Tänavu möödub kakssada aastat Charles Darwini sünnist, kelle evolutsiooniõpetus püstitas küsimusi ning osutas ka vastusevõimalusi, kirjutab Ivar Puura Rohelises Väravas.

Maailmakultuuris on hulk tekste, mis, vähemalt teatud ulatuses, otsivad vastust kõige olulisematele maailmavaatelistele küsimustele. «Kes me oleme?», «Kust me tuleme?», «Kuidas me oleme seotud oma planeedi ja looduse kui tervikuga?». Enamikul hõimudest on oma päritolumüüdid.

Üks päritolumüütidest on näiteks «Kuidas loomad sabad said?». See lugu läheneb probleemile täiesti materialistlikult, isegi mehhanistlikult, järgides täpselt aine jäävuse seadust: miski ei teki ime või Looja käe läbi eimillestki, vaid jänes saab just selle sabatupsu, mis teiste loomade jagelusest üle jääb. Ometi on tegu muinaslooga – kuid ilmselt oleks see lugu palju igavam, kui sisse astuks kõikvõimas Looja, pööraks sündmuste loogika pea peale ning asuks kübarast pikasabalisi jäneseid välja tõmbama. Uuriva vaimuga kuulajatele valmistaks see suure pettumuse.

Ajal, mil Charles Darwin oma peateosed kirjutas, oli Isaac Newton juba kirjeldanud, kuidas planeetide teekondi saab ette ennustada tänu gravitatsioonijõu seaduspärade tundmisele. Newton tunnistas, et küllap on nii täiusliku asja käima lükanud Looja ise, kuid kellelegi ei tulnud pähe arvata, et Looja käib iga planeedi teekonda pidevalt kohendamas. Darwin kirjutas 1830. aastate lõpul oma märkmikesse, et sama arutu on arvata, just kui oleks Looja kõik üksikud elusolendid ühekaupa valmis meisterdanud. Ometi tundus mõte, et liigid on muutlikud ning et ka inimene võib olla pelgalt üks ahvitaoliste eellaste järeltulija, tollal paljudele emotsionaalselt raskesti vastuvõetav.

Praegused koolilapsed peaksid Darwinist teadma üht olulist tõika: ta oli lihtsalt üks uudishimulik poiss, kelle tähelepanu oskasid lähikondlased arendada: lapsepõlves koduõuel aednik, Cambridge’i ülikoolis botaanik ja geoloog John Henslow, geoloogilisel retkel Adam Sedgwick. Ning see uudishimu leidis kasutust suurte küsimuste püstitamisel ja nende lahendamisel.

Igal noorel inimesel, kes praegu koolis õpib, seisab ees oma tee leidmine. Tuleb teha seda, mis tõeliselt paelub, mitte lasta kustuda tärganud uudishimul, ning tuleb kasutada iga võimalust, et leida inimesi, kes oskavad põnevaid asju tutvustada. On vaja loodushariduse edendajaid.

Loe lisaks: http://et.wikipedia.org/wiki/Charles_Darwin

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta