On jäänud mulje, et meie siin Eestimaal seostame elukindlustuspoliisi valdavalt ameerikaliku mõtteviisiga. Pigem on tegemist sellise rohkem filmidest nähtud temaatikaga. Sealses ühiskonnas on see aga tõepoolest normaalsus, kuid meil mitte. Miks?

Ma pakun, et me pole veel sellega harjunud, meie ühiskonnas puuduvad sedalaadi traditsioonid. Siinses kultuuriruumis on harjumuspärane kindlustada oma vara. Nii on olnud läbi aegade ja see on midagi, mida teatakse ja tuntakse. Elukindlustus ja teised tervisega seotud kindlustusliigid on abstraktsemad ja suuremale enamusele võõrad. Pigem kogutakse harjumuspäraselt hoiustele, mis tekitab psühholoogiliselt kogumise tunde, kui et makstakse kindlustusmakse, mis tekitab oma olemuselt igakuise makse tunde ja oleks pigem nagu lisakulu. Müüte on raske murda ja muutused selles võtavad aega.

Miks me aga peaksime üldse sellest teemast mõtlema ja rääkima. Rääkimine tõsistel teemadel on niigi põhjamaa inimeste jaoks võõras käitumisviis. See ei ole enesestmõistetav. Pigem kas vaikitakse või tehakse nägu, et kõik on korras.

Me peame alles õppima peredena ühiselt laua taha istuma ja tõsistele teemadele päriselt otsa vaatama. Seetõttu on ebamugavate küsimuste aktualiseerimine, ükskõik kui hirmutavad need ka poleks, ainus võimalus luua tugisüsteemina avatum, usaldusväärsem ja stabiilsem pere.

Millepärast peaksime pidama vestlust elukindlustuse teemal?

Sellised probleemid nagu töökoha kaotamine, haigused ja surm on endiselt tabuteemad. Peamine põhjus peitub minu arvates kultuuritraditsioonis, mis toetab veendumust, et oma raskuste välja näitamine ja abi palumine on nõrkuse ja enesekindluse puudumise märgid, mistõttu tuleks neid varjata ja tagasi lükata. Samuti tahaksin juhtida tähelepanu ennetava mõtlemise puudumisele, mis üldse võimaldaks rasketel teemadel rääkimist.  Eks see jääb tihti just konstruktiivse suhtlemisoskuse taha. Teine oluline põhjus on süsteemsete, perekonda ühendavate väärtuste puudumine ja väär idee, et probleemid lähevad mööda, lahendatakse ise või nad siis lahenevad ise.  Elame täna veel siiski nõukogudeaegse taagaga ja sealt tulnud suhtumise ning müütide murdmine võtab mitu põlvkonda aega. Pereväärtused alles kujunevad ja selles süsteemis strateegilise mõtlemise olemasolu tuleb aeglaselt.

Just seda meie riigi kultuurilist ja ajaloolist konteksti arvestades ei pärinud me tõenäoliselt oma vanematelt ega vanavanematelt suhtumist ellu ja tervisesse kui väärtusesse, mida ei tohi mitte ainult kasutada, vaid ka hellitada, kuna see pole igavene ega piiramatu. Tervist ja elu kui väärtust käsitledes saab aga pere võimaluse oma ressursse laiendada, kuid see on võimatu ilma teatavate pingutusteta, sealhulgas elukindlustusest ja sellest tulenevatest toimingutest rääkimata. Selleks, et uus väärtus ei jääks vaid ilusaks loosungiks, vaid saaks tõeliseks kogemuseks, on vaja teatud sihipäraseid tegevusi ja investeeringuid.

Surma ja õnnetusjuhtumite küsimusi tuleks kindlasti arutada, et pere saaks praegu saadaolevate ettepanekute hulgast valida sobivaima. Ja pole vahet, kas leitakse igale eluolukorrale üks või ka mitu lahendust. Pere on meeskond ja meeskonnatöö käigus omandatud kogemused, mis on motiveeritud mitte olukorra heaolust, vaid jätkusuutlikkusest ja huvist tuleviku vastu, saavad oluliseks toeks ja aitavad kaasa pere soodsama mikrokliima loomisele.

Lapsed õpivad mudelite ja mustrite järgi ehk selle järgi mida nad näevad oma vanemaid tegemas. Kui vanemad näitavad oma käitumise ja suhtumisega ette, et elu on väärtus ja surm tuleb alati õigel ajal, siis õpivad ka lapsed väärtustama elu ja teadvustama, et surm on elu loomulik osa. Nii lõpetame “jaanalinnuna” käitumise ja võtame vastutuse oma elu eest ise ja õpetame seda ka oma lastele, lastelastele jne.

Pere on süsteem ja kõik selle täieõiguslikud liikmed. Lapsed peaksid osalema elukindlustuse teemalisel vestlusel. Vanemad näitavad oma käitumisega ette, kuidas nad hoolivad oma perest ja edaspidi kannavad lapsed neid mustreid edasi oma tulevastesse peredesse. Igal juhul läheb see, kuidas me oma tervise, elu ja eneseteostusega seotud küsimusi lahendame üle meie lastele ja saab nende elukogemuseks. Seega, kui me ei hoolitse enda eest ega räägi nendel teemadel, on meil seda raske oma lastele õpetada. Vanemate kohus on luua soodsad tingimused füüsiliseks ja vaimseks arenguks. Kui tahame, et meie lapsed mõistaksid ohte tervisele ja elule, peame veenduma, et eakohane teave on neile kättesaadav.

Swedbanki kindlustuse kohaselt sõlmivad inimesed suurema tõenäosusega elukindlustuse poliisi pärast seda, kui perre on sündinud laps või kui kodu ostmiseks on võetud suuri laenukohustusi, näiteks hüpoteeklaen.

Seda saab seletada konkreetsete perekondade väärtustega. Esikohal on vastutustundlik suhtumine ellu, hinnatakse hoolikalt laenudega seotud riske ja näidatakse valmisolekut rakendada ennetavaid meetmeid nende väärtuste säilitamiseks ja arendamiseks.

“Kui sa tahad maailma muuta, siis mine koju ja armasta oma perekonda.”

- Ema Teresa -

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta