Osa lihast loobujaid jätkab kala söömist, sest peavad seda kasulikuks ning usuvad, et kalapüük pole nii julm ja hävitav kui loomakasvatus. Inimene vajab rakumembraanide, aju ja närvisüsteemi tarbeks rasvu, mida nimetatakse asendamatuteks rasvhapeteks. Need aitavad reguleerida vererõhku, vere hüübimist ning immuun- ja põletikvastuseid. Asendamatud on need sellepärast, et keha ei suuda neid ise toota, vaid peab saama toidust.

ALA on oomega-3-rasvhape, mida leidub ohtralt taimedes, nagu linaseemned, rapsiseemned, soja, Kreeka pähklid ja eelnimetatutest valmistatud õlid.

Keha muundab ALA pikema ahelaga oomega-3-rasvhapeteks, mida nimetatakse EPA-ks ja DHA-ks. Viimaseid leidub ka rasvases kalas, kes on saanud need vetikatest. Kehal on raske oomega-3-rasvhappeid muundada, mistõttu osa inimesi väidab, et kalaõli tarbimine on tervise seisukohalt hädavajalik. Kuid nii see pole. Tegelikult võib kala tuua isegi rohkem kahju kui kasu.

Cochrane'i ülevaated

Cochrane'i ülevaateid peetakse tõenduspõhiste uuringute kullaprooviks. Ühes 2018. aasta ülevaates leiti, et kui suurendada EPA ja DHA tarbimist rasvase kala või kalaõli toidulisandi näol, on sel südametervisele vähe mõju, kui üldse. Need leiud kattuvad paljude teiste kvaliteetsete ülevaadete väidetega. Lisaks leiti, et taimset päritolu ALA võib vähesel määral vähendada kardiovaskulaarsete juhtumite ja arütmia (ebanormaalse südamerütmi) ohtu.

Ühes teises 2018. aasta ülevaates, mis avaldati ajakirjas British Journal of Nutrition, leiti, et suurema koguse taimset päritolu ALA tarbimine vähendab südamehaiguste ohtu. Paistab, et taimsed oomega-3-rasvhapped on parem valik. Tegelikult on paljud viimase kahe aastakümne jooksul korraldatud uuringud näidanud sarnast kalaõli toime puudulikkust ja otse taimedest omastatud ALA paremat mõju.

Suurenev elavhõbeda hulk

Osa uuringuid viitab, et rasvase kala ja eriti kalaõli toidulisandi tarbimisel võib olla väidetule vastupidine toime ja need võivad kardiovaskulaarsete juhtumite ohtu hoopis suurendada.

American Heart Association ehk Ameerika Südameühing väidab, et eeltoodut saab selgitada kalas leiduva keskkonnast pärit saasteaine metüülelavhõbeda kahjuliku toimega. Ida-Soomes, kus kala sisaldab palju elavhõbedat, korraldati uuring, mille tulemusel leiti, et elavhõbeda sisaldus juustes ja söödud kala kogus seostusid kardiovaskulaarse surma suurenenud ohuga. Teiste sõnadega – nendel, kes sõid kõige rohkem kala, olid ka elavhõbeda sisaldus juustes ja kardiovaskulaarse surma oht kõige suuremad.

Mürgid

Kogu maailma ookeanid on saastunud mürgiste saasteainetega, nagu metüülelavhõbeda, polüklooritud bifenüülide ja dioksiinidega, millest paljud toimivad kahjulike närvimürkidena.

Mida kõrgemale toiduahelas liikuda, seda enam neid kuhjub, eriti rasvasesse kalasse, mis nullib kogu oomega-3-rasvhapetest saadava võimaliku kasu.

Vastuolulised nõuanded

Toitumisnõuanded on huvitavad. Ühest küljest soovitatakse rasedatel ja imetavatel naistel süüa rasvast kala, sest oomega-3-rasvhapped aitavad lapse närvisüsteemil areneda. Teisest küljest hoiatatakse naisi, kes toidavad last rinnaga, kes on rasedad või plaanivad rasestuda (sh kaugemas tulevikus), et nad ei sööks üle kahe portsjoni rasvast kala nädalas. Viimase nõuande põhjus on asjaolus, et kalas leiduvad saasteained võivad kuhjuda ja mõjutada tugevalt loote üsasisest arengut. Ja sellega hoiatused veel ei piirdu! Lapsed, rasedad ja rasestuda püüdvad naised peaksid vältima ka hai, mõõkkala ja marliini söömist, sest need sisaldavad rohkem elavhõbedat kui ükski muu kala ning see võib kahjustada lapse närvisüsteemi. Nii et kui sööd – on paha, kui ei söö – jälle paha!

