Pankranniku matkal ühes jürikuus otsisin kevadet taga. Kevad oligi igal pool ja see oli ka rannarahva kevad, sest rand jälle vabaks oli saanud ja saamas.
- Marek Vahula lood
- 30. mai 2024
Vabalt sain minagi kõndida piki klindipealset ja kui Vene sõjaväeosa aed silmapiirile tuli, ei osanud ma veel midagi karta ega arvata. Läksin aiaserva pidi, kuni sõduri vile mind seisatas. Üks viimastest oma silmaga nähtud Vene piirivalvuritest tuli mulle ligi ja küsis: "Sto u tebja v meške ?" ehk mis sul kotis on?
Saanud selgitavaid vastuseid, rahunes mees ja võisin edasi minna. Selle kevade suurim matk oligi seesama pankranniku vallutus. See viimaseid kuid võõral maal teeniv sõdur oli ka viimane Eestimaa pinnal nähtud Vene sõdur minu silmades üldse ja sinna ta jäigi nagu mälestuseks kõndima.
Selline pisut karune ja samas heatahtlik ja kes ehk siiski juba ise mõistis, et varsti siit minek on ja et eestlased ise rannarahvaks jälle hakkavad. Selle tõdemusega tulin inimeste sekka tagasi ja imestasin ise ka, et lisaks merele ja loodusele mind ka üks Vene sõdur siin ilmas rahustada võib.
Põhjarannik, 1992.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
