Ma olen viimastel päevadel palju mõelnud liigirassismile ehk spetsiesismile, mis on liigikuuluvuse põhjal tehtav eelistus või diskrimineerimine. Mõnest loomaliigist me hoolime, teise liigi elu, vajadused, väärikus ja õigused ei lähe meile korda.

Hellitatud lemmikloomad

Väga paljudes majapidamistes elab ka mõni lemmikloom, keda armastatakse. Need loomad on sõbrad ja pereliikmed. Me hoiame neid, anname neile süüa, ostame loomadele lelusid, kulutame suuri summasid loomade heaolule.

Kui keegi teeb mõnele lemmikloomale liiga, siis kasutame väljendeid „piinaja“, „tapja“, „halb loomaomanik“.

Me peame normaalseks, et koeral on mugav kaelarihm, temaga jalutatakse, teda treenitakse, talle antakse süüa tõule vastavalt, looma hellitatakse. Ka kassidega tegeldakse, neile antakse eale vastavat toitu, kassiliiva vahetatakse, pikema karvaga looma kammitakse, nurrujat silitatakse vastavalt tema soovidele.

Samamoodi armastavad ja hoolitsevad inimesed küülikute, merisigade, hamstrite, rottide, viirpapagoide ja kümnete muude lemmikute eest. Kui lemmikloom haigestub, külastatakse arsti. Kui looma päästa ei saa, siis pannakse ta magama.

Kas me kujutaksime ette, et sööme ära koerakutsikad, kellele pole peret leitud? Või lapse merisead, kui laps nendega enam ei tegele? Miks vabalt jooksvale metsikule rotile pannakse rotilõks, aga puuris elavale lemmikloomale ostetakse kalli raha eest toitu?

Põllumajandusloomadest on ükskõik

Põllumajandusloomadesse suhtume me hoopis teisiti. Letilt vorsti, pasteeti või pelmeene haarates, me enamasti ei mõtle, et tegemist on tapetud loomaga, kellel on sama palju tundeid kui meie kallitel lemmikloomadel.

Mõnikord unustatakse loomade suremine üldse ära. Kui keegi seda meenutab, siis saab mugav linnainimene šoki. TV3 näitas mõne aasta eest saates „Õhtusöök viiele“ küülikut, keda osalised pärast sõid. Saate järel vallandus skandaal, kuna armsa küüliku surm olla lastele traumeeriv olnud.

Aga need samad lapsed ei saa vorstileti ees traumat. Vastupidi! Nad näitavad näpuga oma lemmiktoote poole ja söövad seda pärast isukalt. Miks? Sest vorsti sees oleva looma surm on kauge. See ei ole armas notsu või kirju lehm, see on anonüümne liha. Mulle tundub, et taludes kasvavad lapsed, kes teavad toidu päritolu, austavad toitu rohkem.

Ilmselt kaitseme me ennast süütunde eest ja kohtleme osasid loomasid isiksustena ja ülejäänusid asjadena.

FOTO: Farmides elavad lehmad oma väljaheidete sees, kuid loomad saavad vähemalt liikuda. Pildistas Katrin Jõgisaar.

Ma olen käinud päris paljudes farmides. Kui nähtule mõelda, siis tundub mulle lehmade elu edukates farmides parem sellest elust, mida taluvad sead. Lehmad saavad õue, lüpsimasinad mudivad ja pesevad nende udaraid, loomade tervist kontrollitakse nende samade lüpsimasinatega ühendatud arvutite abil, lautades on sügamismasinad jne. Olen näinud, kuidas lehmad trügisid, et lüpsimasina juurde pääseda.

FOTO: Emis poegadega. Pildistas Katrin Jõgisaar.

Sigalad on palju kurvemad paigad. Imetavatel emistel pole võimalik isegi ringi keerata. Oli vastik vaadata, kuidas põrsaste sabasid lõigati ilma igasuguse tuimestuseta.

Suurtes linnufarmides pole ma käinud.

Kas tahaksid oma ema rinnapiima?

Omaette teema on põllumajandusloomade kunstlik viljastamine ja poegade äravõtmine. "On ekslik arvata, et lehmad annavad loomulikes tingimustes lakkamatult piima ja vajavad pidevat lüpsmist. Nagu kõigi imetajate puhul, hakkab lehma organism piima tootma siis, kui ta on tiine ja valmistub peagi sündivaks vasikaks. Just nii nagu naisel tekib raseduse ajal rinnapiim selleks, et peagi sündivat last imetada. Seetõttu tuleb lehm piima saamiseks tiinestada sunniviisiliselt kunstliku seemendamise teel ja pärast sünnitust eraldatakse vasikas emast praktiliselt kohe. Ei ole vähimatki kahtlust, et nii emasloomale kui pojale on see äärmiselt šokeeriv ja stressirohke sündmus," kirjutatakse vegan.ee lehel.

Mõned loomaõiguslased võrdlevad kunstlikku viljastamist vägistamisega ja esitavad küsimuse, mis tunne oleks naistel, kui ühiskond neid sunniviisiliselt rasestaks ja sünnitama sunniks. Kas see oleks vägistamine? Kas me lubaksime sellist teguviisi inimeste hulgas? Miks me lubame seda teha loomadega? Kas me jooksime täiskasvanuna oma ema rinnapiima? Või näiteks koera rinnapiima? Aga miks me joome lehmapiima?

Piimast loobumine on Eestis keeruline

Lehmapiim ja selle saadused on väga mugav toit, millega eestlased on harjunud. Tetrapakkidesse pakendatud, teiselt poolt maakera kohale toodud ja kalli hinnaga riisi-, soja- või mandlipiim ei ole minu meelest hea asendus. Miks? Lisaks transpordikilomeetritele ja kallile hinnale on neil ka suur keskkonnamõju. Näiteks ühe mandli tootmiseks kulub 4,1 liitrit vett, kirjutas Postimees aasta tagasi. Kui palju kulub mandleid liitrile mandlipiimale?

Eesti inimene loobuks piimast palju kergema südamega, kui saaksime osta kilepakis odra- või kaerapiima, mis on toodetud siinsamas kodumaal. Teine variant on taimset piima ise teha, aga masinad, millega piima tehakse on kallid. Taimseid piimasid saab teha ka ilma masinateta, aga need maitsed kipuvad olema võõrad.

Et üleminek oleks lihtne, peaks taimne piim olema sama soodne kui loomne piim ja maitsema nii võimalikult harjumuspäraselt.

Soja ei ole minu silmis hea asendaja kohupiimale ja juustule, sest teadlased ei ole veel jõudnud kokkuleppele, kas ja kui palju soja inimese hormoonsüsteemi mõjutab. Ka keskkonnamõju on sojal tohutu.

Loom kui asi

Olenemata sellest, kas tegemist on lemmikloomaga või põllumajandusloomaga, nimetatakse inimest, kelle juures ta elab loomaomanikuks või peremeheks. Isegi meie emakeel seab inimesed loomadest kõrgemale.

Ometi on ju võimalik võtta looma kui partnerit, kes annab meile vajalikku ning meie anname talle vajalikku. Lehm annab meile piima, meie anname talle ulualuse ja söögi. Koer pakub meile seltsi, meie hoolitseme tema heaolu eest. 

Ainus samalaadne sõna, mis meenub võrdse ja sõbralikuna on "loomasõber", kuid see sõna ei näita looma ja inimese koostoimimist. Loomasõber saab olla ka veganist loodusvaatleja või hobifotograaf, kel pole ühtegi looma kodus.

Kui inimene ei saa aru, et loom on elus organism, kellel on soovid ja tunded, siis kasutatakse looma kui asja. Lemmiku iluasjana eksponeerimise näideteks võib tuua loomade neoonvärvidesse värvimise, kleidikeste ja kaunistuste toppimise sülekoertele, tibude värvimine neoonvärvidega, USAs populaarse koerte lõhnastamise, sabade ja kõrvade lõikamise jms.

Neoonvärviliste tibude kohta võid lugeda siit.

Karusnahkadel on julmast päritolust hoolimata kallis maine ja nende kandmine näitab staatust, tahaks öelda. Tegelikult on asi palju labasem. Enamus kandjaid isegi ei mõtle, et nad kannavad osakest surnud loomast, kes nende tõttu elu puuris veetis. Või kui mõtlevad, siis ei hooli.

Karusnahad ei ole ainult presidendi ballil eputamiseks, neid kantakse igal pool. Leiame karusnahka jopekraedelt, mobiilikaunistustelt, pastakakorkidelt, kübaratelt, kottidelt, kudumitelt jne. Mõnikord me isegi ei aima, et tegemist on loomanahaga.

Kas me kujutaksime ette, et paneme näiteks mingi osa viieaastastest lastest puuridesse, et hiljem nende juustest parukaid teha? Aga kui puurides oleksid koerad ja kassid? Kas see oleks normaalne? Aga miks on normaalne hoida puurides karusloomi?

Armsad loomad müüvad

Müügil on lemmikloomade piltidega kruusid, kellad, kleidid, maalid ja kõikvõimalikud muud vidinad. Sotsiaalmeedia ja isegi ajakirjandus on täis nunnude loomakeste, linnukeste pilte. Isegi looduskaitsega tegelevad organisatsioonid valivad vapiloomadeks armsaid tegelasi. Eestimaa Looduse Fondi logolt leiame lendorava, Maailma Looduse Fond kasutab panda motiivi. Miks? Sest nunnud loomad müüvad.

Sotsiaalmeedias jagatud foto armsast kiisust teenib rohkem laike kui keldrikakand. Armsale pandale annetatakse rohkem raha kui vihasele kukkurkuradile või hüäänile. Ka see on liigirassism.

Veganid otsivad lahendust

Järjest enam inimesi on ka Eestis hakanud vältima igasuguseid loomseid tooteid. Veganid ei söö loomset toitu, ei osta loomade peal testitud kosmeetikat, väldivad nahast riideid jne, kuid dilemmadest eetikaga ei pääse nemadki.

Tean mitut veganit, kes peavad kodus koera või kassi. Oma lemmikule annavad nad söögiks poest ostetud loomatoitu, mida tehakse enamasti nendest samadest tundlikest suurfarmide sigadest, lehmadest ja küülikutest.

Eraldi küsimus on, kuidas peaks suhtuma vegan inimestele mõeldud ravimistesse, mida on testitud loomadel?

Looduse vastu, looma rahulolu poolt

Et lemmikloomad ei paljuneks, steriliseeritakse või kastreeritakse nad ära. Ma saan selle vajalikkusest aru ja pooldan seda. Kuid kiuslik mõte mu peas küsib, kas loomaomaniku tahte kohaselt tehtud kastreerimine või steriliseerimine on eetiline? Kui näiteks riik, perearst või president omaks õigust näidata näpuga, kes naistest jääb viljatuks ja kellel meestest võetakse munad maha, siis kuidas suhtuksime olukorda? Teisalt, kas on õiglane lasta loomadel paljuneda, kui poegadele pole hoolitsejat.

Mida arvad Sina?

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta