Katkend Rein ja Merike Pinni raamatust „Elekter päikesest ja tuulest".

Napilt nädal enne raamatu trükkiminekut helistab mu mehele Mohni-Mati ja palub mind tervitada. Tervitan vastu. Olen Mati Maasilda elus ainult korra näinud, aga mu mees on temaga tundide kaupa telefonis suhelnud ja kes see enam mäletabki, kui mitu korda Mohnil käinud. Mati juures, elektriasju ajamas.

Nüüd on Mati üliõnnelik ja tahab oma elektrivaimustust ja rõõmu teistega jagada. „Tead, Mohnil on elektrit nii palju, et ma olen elektriga radiaatoreid kuumaks kütnud, ausõna,“ kiidab ta päikese- ja tuuleenergiaga töötavat elektrisüsteemi.

Mati rõõmu üle on hea meel. Tuulegeneraatori käimasaamise ja töölepanekuga on Mohnil jännatud üle aasta.

Uus aparaat osutus tujukaks: küll ei sobinud kaabel, küll Mohnil puhuvad tuuled. Juhtus, et 18-meetrise masti otsa kinnitatud tuulik vuhises nii et vilin taga, aga kuhu kadus elekter, ei saanud keegi aru. Või siis lülitas tuulik end ise välja ja seisis.

Mohni saarel on tuulest ja päikesest elektrit toodetud 1990. aastate keskpaigast alates. 1996. aastal kinnitati majaka lõunaküljele päikesepaneelid ja pandi platvormi piirde külge tuulik ning haisev diiselgeneraator taandus hädavariandiks. Majaka elektrisüsteem on töötanud tõrgeteta ega vaja inimese igapäevast sekkumist. Sestap pole Mohnil ega saartel enam majakavahte.

/…/

Möödunud suvel hakkas Jaan Manitski 2005. aastal Mohnile paigaldatud elektrisüsteemi uuendama. Katusele lisandusid kuus päikesepaneeli, uus tuulik pandi püsti uude kohta kõrgema masti otsa, aasta alguses veeti saarele uus akupank. Koos päikesepaneelidega tuli süsteemi uus inverter ja lisandus smart load.

„Eks see vana tuulik oli omadega läbi,“ ütleb Mati. „Aga kõige rohkem läbi oli akupank. Põhjus oli selles, et akusid ei hooldatud. Aga nagu kogu süsteemil, tuleb ka akudel silm peal hoida, rohkem kui poolt akude mahutavusest pole soovitatav ära kasutada. Vanas süsteemis juhtus nii, et akud laaditi tühjaks ja eks see neile põntsu panigi.“

Võrreldes uue süsteemiga oli varem rohkem ebamugavust ja ebakindlust ja seetõttu oli tarbimine ettevaatlikum. Generaatori kütusevarud olid praegustest mitu korda suuremad ja seda ikka kulus, kui vaja oli. Nüüd pole generaatorit igapäevaseks elektritootmiseks enam ammu käivitatud.

Uus süsteem on sedavõrd võimas, et elektripõuda pole saarel aasta ringi elavad Mati ja tema lukaaslane Lea tundnud. Toodetud elektri kasutavad nad ära. Selle asemel et tootmine kinni keerata, on nad maja isegi elektriga kütnud.

Kõik, mis toodetakse, läheb käiku. Kui elektri üleküllust pole, köetakse ahjusid ikka puudega.

Mast teeb tuulikuomanikele suurt peavalu. Tuuliku mast peab olema kindel ja parasjagu kõrge ning tuulik peab asuma kohas, kus tuul kõige rohkem puhub. Mohnil on väga hea tuulikukoht olemas, kuid esimese tuuliku puhul ei osatud seda näha ega ära kasutada. Mohni udusireenide mast, nõukaaegne ehitis, tugev ja 18 m kõrge, tuultele avatud paigas – mida paremat veel tahta! Mastil olid sireenid seniajani peal, muidugi mitte töökorras, sest udusireene ju keegi enam ei kasuta. Selle otsas uus tuulik nüüd seisabki, 21 meetri kõrgusel.

Majast jääb tuuliku uus asukoht paarisaja meetri kaugusele ja kaablikraavi kaevamine oli kõva töö. Mati ise kaevas. Esimese korraga ei pandud täkkesse, valiti liiga peenike kaabel, tekkisid faasinihked ja vool ei jõudnud tuulegeneraatorist majja. Teisel katsel läks asi paika.

Kui palju süsteem elektrit toodab, saab Mati jälgida oma „elektrijaama“ seinal olevalt väikeselt tabloolt. Sealt näeb ära, kas kõik töötab või on midagi nässu läinud. Kus restart teha või mida ette võtta, on Matil teada ja selge. Igaks juhuks käib ta ikka aeg-ajalt akude pinget kontrollimas.

Kui talvel, kevadel ja suvel on päikesepaneelid head elektritootjad, siis sügis – kolm kõige pimedamat ja sombusemat kuud – on tuulegeneraatori aeg. Niisiis julgustab ka Mohni kogemus Eesti oludes segasüsteemi kasutama.

Petrone Pint ja perekond Pinn lasid välja alternatiivenergia käsiraamatutu „Elekter päikesest ja tuulest“.

Viimastel kuudel enne elektrihinna tõusu on küllap mõnigi koduomanik kaalunud võimalust ise oma majapidamises elektrit tootma hakata. Just neile on mõeldud käsiraamat „Elekter päikesest ja tuulest“. 

Rein ja Merike Pinni koostatud raamatus tutvustab oma koju või töökohta paigaldatud, päikese- ja tuuleenergia jõul töötavaid energiasüsteeme paarkümmend inimest Eestimaa eri paigust.

Juttu tehakse ettevõtmise tehnilisest  ja ehituslikust poolest kui ka sellest, mis asjaoludel ja kuidas neist said taastuvenergia tootjad.  Milliste probleemidega tuli ehitamise ajal rinda pista ja kas taastuvallikal töötava elektrisüsteemi toimimiseks üldse on Eesti oludes piisavalt päikest ja tuult. Oma kogemust alternatiivenergia kasutajana jagavad teatrijuht ja lavastaja Peeter Jalakas, koorijuht ja dirigent Tõnu Kaljuste jt.

Raamatu teine osa annab teoreetilisi teadmisi koduse elektrijaama rajamisest ja töötamisest. Raamatus on üle 200 foto ja joonise, mis aitavad mõista kasutatavate süsteemide olemust ja ehitust.  

Päikese- ja tuuleenergia kasutamine elektritootmiseks pole ammu enam friikide mängumaa ja jutt süsteemide hirmkõrgetest hindadest ei vasta tõele, julgustavad käsiraamatu koostajad Rein ja Merike Pinn. „Loodame, et raamatust saavad innustust, kasulikke nõuandeid ja julgust nii need, kel eluline vajadus kodune elektrijaam käima panna, kui needki, keda paeluvad alternatiivenergia ja säästlik eluviis.“  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta