Võrumaa trumbiks on mets. Seejuures peab oskama eristada mõisteid "mets" ja "metsasus". Võrumaa metsasus pole tõepoolest viimase seitsme aasta jooksul kuigivõrd muutunud. Teine lugu on päris metsaga, mille hävingu kiirust võib igaüks hinnata juuresoleva kolme satelliidipiltide paari abil. Muutusi saab võrrelda näiteks Võru lähistel kasvavate metsade Tsirgupalu, Ojapalu, Treisi metsa, Raudumõtsa, Ründomõtsa, Kohandupalu, Virvesillapalu, Kakupalu, Vaiõmõtsa ja Reedopalu puhul.

Mittemust osa kaardil vastab piirkondadele, kus ajavahemikus 2008-2020 on aerolaserskaneerimisega mõõdetud metsa kõrguseks enam kui 10 meetrit. Rohelised alad tähistavad pildi kuupäeva seisuga kasvavat metsa ja valged inimese poolt lagendatud metsapiirkondi. Seejuures tasub märgata halle osi kaardil - needki annavad panuse kadunud metsade osakaalu. Nimelt on tegemist metsaservades kasvavate puude varjudega lagedatele aladele - pildid on tehtud talviti, mil Eestis käib Päike madalalt.

Piirkonnas olevad looduskaitsealad on märgitud punase joonega - Keretü, Timmase ja Haanja.

Joonis 1a. Keretü soo, Tsirgupalu ja Ojapalu. Siin on oluline märgata nimetatud kolme looduskaitseala kohtumispunkti, mis oma sisult peaks täitma tuumikala rolli, sh toimima rohekoridorina.

Joonis 1b. Praktikas on aga olukord sootuks teine - metsa on palju kadunud just ühenduspunkti juurest.

Joonis 2a. Algselt on Treisi olnud ulatuslik sidus metsamassiiv

Joonis 2b. Seitsme aastaga on läänepoolne osa jäänud oluliselt hõredamaks.

Joonis 3 a. Raudumõts, Ründomõts, Kohandupalu, Virvesillapalu, Kakupalu, Vaiõmõts ja Reedopalu. Selles piirkonnas tuleb esile "loodukaitseala polariseerumise" efekt - punase joonega ümbritsetud alas (Timmase) on mets täielikult säilinud, samas kui väljaspool hoogsalt kadunud - Joonis 3b. 

14.02.2017 ja 6.01.2024 satelliidipildid:

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta