Ave Oit firmast Loodusjõud OÜ jagas Bioneeriga omi teadmisi looduskosmeetika vallas.

Suurenev mure ja hool enda tervise pärast ning teisalt, kasvav teadlikkus vastutusest looduse ees on kõikjal maailmas suurendanud nõudlust looduslike toodete järele.  

Looduslikkuse trendile vastandub külluslik pakkumine. Kauplustes on rikkalikus valikus kõikvõimalike tuntud ja veidi tundmatumate kaubamärkide kaupa. Kuidas selles maailmas orienteeruda ja leida endale just see õige ning sobiv, kui eesmärgiks on näiteks tarvitada vaid looduskosmeetikat?  

Meedias ja kaubanduses kohtame üha enam looduslikkusele viitavaid väljendeid nagu “naturaalne”, “öko“ ja “bio”, suurt rõhku pannakse tootes sisalduvatele looduslikele (taimsetele) komponentidele. Samas ei ole alati sugugi lihtne eristada, kas toode on tõeliselt loodusesõbralik või on need ainult kaunid sõnad pakendil, mis püüavad kaupa tarbijale meelepärasemas valguses näidata. Sellises olukorras muutub järjest olulisemaks tarbijate ja müüjate teadlikkus, mis aitab “terade ja sõkalde” vahel vahet teha. 

Mille järgi siis ikkagi hinnata, kas toode on “rohkem või vähem” looduslik? Tähelepanu tasuks pöörata kahele lihtsale küsimusele: Millised on toote koostisained? ja Milline on nende koostisainete päritolu? 

Millised on toote koostisained?

Kõige lihtsam viis aru saada, kas toode on looduslik või mitte, on süveneda pakendil väikese kirjaga toodud koostisainete loetelusse. Enamus nimesid on seal ilmselt päris tundmatud. Kuid on olemas kaks “rusikareeglit”, mis orienteeruda aitavad. Esiteks, tuuakse vastavalt rahvusvahelisele koostisainete klassifikatsioonile (INCI) toote taimsed komponendid välja taimede ladinakeelsete nimedena. Seega, mida rohkem ladinakeelseid taimenimesid, seda enam on alust uskuda toote looduslikkusesse.  

Teise abistava reeglina võiks meelde jätta mõned üldlevinumad sünteetilised ained, mida ei aktsepteerita kui looduslikke. Näiteks mineraalõlidel põhinevad ained (Paraffinum liquidum, Petrolatum), PEG-ühendid (Polyethylene Glycol), silikooni sisaldavad ained (sageli “-cone” lõpuga, näiteks Dimethicone), vahutavad pesuained (Sodium Lauryl Sulfate), formaldehüüdi eraldada võivad (Diazolidinyl urea, Imidazolidinyl Urea) või “-paraben” lõpuga säilitusained (näiteks Methylparaben, Propylparaben). 

Milline on koostisainete päritolu?

Kui koostisainete hulgas ei tundu esmapilgul olevat mittelooduslikke, on järgmine aspekt, millele tähelepanu pöörata see, kuidas on koostisained kasvatatud või toodetud. Esmalt puudutab see kõiki neid ladinakeelsete nimedega märgitud taimekomponente. Kui need on tavapõllumajanduse saadused, on nende kasvatamisel tõenäoliselt kasutatud kunstväetisi ja keemilisi tõrjeaineid. Pärinevad saadused aga mahepõldudelt ja/või puhtast loodusest, võib kindel olla, et tegemist on looduslike saadustega. Oluline on pöörata tähelepanu ka “lõhnaainele” (i. k. parfume), milleks tavakosmeetika puhul on üldjuhul mõni sünteetiline lõhnaaine, puhta looduskosmeetika puhul viitab see aga hoopis naturaalsetele eeterlikele õlidele. 

Tegelikult pole koostisainete päritolu ja valmistamisviisi pakendile märkimine kohustuslik. Kuid looduslikkusele rõhuvad firmad seda enamasti siiski teevad. Kui pakendil on näiteks märgitud, et taimsed koostisosad vastavad kontrollitud mahepõllumajanduse nõuetele ning on toodud ära ka vastav ökomärk, siis võib nende koostisosade looduspuhtuses kindel olla. Kui vastavat märgistust ei ole, võib üsna julgelt eeldada, et tegemist on n-ö tavatoodanguga. 

Kontrollitud looduskosmeetika

Lisaks koostisainetele ja nende kasvatamisviisi uurimisele on võimalik toote looduslikkuses veenduda ka veidi lihtsamal moel. Selleks, et tarbijale otsustamine kergemaks muuta ja tagada toote usaldusväärsus, on loodud spetsiaalsed instantsid, kelle ülesandeks on loodustoodetele kvaliteedinõuete kehtestamine ning tootjale sellekohase kvaliteedimärgi väljastamine. 

Looduskosmeetika vallas võib näitena tuua Saksa tööstus- ja äriettevõtete liidu BDIH-i poolt kehtestatud nõuded, millest lähtuvalt kontrollitakse toote koostisaineid ning toormaterjali päritolu, kogumist ja töötlemist. Nõuetele vastavust kontrollib ja kvaliteedimärki väljastab sõltumatu instituut Independent Control Institute of Market Ecology (IMO). Kontrolli läbinud tooteid nimetatakse sertifitseeritud looduskosmeetikatoodeteks (Certified Natural Cosmetic). BDIH-i poolt sätestatud kriteeriumid looduskosmeetikale on (vt rohkem internetis www.kontrollierte-naturkosmetik.de):

  • Toormaterjal on valdavalt taimset või mineraalset päritolu.
  • Taimed on kasvatatud mahe- või biodünaamilise põllumajanduse alustel või korjatud puhtast loodusest kui vähegi võimalik.
  • Enamik sünteetilisi koostisaineid ei ole aktsepteeritud.
  • Toormaterjali või tooteid ei testita loomadel.
  • Loomseid kõrvalprodukte nagu kollageeni, elastiini, keramiide, naaritsa- või vaalaõli ei ole lubatud kasutada.
  • Geneetiliselt muundatud koostisained on väga ebasoovitatavad.
  • Ökoloogilisest põllundusest pärit koostisaineid või valmistooteid on keelatud desinfitseerida radioaktiivse kiirgusega.
  • Toormaterjal on saadud keskkonnasõbralikul ja sotsiaalselt vastutustundlikul viisil.
  • Tootmismeetodid on läbipaistvad ja kontrollitavad.
  • Pakendid on keskkonnasõbralikud: taaskasutatavad ja ümbertöödeldavad kus vähegi võimalik.
  • Firma ärifilosoofia on sotsiaalselt vastutustundlik.

Eestis müüdavatest looduskosmeetikatoodetest kannavad BDIH-i logo Dr.Hauschka, Weleda, Lavera, Logona. 

2007. aastal loodi uus rahvusvahelise suunitlusega organisatsioon, mis on eesmärgiks võtnud senisest veelgi läbipaistvamate ja põhjalikumate looduskosmeetikakriteeriumide sisseseadmise. Tahetakse võtta kokku praegu erinevates riikides väljastatavate kvaliteedimärkide erineva rangusastmega nõuded ja eristada veelgi selgemalt, missugusel juhul on tegemist “looduslikule orienteeritud”, “loodusliku” ja “mahe-/öko-“ kosmeetikaga. NaTrue initsiatiivist saab lisa lugeda internetist aadressil www.natrue.de

Kokkuvõttes võib öelda, et looduskosmeetika puhul näib hästi kehtivat vanasõna – kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Letid on kaupa täis, teadliku valiku tegemisel ei maksaks aga usaldada üksnes kõlavaid tootenimesid ja reklaamloosungeid, vaid tasuks uurida ka toote koostisaineid ja päritolu. 

Loe lisaks: www.drhauschka.ee