MTÜ Auh Tartu piirkonna juht Karin Raudsepp, kes nimetab ennast maast madalast kiiksuga loomaarmastajaks, räägib Bioneer.ee-le, kuidas ühine huvi ja mure on kokku toonud hulga põnevaid inimesi üle Eesti üksmeelel loomade heaolu eest hoolitsema.

Vabatahtlikkuse põhimõttel tegutsev organisatsioon on paari aastaga levinud üle Eesti ning lisaks varjupaikades abiks käimisele on täide suudetud viia mitmeid heategevuskampaaniaid ja projekte.

Ühendusel on hetkel 66 liiget ning lisaks sellele ka vabatahtlike listides ligikaudu 300 inimest, keda organisatsiooni ettevõtmiste ja kaasalöömisvõimalustega kursis hoitakse. Juurde oleks vaja eelkõige aga mehiseid abikäsi, kes suurema aktiivsusega naisliikmetel vahel ka raskemaid töid aitaksid teha. Appi on alati oodatud aga kõik huvilised.

Sel aastal käivitati ühenduse noortekogu, mille kaudu loodetakse leida nii järelkasvu kui harida noori loomade kohtlemise ja varjupaikade teemal. Mis ja kuidas organisatsioonis täpselt toimub ja mida ära teha suudetakse rääkiski Bioneer.ee-le Karin Raudsepp.

Karin, kuidas sina sattusid  MTÜ Auhi juurde tegevaks?

MTÜ Auhiga ma liitusin eelmise aasta septembris. Alguses hakkasin käima  loomade varjupaigas. Nägin lehest kuulutust, et varjupaigas toimuvad heakorrapäevad ja  läksin sinna kohale. Seal sattusin rääkima õigete inimestega ja nad rääkid, et meil on selline ühendus, tule ühine meiega, siis saad rohkem teha. Minu eesmärk oligi, et saaks hästi palju ära teha.

Mida sa näiteks ära saad teha?

Nüüdseks ma olen Tartu piirkonna juht. Pean põhimõtteliselt delegeerima, et kõik teised teaksid, mida teha. Põhimõtteliselt kõike, mida on vaja, sõltuvalt sellest, mis projektid hetkel käsil on veel. Kui tuleb uus projekt, siis pean välja mõtlema,  kes mida tegema peaks, otsima sobivad inimesed ja nad tööle panema. Ja kõik see, millega keegi teine tegeleda ei taha, viitsi, ei saa - sellega tegelen ka mina. Põhirõhk on aga  kkagi sellel, et saaks käia võimalikult tihti varupaigas ja seal tegutseda – aidata töötajaid ja loomi. See on põhiline.

Kui ma alustasin MTÜ Auhi juures, siis käisingi lihtsalt varjupaigas. Ma ei suutnud alguses uskuda, et see ühendus on nii laiahaardeline. Ma arvasin, et linimesed saavad lihtsalt kokku ja käivad varjupaigas abiks. Ma ei tahtnud siis algu jääda ja käisin seega  varjupaigas lihtsalt.

Kas organisatsioon on laiahaardeline selles mõttes, et tegutsetakse üle-Eesti?

Jaa, ta on üle-Eestiline ja tegeleb nii paljude erinevate valdkondadega. On igasuguseid heategevusüritusi, oksjoneid ja palju muud.

Aga kuidas sina endale vastutust juurde said ja nii-öelda lihtvabatahtlikust piirkonna juhiks tõusid?

Põhimõtteliselt ma ilmselt olin sellel hetkel kõige hakkajam oma piirkonnas. Mina olin hetkel, kui koht vabanes, saadaval ja siis mõtlesin, et miks mitte. Väike ergutus kulub ikka ära, et ennast motiveerida. Ma olin lihtsalt õigel ajal õiges kohas tegelikult.

Aga kõik teie töö organisatsioonis on siiski vabatahtlikkuse alusel?

Jaa, kindlasti. Meil on küll palju liikmeid, aga tihtipeale kui läheb tegemiseks, siis kaovad nad ikkagi ära või avastatakse, et ei ole aega. Kuna aga meie põhieesmärk ongi see, et saaks käia varjupaigas, loomade eest hoolitseda ja aidata seal inimestel tööd teha, siis  tegelikult üldse ei tohigi heituda sellest, kui meil kukub mõni projekt läbi, sest meie põhieesmärk  on alati täidetud  -  me saame aidata loomi ja koguda annetusi.

MTÜ Auhis on 66 liiget ja ligi 300 vabatahtlikku, mis on nende staatuste erinevus?

Vabatahtlikud on meil meililistis olevad nimed, kellele saadetakse kiri iga kord, kui toimub midagi, näiteks kui MTÜ Auh korraldab varjupaiga heakorrapäevi. Siis tulevadki selle peale inimesed kohale ja jagatakse, kes mida teeb. MTÜ Auh on see osapool, kes kõike korraldab ja kes tegeleb lisaprojektidega ehk heategevusüritustega, korraldab vestlusõhtuid vms. Ühesõnaga oleme ühendus, kes korraldab ja vabatahtlikud on need, kelle jaoks me korraldame nii-öelda, kes tulevad kohale ja aitavad.

Aga kuidas te vabatahtlikke leiate?

Meil on toimunud vestlusõhtuid või selliseid üritusi, kus räägimegi, kes me oleme ja mis me teeme. Kuna see vabatahtlike list ei kohusta mitte millekski, võivadki inimesed  ennast sinna sinna kirja panna ja siis vaadata, kas nad saavad tulla, kui midagi toimub.

Põhimõtteliselt töötab nii öelda suust suhu tutvustamine. Hiljuti oli ka Tartu kaubamajas  tutvustamine, kus istusime oma plakatitega ja inimesed tulid meilt küsimusi küsima. Selgus, et tegelikult pole hästi paljud kuulnud meist ja sellest, mida me teeme, aga siis tulevad ja lihtsalt panevad ennast kirja ja avastavad, kui tore see on.

Kas vabatahtlikke tuleb juurde rohkem selle kaudu, et igaüks kutsub oma sõpru kaasa või pigem omapoolse promo kaudu?

Pigem ikka meiepoolse promoga, sest ma olen isegi üritanud oma sõpru sinna kaasa meelitada, aga paljud kas ei julge tulla või kardavad, et on liiga troostitu sinna kohale minna. Tegelikult see ei ole üldse nii. Aga juurde tuleb jah, pigem ikka sellega, kui me ise promome. Mida rohkem seda teeme, seda suurem võimalus on.

Meil on kaks korda aastas, sügisel ja kevadel ka suured heakorrapäevad, kus me paneme kuulutused lehte. Sinna tuleb alati hästi palju inimesi kohale ja sealtki jutt  levib ning tulevad juba uued vabatahtlikud.

Kampaania või ürituse käigus tuleb suure hurraaga kokku palju inimesi, aga kui palju neid lõpuks alles jääb?

Meil ka vabatahtlike listis on palju selliseid, kes ei käi üldse kohal. Eks see on alati nii, et alguses on hästi palju inimesi ja siis nad vajuvad ära vaikselt. Mõned aga tulevad tagasi. Mõni hetk on kiirem, kui on kool ja töö ja eksamid, ja siis jälle tuleb vaba hetk ja nad jälle taasavastavad endale meie tegevuse. Loodame ikka selle peale, et ühel päeval on neil rohkem aega ning võimalusi ja hakkavad aktiivselt kaasa lööma.

Kas nendest, kes püsivad, on piisav tööjõud olemas?

Hetkel küll. Me mingil hetkel saimegi aru, et ei ole mõtet liiga palju ka korraga ette võtta. Kõigepealt üritame needki projektid korralikult valmis saada, mis pooleli on, ja siis vaatame edasi. Aga muidugi, mida rohkem inimesi on, seda rohkem saame teha ja seda suuremaks asi saabki minna. Nii et me võtame, mis meile antakse.

Mis on kõige suuremad mured või probleemid?

Eks hetkel ongi eelkõige inimeste kaasamine. Need inimesed, kes aktiivselt tegelevad, need saab kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Kõik ülejäänud on kuhugi ära kadunud või laiali läinud. Aga see ei ole kindlasti midagi ületamatut. Tulevad uued promokampaaniad ja leiab värsket verd.

Aga miks inimesed ära vajuvad?

Ilmselt läheb see esimene vaimustus üle. Alguses teeks ja käiks, aga siis kaob ka see ära. Tegelikult on MTÜ Auhi liikmeks olemine suur töö. See nõuab aega japühendumist ja seda, et tõesti soovid ja tahadki seal olla. Sundida me ei saa kedagi ju. Kui iseendal ei ole suurt tahtmist teha ja aidata, siis võib see vaimustus kergelt ära kaduda.

Kas teie liikmetel on ka mingi ühisnimetaja? Kas nad on millegi poolest ühtemoodi?

Ilmselt on noored ja tüdrukud põhilised. Meil on varjupaigas tihti juhtunud, et kui on heakorrapäevad, oleks vaja just tugevaid mehi, sest on vaja kuute tõsta, lammutada, ümber ehitada, puid lõhkuda. Meil on aga enamus vabatahtlikuid ju tüdrukud. Muidugi, ega naine ka haamrit ei karda, me saame ise ikka oma asjadega hakkama.

Kui rääkida saavutustest, siis mille üle te ise kõige uhkemad olete?

Ilmselt ongi need üritused, mille nimi on heakorrapäev. See on Auhi poolt välja mõeldud. Need toimuvad üle nädala. See on juba rutiinne ja varjupaiga töötajad juba arvestavad meiega, tunnevad meid. Oleme saavutanud nende usalduse. Kui esimest korda varjupaika minna, siis paljudes kohtades kardetakse, et me oleme pigem tüliks kui aitame. Me oleme aga mitme varjupaigaga saanud nii head suhted, et nad võtavad meid kui päris töötajaid, nagu omasid. Nad teavad, et me teame, mis me teeme ja teeme seda hea meelega mitte kohustusest. Ilmselt see. Eks meil on ka palju õnnestunud projekte olnud, mis on hästi läinud. See kõik. Ja iga kord kui koer saab koju, on kõik jälle õnnelikud.

Aga kas tulevikuplaanidest on midagi sellist, mida sa tahaksid esile tõsta?

Meil on hetkel plaanis noortekogu arendamine. MTÜ Auhiga saab liituda alates 16. aastast. Me oleme teinud aga ka noortekogu, kes oleks MTÜ Auhi järeltulijad. Kui meist saavad seeniorid, siis nemad oleks need noored hakkajad, kes võtaks üle. Juba  olemegi mõned hakkajad noored endale leidnud promoüritustega. Noorematega on kindlasti ka keerulisem, peab rääkima ilmselt ka nende vanematega, kas nemad on nõus.

Tegelikult on see hästi üllatav, kuidas lapsed vanuses 10-14 ja veel nooremad ei tea tegelikult, mis on varjupaik, kuidas koerad sinna satuvad, mis neist saab. Minu käest on tuldud küsima, et kas varjupaigast saab tasuta koeri või kas seal jagatakse koeri  Seega saaks lapsi ka harida, et kuidas koerad sinna satuvad, kuidas ennetada, et nad ei satuks, ja sellega ilmselt teha neist ka paremad loomapidajad.

Kui sa saaksid valida, millised inimesed vastu võtta, siis millised olulisemad omadused neil kindlasti olema peaks?

Üks on kindlasti tõeline loomaarmastus, et ta suudab ennast motiveerida puhtalt sellega, et ta mõtleb, kelle jaoks ta seda teeb ja kui õnnelikuks ta loomad teeb. On vaja tõelist loomaarmastajat ja ka et oleks julget pealehakkamist, et oma arvamust avaldada.  Et oleks värskete ideedega inimesi, kes julgeks oma ideid välja öelda, kasutada, julgeks  inimestega suhelda. Ja loomulikult ootame inimesi, kes ei pelga käsi külge lüüa misiganes tööle.

