu maailmavaate usaldusväärsust alla. Pealegi, kui ökoteemat võtta kui trendi, siis mingil hetkel saabki sellest kõrini ja tahad kogeda midagi täiesti vastupidist. Rõivamoes ju teada, et pärast barokseid satse otsitakse vastukaaluks minimalistlikku lihtsust.
Olen oma keskkonnateadlikkuses jõudnud tasemele, kus ma mõistan, et meil on valida vaid halbade valikute vahel, ja siit tuleb leida parim. Vaatamata sellele, et üks teadlane rääkis mulle astrofüüsika teooriast, mis väidab, et kliimamuutused on seotud pigem väliste tegurite (asukoht galaktikas, kosmiline kiirgus, päikese aktiivus) kui inimtegevusega, ei arva ma, et hooliv käitumine ümbritseva ja iseenda suhtes oleks kuidagi liiast. Keskkonnateadlik mõttemall on oluline juba inimese sisemise kasvamise pärast, sest siis püüab ta veidi rohkem mõista ja mõtestada maailma enda ümber, tunnetada oma kohta ja rolli siin universumis.
On Teil mõni unistus, mis ootab teoks tegemist?
Ma unistan sellest, et saaksin ja oskaksin ühendada eneseteostuse aeglase elustiiliga. Et mul oleks mitu korda rohkem aega mõtlemiseks, mõtisklemiseks ja tunnetamiseks. Praegu tegutsen ja teen asju ebaproportsionaalselt palju. Kosmilises plaanis võib-olla isegi mõttetult palju.
Mis Teid elus edasi tegutsema innustab? On Teil mõni oma nipp, mis Teil positiivseks aitab jääda.
Ma usun headusesse, kohe päriselt. Ja vaimustun värsketest ja edasiviivatest ideedest. Kuni on võimalik teha asju teistmoodi ja paremini kui varem, äratada ja ärgitada inimesi, on põnev. Ja niikaua kui on põnev, on lihtne positiivseks jääda.
Milline elu on Teie meelest hea ja terviklik elu?
Mõtestatud ja läbitunnetatud. Kus on koht nii mõtetel kui tunnetel. Ja seal on koht ka tumedal šokolaadil, vähemalt 70%lise kakaosisaldusega...
Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.
Moodne olemine tähendabki minu jaoks teadlikkust kõigest sellest, mis on ajakohane, innovaatiline ja uut taset pakkuv. Seepärast ei kujuta ma ette, et trendikas inimene ei tunneks huvi keskkonnateemade vastu. Õnneks rõhutavad nii rõivamood kui ka ilutööstus üha enam keskkonnateadlikkust, mistõttu saavad trendijüngrid ökoõpet lausa moekeisritelt endilt.
Kas Teie elus on keskkonnateadlik tarbimine ja käitumine olulised?
Pean tunnistama, et ma suhtun erinevatesse keskkonnakaitsmise meetoditesse tüüpilise Eesti talupoja eelarvamusega. Olen ökomuutuste läbiviimises pikaldane, sest tahan olla kindel, et ma ei torma lihtsalt trendiga kaasa, ega söösta teenima kellegi varjatud ärihuve.
Näiteks prügi sorteerisin esimest korda tegelikult juba pea kümme aastat tagasi, kui elasin Lissabonis. Olin kaasajooksik, sest minu sotsiaalselt aktiivsed korterikaaslased tegid seda hoolega. Eestisse tagasi saabudes tundus see kastimajandus väikeses korteris kuidagi ülepingutatud, niisiis naasesin vanade kommete juurde. Nüüd aga olen taas juba paar aastat prügi sorteerinud. Harjumus ei pruugi olla võimas panus globaalses mastaabis, kuid on hea kasvõi selleks, et hoida vormis oma moraali. Käivitan endas justkui maailmast hoolimise programmi, mis aitab mul olla tähelepanelik ka muudes valdkondades.
Kõige nauditavam loodussõbralik harjumus on aga potipõllunduse harrastamine maakodus, mis annab mulle võimaluse tarbida - eriti suvisel ajal – rohkelt kohalikku ja sealjuures ise kasvatatud mahetoitu.
Kuidas tekkis idee korraldada glämmilaatasid?
Cosmo peatoimetajana tundsin ma, et ajakirja liidripositsioon annab võimaluse teha ära midagi kasulikku, mis aitaks levitada häid ideid suurematesse massidesse. Ajakirja algusaastatel oli iga-aastaseks tähtsündmuseks sünnipäevapidu, kus šampanjaklaaside kokku kõlksutamine muutus minu jaoks kuidagi tühjaks ja ennast kordavaks. Otsisin midagi lõbusat, kuid värsket ja sisukat. Ja siis lugesin ühest välismaisest psühholoogiaajakirjast hea idee nupukest, kus soovitati korraldada koduseid riietevahetuspidusid ehk swap-party´sid. Need pidid mõjuma mitmeti positiivselt – ühelt poolt andma võimaluse kutsuda kokku head sõbrannad, suhelda ja pidutseda, kuid teisalt lükata kapist välja sinna seisma jäänud asjad ning osta uusi riideid keskkonnasõbralikult, sest kasutatud asjad lähevad ju uuele ringile. Ma olin ise sarnastel kodustel üritustel juba osalenud ja teadsin, millest jutt. Maailmas oli see just tärganud trend. Sain aru, et siia see kuld peidetud ongi!