Noroviirus

Saasteained ei ole ainus probleem, sest filtertoitujatest koorikloomad, nagu rannakarbid ja austrid, koguvad keskkonnast baktereid ja viirusi ning kujutavad toorelt süües terviseohtu.

Noroviirus on üks neist ohtudest. See võib põhjustada palavikku, iiveldust, oksendamist, krampe ja kõhulahtisust.

Noroviiruse nakkus levib väga kiiresti nii inimeselt inimesele kui ka saastunud pinna ja seejärel suu puudutamise kaudu. Nakkuspuhangud on levinud haiglates, lasteaedades, koolides ja kruiisilaevadel ning neid võib ette tulla ka restoranides ja hotellides. Harilikult kulgeb haigus kergelt ja möödub ühe-kahe päevaga. Enamik haigestunuid paraneb täielikult paari päevaga, kuid väga noorte ja eakate inimeste jaoks võib viirus ohtlikuks osutuda.

Paljud viiruspuhangud on seotud sellega, et koorikloomad on saastunud inimfekaalidega. Kahepoolmeliste koorikloomade, eriti austrite, saastumist noroviirusega peetakse toiduohutuse seisukohalt ohtlikuks. Ühes uuringus leiti, et üle Ühendkuningriigi tegutsevatelt edasimüüjatelt tellitud 630 austrist oli 69% noroviirusega nakatunud.

E-hepatiit

E-hepatiit on paljudes arengumaades endeemia, levides seal fekaal-oraalsel teel. Arenenud riikides esineb haiguspuhanguid tänu paremale taristule, veevarustusele ja hügieenile üsna harva.

Sellegipoolest on arenenud riikides esinenud nakkuskoldeid, mis ei ole seotud reisimisega piirkondadesse, kus viirus esineb, vaid hoopis zoonootilise ülekandega. Kariloomad, näiteks sead, võivad olla nakkuskandjad. Sealautade reoveest ja lägahoidlatest on leitud viirust märkimisväärsel hulgal. Sealtkaudu võib see sattuda veeringesse ja kuhjuda seejärel koorikloomadesse. Nakkusliku E-hepatiidi viirust on leitud loomasõnnikust, reoveest, ebapiisavalt puhastatud veest, saastunud koorikloomadest ja loomalihast.

Kalakasvandused ei ole lahendus

Kalakasvandused, mis toodavad praegu üle poole tarbitavast kalast, ei ole kindlasti lahendus. Need loomi liigselt täis topitud ebaloomulikud basseinid levitavad haigusi ja saastavad vett, lämmatades mereelustikku orgaaniliste saasteainete, antibiootikumide, parasiiditõrje kemikaalide, valuvaigistite, desinfitseerimisainete, söödalisandite, metallide ja roiskumisvastaste ainetega.

Kasvandusest pärit kala kipub sisaldama vähem oomega-3-rasvhappeid, sest neile söödetakse lisaks kalajahule ja -õlile oomega-6-rasvhapete rikkaid taimeõlisid. Just nii – merest püütakse kala, et sööta kasvanduse kalu ja kariloomi.

Tööstusliku kalapüügi tõttu hävitatakse enneolematul hulgal ookeane ja iidvanu korallrahusid. Mere ökosüsteemid varisevad kokku, sest põhjatraalerid künnavad merepõhja ja kuni 90% kalaliikidest on ära tarvitatud, mis suretab välja ka neist toituvate suurte mereloomade asurkondi. Selline doominoefekt võib lüüa ookeani ökosüsteemid miljoniteks aastateks segamini.

Endiselt on levinud jabur veendumus, et kala ei tunne valu, olguti et rohked teaduslikud tõendid osutavad, et kala on samamoodi tundlik olend nagu imetajad ja linnud. Valu on evolutsiooni tähtis osa, sest õpetab, et teatud asju tuleb tingimata vältida.

Alternatiivid kalale

Hea uudis on see, et asendamatute oomega-3-rasvhapete tarbimiseks ei ole vaja ookeane hävitada, valu tekitada ega närvimürke ja kartsinogeene sisse süüa. Taimne toit pakub neid rasvu rohkem kui küllaldaselt, et süda oleks hea tervise juures ja keha jaksaks võidelda põletikuliste haiguste, näiteks artriidiga.

Soovi korral võib tarvitada vetikapõhist vegan oomega-3-rasvhapete toidulisandit, mis varustab keha EPA ja DHA-ga ilma saasteohtu kujutamata ning kala söömisega seonduvaid eetilisi ja keskkonnaprobleeme tekitamata. Aidake ookeanidel terveneda ja jätke kalad rahule!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta