Kauneid loodusvaateid kasutavad mõnuga ära pea kõik filmirežissöörid. Paraku jääb enamuse jaoks neist loodus tahaplaanile. PÖFFi eesmärk on tutvustada vaatajale uuemat ja paremat filmikunsti vallas kogu laiast maailmast. Ja muidugi on oma koht ka loodusfilmidel. Üritame neid suurest programmist üles leida.
- Inimene, kogukond, ühiskond
- Koostaja: Janek Jõgisaar
- 19. november 2017
Enam kui 70% Maa pinnast on kaetud veega. Umbes 2% sellest veest on jää. Raske on ookeanide tähtsust planeedi seiukohast üle tähtsustada. Elu ilma veeta on võimatu. Ookeanide saastatusest on tänaseks saanud äärmiselt tõsine probleem ning arvatakse, et kui see samamoodi jätkub, siis aastaks 2050 on ookeanis rohkem plastikut kui kalu. See hirmuäratav mõte saab reaalsuseks, kui inimene oma käitumist ei muuda. Emotsionaalne ja suurepärase pildikeelega dokumentaalfilm "Sinine" just neile valupunktidele tähelepanu pöörabki.
Kui oled korralik lihtsurelik, kes hommikul äratuskella helisedes mõtleb, kas tal ikka on haridust vaja ja kui tõenäoline oleks oma ülejäänud elu blanket-burritona veeta, sest magamistoa põrand ei ole globaalse soojenemise memo kätte saanud, siis see film on just Sulle! Linateos “Arktika taeva all” viskab Su tundmatus kohas vette, raputab läbi ja surfab sujuvalt Sinu lemmikdokkide listis esimesele kohale. Oleme kindlad, et antud filmi Euroopa esilinastus ei jäta kedagi külmaks (hehe, pun intended).
Kas sina oled söönud „Vikerkaare“-papaiat? Film alustab Hawaiilt, kus 2013. aastal võetakse maakondlikul tasandil vastu GMO-de kasutamist piirav akt, millel on potentsiaalne laastav mõju kohalikule papaiatööstusele. Eelmainitud akt lükkab hoo sisse GMO-vastasuse trendile kogu maailmas. Tekib kaks leeri – GMO vastased ja pooldajad, kus kummagi eesmärk on säästlikult kasvatatava, tervisliku ja laialdaselt kättesaadava toidu levik. Tasakaalukalt ja inimlikult on kokku võetud faktide ja pseudoteaduse ning inimliku hirmu puutepunkt, mis emotsionaalselt avab toidu-teema maailmavaatelise vastasseisu.
Filmi tegevus toimub 5300 aastat tagasi Ötztali Alpides, kus Kelab valitseb üht neoliitikumiaegset hõimu ja peab oja ääres pühapaika. Kord jahilt tulles avastab Kelab, et tema elukoht on rüüstatud ning kõik hõimuliikmed, sealhulgas ka tema naine ja poeg, mõrvatud. Ainus ellujäänu on vastsündinud laps. Meeletust valust pimestatuna asub Kelab koos imikuga teele, et ründajatele veretöö eest karmilt kätte maksta.
1991. aastal leitud mumifitseerunud jäämees Ötzi saatus on inspireerinud režissöör Felix Randaud tooma ekraanile emotsionaalse, filosoofilise, võimsa ja haarava põneviku. Filmitegelased räägivad reetia keele antiikset murrakut, kuid tõlge polegi loo mõistmiseks vajalik, sest kõik oluline antakse edasi žestide, hääletooni ja miimika abil.
Leia see loll mõrd ja viska ta jõkke
Tõsielulistel sündmustel põhinevas filmis näeme kui suurt kaost võib interneti “klikihullus” ja üldine tähelepanuvajadus tekitada. 15-aastane Remco on süüdimatu ja tähelepanu otsiv kaak, kes oma isa ja noorema õega illegaalset kutsikavahendust korraldab. Saades Youtube’i videotest innustust, ärgitab ta oma õde Lizzy’t haigeid kutsikaid jõkke viskama, ise kõike filmides. Kui kogu sündmus hakkab juba unustusse vajuma, avastavad lapsed, et internet on nende teost kihama löönud ning isegi maailma prominendid on pannud teo sooritaja tabamise eest välja pearaha.
Kus on tehnika piirid? Iga kord, kui tunnetame, et tehnika arengus on justkui kõik saavutatud, leidub ikka teadlasi, kes tõestavad vastupidist ja suudavad inimmõistuse ja -võimete piire veelgi kaugemale nihutada. Areng on lõputu protsess. Inimaju põhiline funktsioon on millegi uue teadasaamine. See uudishimu on justkui aju toit. Ja milleks seda kõike teha? Eks ikka selleks, et teada saada, kust me pärineme, kuidas sündis elu ja meie päikesesüsteem. Samuti on tugev soov elada edasi ja leida lahendusi, et vältida väljasuremist liigina. Täpselt seda probleemi proovibki lahendada rühm teadlasi, kes otsivad puhtaid energiaid, et inimkond saaks eksisteerida ka tuhandete aastate pärast. Suurepärane dokumentaalfilm tutvustab viimase aja saavutusi ja avastusi puhta energia probleemi lahendamisel ja tutvustab neid geniaalseid teadlasi.
Jennifer Peedomi loodud visuaalne dokumentaalfantaasia “Mägi” esitab küsimusi inimese ja mäe, ehk looduse suhestumise kohta; kihu järele jõuda millelegi, vallutada, ebaõnnestuda; adrenaliiniga või ilma; paikadest, mis on inimesi pelutanud ja ahvatlenud, kuid igal juhul mitte külmaks jätnud.
Film on enneolematu kollaaž erinevatest mägedest, erinevatelt kontinentidelt, pakkudes ainult parimat. Parimaid vaateid, looduskaadreid, erinevaid formaate, mille vaatamiseks ükski ekraan pole piisavalt suur.
Peaoperaator Renan Ozturk, PÖFFi vaatajatele tuttav dokumentaalist “Meru”, on ise väljapaistev alpinistist-kunstnik, kelle terava silma all jookseb jada inimese esimestest algelistest katsetustest ronida mäkke. Näeme kaadreid John Hunti juhitud Briti 1953. aasta Everesti ekspeditsioonist, kuni tänaste ekstreemspordi teravate tippudeni välja ja kuidas saakski teisiti, kui mäed on muutunud mänguplatsiks.
Kui palju mahub ühte päeva? Vastus: väga palju! Hulgaliselt võimsaid emotsioone ja suuri avastusi. Loodus muutub iga päevaga, kui me vaid seda oskaks märgata. See suurejooneline BBC loodusdokumentaal on visuaalselt liigutav ja hingeliselt lummav. Me näeme looduse suurejoonist vaatemängu oma ilus ja valus. Film, mida tuleb vaadata suurelt ekraanilt, on BBC 2017. aasta üks suuremaid dokumentaalfilme.
Arto Paasilinna romaani lähenemisega filmiversioon jäi pärast esilinastust aset leidnud autoavariis hukkunud suure humanisti Risto Jarva viimaseks režiiks. Reklaamitöötaja võtab koos jänesega ette matka loodusesse.
Loodus võtab tagasi: Elu hüljatud maadel
Christopher Thomsoni esseefilm uurib kummalisi uusi maastikke, mida tekib vähehaaval kõikjal Euroopas. Pärast maapopulatsioonide kadumist võtab loodus tagasi piirkonnad, mida inimesed omal ajal harisid. Varemete vahele kasvavad puud, kunagi vaid inimestele kuulunud maastikel jooksevad ringi metsloomad. Loodus on tulnud enda oma tagasi nõudma.
„Jälje“ peategelaseks on Janina – ekstsentriline vana naine, tulihingeline vegan, kellel on nõrkus astroloogia ja loomade vastu. Oma eheduse ja lihtsusega võidab ta kiirelt vaataja poolehoiu ning suunab vaatama maailma eaka, paljukogenud inimese positsioonilt.
Aeglase kulgemisega linateos on pealtnäha lihtne, kuid kannab endas sügavat ja traagilist sõnumit ühe maailma hääbumisest. Filmi võib võtta ka tõsise hoiatusena selle eest, kuhu maailm on liikumas. Ilma puhta veeta ei ole elu ja tervist inimestelgi.
30 aastat pärast katastroofi on Tšornobõl ikka veel teema, mida on ahvatlev käsitleda sotsiaalporno võtmes. Volodõmõr Tõhhõi film väldib kõiki selliseid stampe – see on vastuoksa tõsiselt võetav mõistujutt Ukraina riigist, mis pole Tšornobõli katastroofile järgnenud impeeriumi lagunemise segadusest ja moraalsest laostumisest seni välja tulnud.
1971. aasta Soome kroonika nelja inimese silme läbi. Soome „nägu“ kujundavad nii pealinn kui kolkaküla, president kui vallavaene. Dokumentaalne lavastus.
„Neetud 2 – Soomemaa vaated“ räägib Soomest aastal 2016, püüdes kirjeldada tohutut muutust, mis on riigis aset leidnud selle 45 aasta jooksul, mis lahutab filmi teist osa esimesest. Muutunud on küll palju, kuid Soomes on ikka veel palju vanduma ajavat. Vastust otsitakse põhiküsimusele: kas tänapäeva Soomes on mõtet elada, seksida ja surra? Juttu tehakse paljude tavaliste soomlastega eri elualadelt. Pikemalt peatutakse sõjapõgenike ja maaelu väljasuremise teemadel, kuid olulisel kohal on ka inimeste igapäevaelu mured ja rõõmud.
Loos on kasutatud ohtralt PÖFFi kodulehe materjale.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