Mille poolest on glämmilaadad erilised?
Glämmilaadad on erilised just selle tõttu, et need on nii mitmeti head – siin on ühendatud ökoloogiline mõtlemine, naiselik osturõõm, praktiline vajadus kappe tuulutada ning võimalus mõnusas atmosfääris suhelda.
Kas glämmilaada korraldamine pakkus ka üllatusi?
Kõige suurem üllatus tabas mind esimest Glämmilaata korraldades – laat läks hooga käima justkui iseenesest, müüjad käitusid nii, nagu nad oleksid iga nädal kaupa lettidele ladunud, lõbus kauplemine oli kõigile sama loomulik kui hommikune puudritupsutus või ripsmekeerutus. Mulle jõudis kohale, et mitte mina ei korralda laata, vaid laat korraldab ennast ise. Oli näha, et taolise aktsiooni järele oli vajadus väga suur.
Kas soovitaksite inimestel ka enda tutvusringkondades swap-party´sid korraldada?
Aga loomulikult! See on eriti kasulik just säästuajal! Aga tasub jälgida, et ostupidu järgmisel päeval pohmelli kaasa ei tooks. Ega second-hand tooted pole kiirrõivabrändidega võrreldes mingi püha kaup, mille osas ei peaks endalt küsima: “On mul seda tegelikult ka vaja?”.
Kuidas Teile tundub, kas keskkonnateadlik olemine on tänapäeval trendikas või on see pigem eluliselt vajalik käitumismall?
Ausalt öeldes on mul olnud üsna pikalt kogu ökotemaatika suhtes tõsine allergia – just seetõttu, et seda esitletakse tihti ja võetakse tihti kui trendi. Kui Berliini külastades märkasin sakslasest sõbra moosipurgilt märgistust “Bio Bio”, siis pani see mind irooniliselt muigama ja küsima, et millal kolmas Bio juurde lisandub. Looduslikkust ja keskkonnasõbralikkust vihjavate märksõnade kasutusega on mindud kommertslikel eesmärkidel selgelt liiale, selline tarbijaga mängimine kisub kogu maailmavaate usaldusväärsust alla. Pealegi, kui ökoteemat võtta kui trendi, siis mingil hetkel saabki sellest kõrini ja tahad kogeda midagi täiesti vastupidist. Rõivamoes ju teada, et pärast barokseid satse otsitakse vastukaaluks minimalistlikku lihtsust.
Olen oma keskkonnateadlikkuses jõudnud tasemele, kus ma mõistan, et meil on valida vaid halbade valikute vahel, ja siit tuleb leida parim. Vaatamata sellele, et üks teadlane rääkis mulle astrofüüsika teooriast, mis väidab, et kliimamuutused on seotud pigem väliste tegurite (asukoht galaktikas, kosmiline kiirgus, päikese aktiivus) kui inimtegevusega, ei arva ma, et hooliv käitumine ümbritseva ja iseenda suhtes oleks kuidagi liiast. Keskkonnateadlik mõttemall on oluline juba inimese sisemise kasvamise pärast, sest siis püüab ta veidi rohkem mõista ja mõtestada maailma enda ümber, tunnetada oma kohta ja rolli siin universumis.
On Teil mõni unistus, mis ootab teoks tegemist?
Ma unistan sellest, et saaksin ja oskaksin ühendada eneseteostuse aeglase elustiiliga. Et mul oleks mitu korda rohkem aega mõtlemiseks, mõtisklemiseks ja tunnetamiseks. Praegu tegutsen ja teen asju ebaproportsionaalselt palju. Kosmilises plaanis võib-olla isegi mõttetult palju.
Mis Teid elus edasi tegutsema innustab? On Teil mõni oma nipp, mis Teil positiivseks aitab jääda.
Ma usun headusesse, kohe päriselt. Ja vaimustun värsketest ja edasiviivatest ideedest. Kuni on võimalik teha asju teistmoodi ja paremini kui varem, äratada ja ärgitada inimesi, on põnev. Ja niikaua kui on põnev, on lihtne positiivseks jääda.
Milline elu on Teie meelest hea ja terviklik elu?
Mõtestatud ja läbitunnetatud. Kus on koht nii mõtetel kui tunnetel. Ja seal on koht ka tumedal šokolaadil, vähemalt 70%lise kakaosisaldusega...
Intervjuu on tehtud Terve Elu kalender 2010 jaoks.
Merle Liivaku foto autor on Riina Varol.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta