Paljud meist on elu jooksul ühes või teises situatsioonis puutunud kokku mõne teise rahvuse esindajaga. Olgu selleks siis venelane, inglane, hispaanlane, hiinlane, ameeriklane või mõne muu rahvuse esindaja. Paljudele inimestel on erinevate rahvuste kohta kindel arvamus, mis võib põhineda suurel üldistusel. On oluline mõista, et tähtis on inimene ise ja tema isikuomadused, mitte tingimata tema päritolu. Keegi ju ei taha, et temasse suhtutaks eelarvamusega.

Selleks, et kõigi rahvuste koos eksisteerimine ja nende võrdse õigused oleks reguleeritud ja tagatud, jõustus 2009. aasta 1. jaanuaril võrdse kohtlemise seadus.

Järgnev materjal annab põgusa ülevaate seaduse olulisematest punktidest, mis kirjeldab muuhulgas erinevaid diskrimineerimisvorme ning selgitab, millised on erinevate osapoolte võimalused ja kohustused kui tekib kahtlus ebavõrdsest kohtlemisest. Samuti leiab alljärgnevalt infot, kuhu ebavõrdse kohtlemise kahtluse puhul pöörduda.

Mis on diskrimineerimine?

Diskrimineerimine tähendab sisuliselt seda, et inimestel tehakse vahet konkreetses situatsioonis selliste tunnuste alusel nagu sugu, rahvus, päritolu, rass, veendumused ja/või usutunnistus.

Etnilise ebavõrdse kohtlemise liigid on:

1) otsene diskrimineerimine, mis tähendab, et ühte isikut koheldakse tema rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvi tõttu halvemini, kui on koheldud või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras. Näiteks, eesti keele õpetajaks võetakse ainult rahvuselt eestlane.

2) kaudne diskrimineerimine, kus näiliselt neutraalne nõue seab isikud tema rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi või nahavärvuse tõttu teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Näiteks, eesti rahvusrestorani otsitakse tööle heledajuukselisi, europiidse välimusega naisi.

3) ahistamine, mille eesmärk või toime on isiku väärikuse alandamine ja ähvardava, vaenuliku, halvustava või solvava õhkkonna loomine. Näiteks, teisest rahvusest isiku ees räägitakse nalju ja anekdoote, mis tema rahvust mõnitavad.

Miks on võrdse kohtlemise seadus oluline ja kellele seda on vaja?

Marianne Meiorg, Inimõiguste Keskuse juhataja: „2009. aasta jaanuarist hakkas kehtima võrdse kohtlemise seadus. See töötati välja selleks, et tagada inimestele tõhusam kaitse igasuguse diskrimineerimise eest. Kuigi ebavõrdse kohtlemise keeld on kirjas juba põhiseaduses, on seal sätestatu liialt üldine ning ei suuda inimestele piisava konkreetsusega juhiseid anda.

Diskrimineerimine on see, kui inimest hinnatakse kriteeriumide alusel, mis konkreetses olukorras ei oma tegelikult tähtsust. Enamasti on tegemist tunnustega, mida inimene ise niikuinii muuta ei saa. Inimese hindamisel ei tohi erinevates elusituatsioonides – olgu selleks siis töö- või teenindussfäär, olla määravaks ka isiku veendumused, usk ja organisatsiooniline liikmelisus kui need töö tegemiseks või teenuse osutamiseks vajalikud tunnused ei ole.

Eestis on üheks põhiliseks diskrimineerimise aluseks olnud siiamaani keel. Ei saa nõuda, et inimese emakeel oleks eesti keel. Samas kui tema eesti keele oskus on piisav, siis tema rahvuslik, etniline või keeleline päritolu enam tähtsust ei oma ning tema kõrvale jätmine nendel alustel on lubamatu.“

Eelarvamused on ohtlikud

Oluline on inimene versus inimene tasand, kus määravaks võivad saada eelarvamused ning kujutluspilt mingist inimgrupist või rahvusest. Kui raviasutuses selgub, et meid teenindab vene nimega arst, siis võib tekkida kujutluspilt eesti keelt mitte oskavast inimesest, kes ei saa meie hädadest aru. Tegelikult ei pruugi see nii olla.

Samal ajal kui valime kogemustega arsti, kes on meid ka varem aidanud, siis ei ole me kedagi diskrimineerinud, sest oleme teinud valiku oma eelneva kogemuse põhjal selle inimesega. Oskused, teadmised, varasem kogemus ning haridustase on mõned kriteeriumitest, mille põhjal otsuse langetama peaks. Sellisel juhul oleme kohelnud inimesi võrdselt lähtuvalt objektiivsetest asjaoludest.

Erijuhtumid ja inimeste kaitse

Väga spetsiifilistel juhtudel, lähtuvalt konkreetse töö iseloomust, tohib inimeste vahel valikut teha eelnevalt mainitud isiku tunnuste põhjal. Kui on tegemist näiteks teatri- ja filmirollidega, aga ka usulisse organisatsiooni tööle kandideerides. Samamoodi võib naine paluda, et teda kontrollib naissoost naistearst.

Kui on siiski tekkinud kahtlus, et teie või teie tuttava päritolu, veendumused või organisatsiooniline liikmelisus on olnud aluseks kõrvale jätmisele olukorras, kus need ei oleks tohtinud olla määravaks, siis tagab seadus vajaliku abi. Üheks võimaluseks on kindlasti kohtu poole pöördumine, kuid kasutada saab ka mitmete teiste asutuste abi (mille loetelu leiate alljärgnevalt), mis oma nõuga abivajajat igati aidata püüavad. Neilt saab paluda ka arvamust, kas konkreetse juhtumiga on põhjust pöörduda töövaidluskomisjoni või kohtu poole.

Multikultuursus on osa tänapäeva maailmast ja see ei ole kindlasti midagi negatiivset, millest peaksime hoiduma. Paljud eestlased lähevad mujale elama ja tööle, lootuses, et neid koheldakse seal teistega võrdselt. Seda loodavad ka siia tulevad ja siin elavad mitteeestlased.

Tutvuge võrdse kohtlemise seadusega ja arvestage otsuste tegemisel inimese pädevuse, mitte tema rahvusega.

Kuidas vältida diskrimineerimist ning teisi võrdselt kohelda?

  • Loe läbi võrdse kohtlemise seadus - võrdse kohtlemise seaduse sisu peab teadma iga töötaja. See on oluline kõigile, mitte üksnes juhtkonnale ja juriidilisele osakonnale.

  • Märka ebavõrdset kohtlemist - loe, millised on ebavõrdse kohtlemise tunnused ning märka neid oma asutuses.

  • Teata ebavõrdsest kohtlemisest - kui märkad ebavõrdset kohtlemist, siis teata sellest oma otsesele ülemusele.

  • Väldi ebavõrdset kohtlemist - naljal ja naljal on vahe – jälgi, et sinu väljaütlemised ja käitumine ei tekitaks kellelegi ebameeldivat tunnet.

  • Räägi ebavõrdselt käitujaga - kui märkad etniliselt ebavõrdset kohtlemist või Sind ennast koheldakse ebavõrdselt, ära jäta seda tähelepanuta ja räägi valesti kohtlejaga.

  • Pöördu ekspertide poole - kui arvad, et sind on koheldud etniliselt ebavõrdselt, on sul õigus pöörduda abi saamiseks ekspertide poole (ebavõrdse kohtlemisega tegelevate institutsioonide loetelu on materjali lõpus).

  • Ole eeskujuks – ära kohtle kedagi ebavõrdselt tulenevalt tema rassist, rahvusest, usutunnistusest ega nahavärvist (samuti usutunnistuse, veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse tõttu).

  • Vabane eelarvamustest - inimestel on sageli eelarvamused eri rahvuste kohta. Tihti on tegemist väärarusaamadega. Ole avatud ja õpi inimesi tundma enne, kui langetad nende kohta otsuse.

  • Suhtu austavalt eri rahvustesse - rahvustel on erinevad kombed ja uskumused, austa neid ja võta kui normaalseid nähtusi.

Kes tegelevad Eestis ebavõrdse kohtlemise juhtumitega?

  • Töövaidluskomisjon - Töövaidluskomisjon on kohtueelne sõltumatu, individuaalseid töövaidlusi lahendav töövaidlusorgan, kuhu nii töötaja kui tööandja saavad pöörduda ilma riigilõivu maksmata.

  • Kohus - Lepitusmenetluse korras lahendab diskrimineerimisvaidlusi õiguskantsler.

Küsimuste korral võib pöörduda aga kõigi alljärgnevate asutuste poole:

  • Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei www.svv.ee - Jälgib võrdse kohtlemise seaduse ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist. Teeb ettekirjutusi.

  • Õiguskantsleri kantselei www.oiguskantsler.ee - Kontrollib, kas riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus või organ, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikke ülesandeid täitev füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava.

  • Eesti Inimõiguste Keskus www.inimoigused.ee - Koostab inimõigusalaseid eksperthinnanguid, -analüüse ja -vastuseid omaalgatuslikult, eraisikutelt, riigiasutustelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saabunud tellimuste kohaselt. Nõustab inimesi ebavõrdse kohtlemise korral.

  • Eesti Inimõiguste Instituut www.eihr.ee - Annab teavet ja ekspertabi inimõiguste, nende kaitse ja rakendamise kohta; koostab ja annab välja inimõigustealast õppevara. Osutab õigusabi inimõigustealastes küsimustes.

  • Inimõiguste Teabekeskus www.lichr.ee - Teostab tasuta õigusalaseid konsultatsioone inimõigustega seotud probleemide lahendamiseks.