Vaid nädal enne WEC Eesti ja riigikogu majanduskomisjoni ühiskonverentsi avaldas Euroopa Komisjon uued kliimaeesmärgid aastaks 2030. Seetõttu oli ka konverentsiettekannete keskmes just kliimapoliitika ning nende eesmärkide täitmise võimalused Eestile.
- Kliima
- 31. jaanuar 2014
Konverentsi avakõnes toonitas Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool, et kliimapoliitikat ja majandust ei saa omavahel vastandada. Tootjatele peab olema tagatud pikaajaline investeerimiskindlus, mistõttu tuleb kliimaenergia raamistikus rahvusvaheliselt läbi rääkida.
Kuigi kliimamuutuste osas puudub teaduslik konsensus, ei saa tööstuse mõjusid sellegi poolest ignoreerida – jõulisest varasest sekkumisest tulevikus tõusev tulu kaalub tema sõnul kindlasti üle tänased kulutused. Nool tõstatas küsimuse, kas suure paja ühes väikeses osas on võimalik sootuks teistsugust suppi keeta? Kliimapoliitika peab olema riikide ülene, sest keskkonnamõjud on globaalsed ega tunne riigipiire.
Euroopa Komisjoni uutest kliimaeesmärkidest rääkis ka Pöyry Management Consulting juhi Stephen Woodhouse, kelle sõnul on seatud eesmärgid elektritootmise sektoris saavutatavad, ent lahendused on kas kallid või väga kallid. CO2 tonni hind võib aastal 2050 olla vahemikus 100-600 EUR/tonn. On selge, et seadusandjatel lasub suur vastutus.
Samas tõdes Woodhouse, et keskkonnamõju vähendamisel valitsevad olulised riikidevahelised erinevused ja ka kulutused, mida teha tuleb, on ebaühtlaselt jagunenud. Eesti puhul kaasneks kohaliku põlevkivi maasse jätmise ja selle asemel energia importimisega väga olulised majanduslikud ja poliitilised mõjud. Nii on tähtis otsida riiklike lahenduste asemel regionaalseid. Füüsilised ühendused riikide vahel on olemas, nüüd tuleb tagada ka vajaliku seadusandluse olemasolu.
Rääkides energiasektori tulevikust, võrdles Woodhouse vabaturgu ja riiklikku reguleerimist. Woodhouse tõi hea näite põllumajandusest, kus mitukümmend aastat maksti toodangupõhist toetust, see oli üks kõige ebaefektiivsemaid toetusmeetmeid üldse.
90ndate aastate algul mõistsid riigid viga ja parandasid selle, toodangupõhiselt toetuselt mingi üle pindalapõhistele toetustele. Toetati vaba tootmisvõimsuse olemasolu, mitte aga ebavajalikku toodangut. Põllumajanduses jõudis sõnum kohale, aga energeetikast tehti kõik vanad vead uuesti, taastuvenergiat hakati toetama toodangupõhiselt.
Nii jõutigi näiteks Taanis ja Saksamaal olukorda, kus maksumaksa raha eest toodetakse kaupa, mida keegi ei vaja ning mille turuhind on seetõttu negatiivne. Woodhouse lõpetas oma ettekande sõnumiga, et tahame või ei, aga energiasektori tulevik on turud. Energiaalaste otsuste ülemäärane politiseeritus muudab asjad otstarbetult kalliks.
Soome Energiatööstuse liidu energia- ja kliimapoliitika juht Jukka Leskelä alustas oma ettekannet energiapoliitika peamistest eesmärkidest ning leidis, et kolmest suurest eesmärgist (varustuskindlus, konkurentsivõime, keskkonnahoid) on Euroopa kliimapoliitika suutnud tegeleda ainult keskkonnaga.
Pole tagatud ei varustuskindlust ega konkurentsivõimet. Taastuvenergiale ülesehitatud energiasüsteem muutub üha kallimaks ning selle tulemusel kasvab Euroopa elektriarve. Lisaks on viimastel aastatel Euroopa energiaettevõtete väärtused drastiliselt vähenenud ning ettevõtete majanduslik olukord on nutune.
Seetõttu tekib tema sõnul õigustatud küsimus, kes on need, kes teevad vajalikud investeeringud, jõudmaks madala CO2-intensiivsusega tootmiseni? Leskelä sõnul oleks lahendus taastuvenergia tootmise toetamise asemel asuda riiklikult teadus- ja arendustegevust toetama.
Tehnoloogia areng on võti, mis suudab üheaegselt vähendada tarbijate kulusid, taastada seeläbi majanduse konkurentsivõime, tagada varustuskindluse ning ka keskkonnahoiu. Just tehnoloogia arengut on vaja toetada.
Leskelä rääkis ka tahke biomassi energeetilisest kasutamisest Euroopas, Eestile väga olulisest teemast. Biomassist toodetakse Euroopa Liidus üle 50% kogu taastuvenergiast, enamuses riikides on tahke biomassi defitsiit.
Samas mõned riigid, nagu Eesti, on biomassi doonorriigid. Leskelä sõnul on Lääne-Euroopa riikide huvi kuulutada metsandusest pärit nn „looduslik“ biomass mitte-taastuvaks, teisisõnu sisuliselt fossiilseks kütuseks.
Ka Eestis paiknevad halupuude ja pelletite tootjad muutuksid ühtäkki fossiilse kütuste tootjateks. Põhjendus on metsade raiumisega väidetavalt kaasas käiv loodusliku mitmekesisuse vähenemine ning metsade pindala vähenemine.
Pigem on aga olukord vastupidine, looduslikku mitmekesisust vähendab energiavõsa istanduste rajamine, mitte aga küpsete metsade majandamine. Leskelä sõnul peaksidki Põhja-Euroopa riigid tegema koostööd selle nimel, et metsatööstuse kõrvalproduktide kasutamine energeetikas oleks ka edaspidi taastuvenergia.
Eesti tulevikuperspektiividest rääkisid Eesti Gaasi nõunik Teet Eelmere ning Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive. Eelmere tutvustas lähemalt maagaasi kasutamise võimalusi ühe kliimapoliitika meetmena. Eelkõige oleks nägi Eelmere maagaasile kasvupotentsiaali transpordikütusena.
Juba praegu on surugaas (LPG) konkurentsivõimeline transpordikütus ning selle osakaal kasvab pidevalt. Riik võiks surugaasi kasutamist transpordis veelgi soosida, näiteks bussi- ja rongiliikluses. Eelmere tõi ka näite, kuidas Eestis arendatakse eraldi biogaasi võrku.
Tema sõnul oleks aga pigem mõistlik arendada ühtset maagaasi taristut, kuhu siis hiljem puhastatud biogaas ehk biometaan suunata. Ka Eesti Energia juhatuse esimehe Sandor Liive sõnul on elektritootmise tulevik gaas – utmisprotsessi käigus tekkiv retortgaas ehk põlevkivigaas.
Sandor Liive tutvustas Eesti Energia strateegiat, mis näeb ette põlevkivi kasutamise efektiivsuse suurendamist ja rohkem kui kahekordset CO2 emissioonide vähendamist. Süsinik jäetakse kauba sisse ning müüakse ilma CO2 emissioonideta, kusjuures kallima hinna eest.
Eestis kaevandada lubatud põlevkivist saab Sandor Liive sõnul toota isegi kuni 10 korda rohkem põlevkiviõli kui täna ning protsessi käigus tekkivat põlevkivigaasi ja poolkoksi saab suunata elektri tootmisse. See on parim viis riigile kuuluva maavara väärindamiseks – põlevkivist tuleb välja võtta võimalikult palju energiat.
Kava on võimalik ellu viia samm-sammult ning see ei vaja ühte suuremahulist investeerimisotsust. Põlevkivitööstus on ainus suur energiatootmise valdkond, mis ei vaja riigilt toetusi – majanduslik efekt tuleneb energia paremast kasutamisest.
Põlevkivitööstuse arendamine vajab aga selgeid pikaajalisi maksustamispõhimõtteid.
Konverentsi viimase ettekande tegi WEC-Eesti peasekretär Mihkel Härm, kelle peamine sõnum oli, et teiste riikide vigadest ja edusammudest on palju õppida. Ühelt poolt pole mõtet ise jalgratast leiutada, teisalt ei ole mõistlik ka ühe reha otsa mitu korda astuda. Koostöö ja teadmiste vahetamine tagavad edu.
Eestil oleks õppida teistelt nii energiasäästu edendamise kui ka riigi ressursside otstarbeka kasutamise osas. Eesti prioriteet võikski Härmi sõnul olla õppida Norralt, kuidas riigi energiaressurside abil täita riigi kassat ning muuta seeläbi kogu ühiskond rikkamaks.
Härm rääkis Norra pensionifondist, kuhu on igale Norra kodanikule kogutud üle 120 000 euro fossiilkütuste müügist teenitud raha. Eestis on aga põlevkivitulud jooksvalt ära kulutatud. Norra on suurepärane näide sellest, kuidas riigi ja tööstuse huvide vahel pole vastuolusid, tööstused õitsevad ja riik on rikas. Pole mingit põhjust arvata, et võimalik on ainult kas üks või teine. Sünergia töötab.
Paneeldiskussiooonis toetasid Tallinna Tehnikaülikooli energeetikateaduskonna dekaan Arvi Hamburg ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asekantsler Ando Leppimann ideed koostada Eestil energiaressursside rahalise väärtuse kasutusse võtmise strateegia.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
