Eurobarometer’i uuringutele tuginedes võib öelda, et Eesti avalikkus ei pea kliimamuutust kuigi suureks probleemiks vastupidiselt enamikele riikidele. Seda ei kajasta Eesti meedia väga innukalt, liiatigi mitte sisukalt ja kui keegi sellest räägibki, siis riigi, Euroopa Liidu või globaalsel tasandil. Eestimaalased ei seosta üksikuid igapäevaseid tegevusi kliimamuutustega, kuigi paljud neist seda on.

Kliimamuutused terminina on piisavalt abstraktne, et sellest mööda vaadata ning teisalt ei ole Eesti geograafiline asukoht ka väga kliimamuutustest ajendatud looduskatastroofe soosiv. Mõelda sellele, et kusagil mujal maailmas toimuv mõjutab ühel hetkel ka meid, kui me praegu ei panusta globaalsesse keskkonnakaitsesse rohkem, tundub samuti liig.

Nii ei olegi kliimamuutus Eestis päevakorral mujal kui poliitilisel tasandil, kus sõlmitakse kokkulepped, mille tulemusena meieni jõuavad juba jõustunud otsused. Seega kuulub kliimamuutus nende keskkonnaprobleemide hulka Eestis, mida ühiskond ei võimenda, vaid kipub vaigistama.

Niisamuti läks ka möödunud Pariisi kliimakonverentsi COP21 ajal ja järel, mil Eesti meedia oli väga tagasihoidlik kliimamuutuste temaatika või ka konverentsi enda kajastamisega.[1] Mõne teoreetiku (nt Gross ja Heinrichs[2]) hinnangul on enamikele inimestele kliimamuutuste info esmaseks allikaks aga meedia ning avaliku arvamuse muutusi selles teemas võib seostada meediakajastuste hulga muutustega. COP21 aegne meediakajastus Eestis tõi meelde ühe hiljutise analüüsi, mis sobib hästi olukorda ilmestama nüüdki.

Täpselt kolm aastat tagasi uurisin BNSi uudisarhiivi materjalidele tuginedes kliimamuutuste kajastust eestikeelsetes uudistes aastatel 1993⎯1999 ja 2011⎯2012. Kokku oli vaatluse all 101 uudist aastatest 1993⎯1999 ja 2011⎯2012, esimesest perioodist 50 ja hilisemast 51 uudist.

Selle analüüsi tulemused annavad kinnitust tõigale, et kliimamuutuseid Eesti meedias põhjalikult ei käsitleta. Muidugi, tuleb meeles pidada, et BNSi arhiivimaterjalid ei anna täielikku ülevaadet ega võimalda tulemusi laiendada ei Eestile üldiselt ega kliimamuutuseid käsitlevale uudismaastikule tervikuna. Loomulikult tuleb arvestada ka seda, et möödas on kolm aastat.

Nelja lausega kokkuvõetult olid analüüsi tulemused järgmised. Lähenevad, käimasolevad ja äsja möödunud konverentsid, tippkohtumised ajendavad uudiseid meediasse paiskama sagedamini kui muu. Kliimamuutuste põhjuseid mainitakse oluliselt vähem võrreldes tagajärgede ja lahendustega. Ühtegi uudist ei ajendanud kirjutama näiteks keskkonnakahju ⎯ sisulisi uudiseid ei ole, järjepidevust ei ole. Teadlaste erinevate vaatekohtade kajastamist kliimamuutuste põhjustest napib.

Joonis. Uudiste arv aastate lõikes, 1993⎯2012.

Selgus, et kliimamuutusi põhiteemana puudutavate uudiste arv on ajas jõudsalt kasvanud. Kui 1993. aastat esindab uuringus üks uudis, siis 2009. aasta uhkeldab 250 uudisega, mis oli uuritud perioodi maksimum. 2011. aasta 30 uudist on üheksa võrra rohkem kui andis 2012. aasta.

Peamiseks uudiste ajendiks on konverents/nõupidamine, teiseks jääb uuringutulemuste avalikustamine. Kliimamuutuse põhjustena nimetatakse sektoritest enim energeetika- ja transpordisektorit, kuigi väga vähestel kordadel. Teisel perioodil mainiti kõige rohkem metsandust, maakasutuse muutust.

Enamikul juhtudel ei nimetata põhjust üldse või nimetatakse kasvuhoonegaase üldiselt. Rohkem kui kliimamuutuste põhjustest saab BNSi uudiste kaudu teada kliimamuutuse tagajärgedest ja leevendamise võimalustest.

Uudiste sisu osas on teine periood tõsisem ja konstruktiivsem kui esimene, mil räägiti enam kliimamuutuste tagajärgedest ja rõhutati, et nüüd ja kohe tuleb tegutsema hakata, sest kliimamuutus on kohal. Sama retoorika on kestnud siiani. Teadlaste erimeelsus kliimamuutuste põhjuste üle (pigem antropogeenne või pigem looduslik) ei ole BNSi uudisarhiivi uudistest üldiselt tajutav.

Sündmused mängivad rolli nii uudiste kajastamise aja kui ka ajendina

Enim kajastatakse uudiseid oluliste sündmuste eel ja järel. Näiteks 2009. aasta detsembris peetud keerulise kuluga kliimakonverents Kopenhaagenis oli uudistes spekulatsioonidega selle tulemuste osas juba kuu aega varem ning järelkaja oli märgatav veel ka järgmise aasta jaanuaris. Vaadeldud perioodil ei saanud teised sündmused võrdselt suurt tähelepanu, kuid see on ka mõistetav, sest 2009. aasta konverents pidi vastu võtma Kyoto protokolli lõppedes selle asemele asuva uue olulise ülemaailmse kliimamuutustega võitlemise tegevusraamistiku pikkadeks aastateks.

Valdav osa uudistest kajastab mõnd konverentsi või nõupidamist, järgnevad uudised uuringutulemustest. Tähelepanuväärne on, et uurimistöö valimisse ei sattunud ühtegi uudist, mille ajendiks oleks olnud keskkonnakahju. Looduskatastroofi puhul kirjutatakse enamasti katastroofist, hukkunute arvust jms, ent mitte selle põhjustest ega ka sellest, millised on/võivad olla omakorda selle katastroofi tagajärjed; kas ja kuidas seda kõike vältida saaks jms.

Kliimamuutuste põhjused, tagajärjed ja lahendused. Kuigi kliimamuutuse põhjused ei ole kaugeltki selged, eeldasin siiski, et uudised kajastavad põhjuseid ja tagajärgi rohkem kui leevendusmeetmeid. Tegelikkus osutus teistsuguseks: põhjustest kirjutatakse kõige vähem. Põhjustena toodi vaadeldud perioodil sektoritest kõige enam esile transpordi- ja energeetikasektorit. Need on ka kõige suuremad kasvuhoonegaaside heitmete tekitajad, mistõttu on see loogiline. Siiski nimetati mainitud sektoreid vähe võrreldes kordadega, kui põhjusena tuuakse kasvuhoonegaasid üldiselt, mis oligi kõige enam nimetatud põhjus (17 juhul 109st põhjuse mainimise juhust) või ei ole põhjustest uudises räägitudki (109st juhust 68). Lahendused saavad palju kajastust globaalsel ja riikide tasandil, vähem üksikisiku vaatepunktist, mis viitab üksikisiku vähesele kaasatusele. Põhjuste mitte kajastamine on suurem vaadeldud perioodidest viimasel (vastavalt 29 ja 39 juhtu), mil see on kasvanud peamiselt kasvuhoonegaase üldiselt põhjusena toodud kordade arvelt (vastavalt 5 ja 12).

Kliimamuutuste ärahoidmine on asendunud sellega kohanemisega

Samal ajal kui uudiste arv vaadeldud perioodi esimestel aastatel oli märkimisväärselt väiksem kui 2011. ja 2012. aastal, võib neid pidada ka emotsionaalsemateks. Hilisemat perioodi saab iseloomustada tasakaalukamana ja tulevikku vaatavana – kliimamuuutuse kui nähtuse olemasolu on teadvustatud, kõlama jäävad selle aeglustamise ja piiramisega kaasnevad tegevused. Selle toetuseks räägib ka kvantitatiivne analüüs, millest võib järeldada, et praegusel ajal räägitakse kõige enam lahendustest, varasemal perioodil tagajärgedest.

Viimasel kahel aastal annavad tooni suurte tööstusriikide ja arengumaade diskussioonid uute kokkulepete üle seoses kohustuste ja vastutuse jaotamisega kliimamuutuste ohjeldamisel pärast 2012. aastat. Teisest küljest on suurte tööstusriikide, nagu USA, Hiina, Venemaa, India jne ning arengumaade omavahelised mõõduvõtmised paistnud silma mõlemal perioodil, kuid eriti hoogustuvad need enne suuremaid kliimakohtumisi. Mida aeg edasi, seda mastaapsemateks ja keerulisemateks on kõnelused muutunud. Kliimamuutuste debatti veavad USA ja Euroopa Liit, nemad määravad suures osas asjade käigu. Samuti võib kahe võrdlusperioodi erinevustena välja tuua, et kui algusaastatel räägiti kliimamuutuste takistamisest, siis tänapäeval on selge, et takistada seda nähtust ei õnnestu ning tähelepanu on kliimamuutuse aeglustamisel ja sellega kohanemisel.

Inimtekkeline või looduslik

Teadlased vaidlevad kliimamuutuste põhjuste üle ⎯ on neid, kes peavad kliimamuutuste peasüüdlaseks inimest ja tema tegusid või tegevusetust ning neid, kes peavad inimese osalust kliimamuutuses marginaalseks, peaaegu olematuks ning peavad võitlust kliimamuutuse vastu suisa mõttetuks. Sellest tulenevalt jälgisin, kuivõrd mainitakse uudistes kliimamuutuste põhjustena sõnu “inimtekkeline“ ja/või „looduslik“ või eristatakse neid muul moel kui mainides neid konkreetseid sõnu. Neist vähestest kordadest (8), mil neid sõnu mainiti või oli võimalik tekstist aimata inimtekkelise ja loodusliku põhjuse eristamist, mainiti inimtekkelist rohkem kui looduslikku (vastavalt 5 ja 3).

Marju Lauristin jt on 1985. aastal tehtud uurimuses ”Keskkonnateadvus ja ajakirjandus” tõdenud, et keskkonnaprobleemide tunnetamisel omab suurt rolli vahetu kogemuse olemasolu ning samal ajal ei ole inimese isiklik kogemus iseeneslik ja loomulik, vaid sõltub tema teadmistest, hoiakutest, maailmavaatest. Samast uuringust selgus, et inimesed saavad keskkonnaseisundit ja tema kaitset puudutava informatsiooni põhiliselt raadiost, televisioonist ja trükisõnast. Elanikkond hindas ajakirjanduse keskkonnateemade käsitlust heaks, kuid eksperdid nägid ajakirjanduse käsitlustes olulisi puudujääke, millest olulisemad olid süsteemitus, pealiskaudsus, ebajärjekindlus ning ebakonkreetsus. (Helemäe, 2011[3]) Uuringud kinnitavad, et sarnaseid puudujääke märkavad tänaselgi päeval nii kommunikatsiooni- kui ka keskkonnaspetsialistid keskkonnateemade kajastuste osas. Näiteks 2011. aasta uuring keskkonnateemade kajastusest ajakirjanduses aastatel 1995, 2000, 2005 ja 2010.[4] Ka minu uuringu tulemused ei erinenud eelmainitutest selles osas.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta