Oma rajast rohelusse räägib MARI KODRESele seekord “Noored kooli” 3. lennu õpetaja ja Tagurpidi Lavka lavkatahtlik MONA MÄGI.

Mona, kui roheliseks sa end teiste roheliste seas üldse pead?

Ma liiga roheliseks ennast ei pea, kuigi näiteks pakendite teema on mulle alati südamelähedane olnud. Mulle kohe ei meeldi pakendid. Kui kogumiskonteinerid alles tulid, sain kord ühe mammi käest riielda, kui oma pudeleid konteineri aukudesse toppisin. “No issand jumal, prügikast on ju siin kõrval, kas te siis sinna ei või panna oma prahti!” Seletasin mammile, et see ongi tegelikult ka prügikast!

Mis ringiliikumisse puutub, siis transpordivahenditest eelistan ma ratast, kuid mitte niivõrd selle nn rohelisuse pärast. Pigem seetõttu, et Tallinnas on rattaga kõige mugavam ja kiirem liikuda. Ma ei kannata ühistranspordi ootamist ja oma autot ma kahjuks osta ei jaksa. Kui enam rattaga ei kannata sõita, siis sõidan meelsasti rongiga. Kuue minutiga kesklinna, no super noh!

Mis on Tagurpidi Lavka idee?

Lavka idee on eelkõige selles, et võimalikult palju kaupa tuleks võimalikult kodu lähedalt. Me ei aja taga paberitega mahepõllumajanduslikke tooteid, see ei ole meie prioriteet. Ostame enamiku tooteid väiketalunikelt, kes oma saaki ei mürgita, neil ei ole selle järele vajadust.

Meie mõte on eelkõige selles, et milleks maksta raha välismaa põllumehele, kui siinsamas Eestis kasvab ka sama asi. Ja milleks osta asju, mis on reisinud tuhandeid kilomeetreid, kui meie enda kaup on palju maitsvam ja tervislikum!

Kas lavkalised on tavaliselt neis küsimustes ühel nõul?

Põhimõtted on kõigil samad, nii et mingeid vaidlusi ei ole meil tekkinud. Püüame kõik ise nii palju kui võimalik toituda Lavka toodetest, siis on käive samuti suurem ja kaup püsib värskem. Elu ise ongi roheliseks eeskujuks, see on ju tegelikult nii loomulik.

Kuna oleme kasvanud ajal, kus kõike kasutati uuesti, siis pigem on imelik, et inimesed selle nii kiiresti ära on unustanud. Mulle endale on raamatutest kõige hingelähedasem Epp Petrone “Roheliseks kasvamine”. Seda lugedes oli kogu aeg tohutu äratundmisrõõm.

Millest sinu enda igapäevane toidusedel koosneb?

Mulle väga meeldib süüa teha, püüan palju kasutada erinevaid juurikaid, sest Eestis ju suurema osa aastast ongi ainult neid saada. Küpsetan ise leiba ja kasutan ainult vabalt kasvatatud kanade mune. Väga raske on mitte osta igasuguseid puuvilju, ma arvan, et see on ka teistel inimestel väga keeruline, kuna valik on nii suur.

Aju ei saa poes aru, et tegelikult ei ole sellel tuhandeid kilomeetreid läbinud puuviljal mingit toite- ega muud väärtust. Ikka isutab ja tahad osta. Eelmise aasta jõulude ajal jooksis televiisorist EMT toetuskampaania, kus inimesed said helistada ja aidata lavkabussi jaoks raha koguda.

Mina kutsusin seal inimesi üles eestimaist toitu valima ja sel ajal kannatasin küll foobia all, et kõik inimesed tunnevad mind poes ära, ning vaatasin väga hoolega, mis ma korvi panin. Banaanidest ei suutnud ikka loobuda, need siis peitsin korvis kõige alla. No tegelikult loomulikult keegi ei tundnud mind ära, isegi oma ema ei saanud alguses aru, et mina seal reklaamis olen.

Kas ise ka näpud mulda pistad?

Ei, ma ei ole suurem asi aednik. Isegi kodus surevad kõik taimed järjekindlalt ära. Aga see-eest olen ma andunud korilane. Seened, marjad, viljad – you name it!

Aga vahel näiteks burksi sööd?

Oo jaa! Mulle meeldivad sellised vana kooli burksid. Kuigi hiljuti tegin hästi toreda avastuse – mulle kõige rohkem meeldib burksi juures see kapsa-hapukoore salat. Nüüd hoopis teen kodus seda. Nii hea nosida.

Kui oluliseks pead hariduse rolli keskkonnasõbraliku maailmavaate edendamisel?

Haridus ongi kõige olulisem – miski muu ei saa olukorda muuta kui inimeste teavitamine. Lavkal on suur eesmärk ja väike eesmärk. Meie suureks eesmärgiks on inimeste koolitamine, teavitamine, selgitamine, millist kasu saab majandus, kui inimesed ostavad kodumaist kaupa, ja milline koorem on see loodusele, kui osta tooteid, mis on väga kaugelt toodud.

Igapäevane müügitegevus on vajalik osaliselt selleks, et aidata väiketaludel oma kaupa turustada, ja teisalt ka selleks, et rahastada suurt eesmärki. Lavka jaoks ei ole niivõrd oluline, kelle käest kaupa ostetakse, niikaua kui see on kohalik kaup.

Miks enamik inimesi ikkagi supermarketites poodleb?

Sest see on kõige lihtsam, valik on kõige parem ja loomulikult hind on madalam.

See kõik on ju väga loogiline. Minu arvates meie supermarketites pole seis kõige hullem – ikka väga palju on kodumaist kaupa. Samas tuleb siltide lugemisel olla tähelepanelik. Hiljuti kohtasin riisi, mille juures oli silt “Eesti toode”. See, et kaup on Eestis pakendatud, ei tähenda, et ta on lähedalt pärit.

Minu unistus on, et inimesed toituksid vastavalt aastaaegadele – et talvel söödaks juurikaid ja hoidiseid ning suvel värsket kraami. See, et meil on nüüd võimalik aasta ringi süüa Eestis kasvatatud tomatit ja kurki, ei ole loomulik. Ma loodan, et inimesed ei lase ennast petta supermarketite igavesest suvest ja tuletavad meelde oma loomuliku menüü.

Ütle nüüd õpetajana ausalt – kas sa usud, et lapsi on võimalik panna juurikaid armastama?

Kõik lapsed armastavad juurikaid. Kahjuks on täiskasvanud need, kes mingi toidu laste jaoks ära rikuvad. Näiteks ei tea paljud lapsevanemad kindlasti seda, et 2.-3. eluaastal, siis kui laps on juba aktiivne, aga ei oska ennast veel ohtude eest kaitsta, on loodus ise talle kaitsemehhanismi välja arendanud.

Nimelt tunnevad selles eas lapsed maitseid eriti tugevalt, mis on vajalik seetõttu, et laps kogemata midagi mürgist ei sööks.

Kui sel ajal sundida lapsi sööma näiteks juurvilju, mis on enamasti väga tugeva maitsega, võib laps saada sellest toidust kogu eluks negatiivse mälestuse. Näiteks minu vanatädi sundis mind sööma halvaks läinud lillkapsast, kuna ta ise oli elupõline suitsetaja ega tundnud ilmselt selle maitset. Mul läks tubli 20 aastat, et sellest maitseelamusest üle saada.

Jamie Oliveri koolitoidusaagat oled ka jälginud?

Jamie Oliveri saade ja kogu tema projekt on väga tänuväärne. Nagu ta enda TED-i konverentsi kõnes ütles, on ta kõikide sööklatädide eestkõneleja, sest sööklatädid püüavad teha parimat nende käsutuses olevate teadmiste ja vahenditega.

Ega asi ei ole lastes, asi on hoopis täiskasvanutes. Lapsed söövad nii, kuidas neid kodus ja koolis sööma õpetatakse, ning eelkõige tuleb harida täiskasvanuid.

Oled Tallinna Humanitaargümnaasiumis inglise keele õpetaja. Mida arvavad sinu kooli lapsed koolitoidust ja kas oled nendega ühel nõul?

Meie koolis on väga head toidud, palju juur- ja puuvilja. Meeldib nii lastele kui õpetajatele. Samuti on meie kool saanud “Tervisliku koolipuhveti” tiitli. Näiteks reedeti ei saa puhvetist osta saiakesi, muul ajal on seal ka väga tervislik valik. Suureks hitiks on iga päev puder.

Kuidas see Lavka puhul toimib – kas teie lähete tootjate juurde või leiavad nad juba ise teid üles?

Enamik tootjaid on meid ise üles leidnud ja toovad ka kauba meile äragi. Hetkel ei saaks me endale kaugemaid transpordiotsi lubadagi.

Nn toiduringid ja Otse Tootjalt Tarbijale süsteem, mahekauplused ja -turud võidavad üha enam südameid, lisaks on mitmed tippkokad võtnud  kohaliku tooraine oma südameasjaks. Kellega Lavka koostööd teeb?

Oleme teinud koostööd mitmete toitlustusasutustega.

Hetkel on areng jäänud meie endi taha, sest kõik lavkalised käivad täiskohaga tööl ja me ei ole suutnud luua süsteemi, mis tagaks pideva tooraine olemasolu. Novembrikuust võtsime tööle projektijuhi Eve, kes kõike nüüd paremini ja tõhusamalt tegema hakkab.

Hetkel on meie suureks projektiks kontorid. Mõte on selles, et tööinimesed telliksid nt korra nädalas Lavka kaubad endale kontorisse, siis on neid sealt hea auto peale panna ja kohe koju sõita. Samuti pakume kontoritesse tervislikke suupisteid.

Mis on sulle tulnud Lavka tegutsemisaja jooksul suurima üllatusena? Kas oled olnud sunnitud midagi omaenda tõekspidamiste seast ümber hindama?

Suurim üllatus on vist olnud see, kui hästi meid on vastu võetud ja kui toredad on inimesed. Kõige mõnusam on olla Lavkaga kuskil müümas, sest siis ikka iga teine juurdeastuja soovib jõudu ja edu, ja tundub, et väga paljud inimesed on meie tegemistega kursis.

Omaenda tõekspidamistes ei ole pidanud midagi ümber seadma, sest me talitamegi just enda tõekspidamiste järgi.

http://tagurpidilavka.wordpress.com

Artikkel on ilmunud EMSLi ajakirjas HEA KODANIK 1/2011