Mida sina saad tegevusest MTÜ Auhis ja varjupaikades?

Ma olen kohtunud nii uskumatult toredate inimestega – kõik need varjupaiga töötajad ja kõik vabatahtlikud. Juba mu suhtlusringkond on nii palju suurenenud tänu sellele. Terve elu olen olnud selline väikese kiiksuga loomaarmastaja, mulle on alati meeldinud nende läheduses olla. Varjupaigas töötades olen hästi õppinud kuidas loomaga suheda. Seal on enamasti ju traumeeritud loomad. Olen õppinud, kuidas käituda hirmunud loomaga, kuidas muuta ta elu paremaks vähemalt hetkeksi. See on klišee öelda, et ma olen muutunud paremaks inimeseks, aga mul tõesti on selline tunne. Inimesed saavad seeläbi  aru, mis on tegelikult elus tähtis. Materialistlikus ühiskonnas toob maa peale tagasi.

Mida peab tegema traumeeritud loomaga?

Kõige parem on järjepidevus, et sa alguses, kui saad aru, et koer kardab sind – enamasti nad peidavad ennast siis kuudi taha või lähevad kuuti sisse – siis ei tohi neile kindlasti järele minna. Sa pead püsima keti ulatuses niimoodi, et ta saab tulla sulle ketiga lähedale, aga ei ulatu sinuni. Kõige parem ongi niimoodi eemalt, sest sa kunagi ei tea, kas ta on kuri või mitte. Meil on praegu ka siin paar sellist koera, kelle juurde ei lubata inimesi. Nad on ettearvamatud ja palju läbi elanud. Peabki neil lihtsalt laskma harjuda sinu kohaloluga.  Kui sul on kaasas mingi raamat või muud tööd, siis lihtsalt istu seal ja nikerda ja ta tunneb sinu lõhna. Või siis võib mingi maiusega proovida ja kui ta juba lubab pai teha, siis ta süda on sulanud.

Kas varjupaigad ikka jõuavad kõik loomad ära majandada?

Jah, aga on ka teatud kriisiajad. Näiteks suure lumega oli meil mingil hetkel üle 40 koera varjupaigas. Siis oli küll neid liiga palju ja tuli aina juurde. Enamus on nüüdseks aga ikka koju läinud. On tõusud ja mõõnad. Mingi aeg on ainult mõned koerad ja seejärel kõik kuudid täis, otsitakse garaažinurgast veel lisa.

Siis ikka leidub piisavalt inimesi, kes lähevad ja võtavad endale varjupaigast koera?

Leidub, tõesti leidub. Kutsikad lähevad uutesse kodudesse hästi ruttu. See on arusaadav ka. Suurte koertega ongi kõige suurem häda, aga tihti nad võetakse valvekoerteks või vanemad inimesed tahavad endale rahulikku kodust koera ja leidub ikka. Kellelegi leidub alati keegi. See on nii tore, kui näed, et koer, kellega sa oled juba nii kaua tegelenud, on koju ära viidud. See on tõesti hästi tore.

Kas lisaks priitahtlikele töökätele saate kuskilt veel abi?

AUHiga ongi hästi tore see, et me teeme koostööd ka teiste sarnaste mittetulundusühingutega. Näiteks saame hästi läbi Vanem vend-vanem õde programmiga – vanemad vennad-õed toovad oma nooremad vennad-õed näiteks varjupaika uudistama. Siis on ka kohvikuid, kes on meid toetanud sellega, et meie annetuspurgid on nende asutustes ja samamoodi ka loomapoodides. Koostöö teiste organisatsioonidega on hästi tähtis. Selle kaudu kohtud jälle uute teistsuguste inimestega, kes tegelevad heal eesmärgil.

Ka MTÜ Auhis on seinast seina inimesi – on juriste ja pangatöötajaid, õpilasi, üliõpilasi,  koduperenaisi, turvamehi ja nii edasi. Täiesti erinevad inimesed, kellega muidu ei kohtuks ilmselt kunagi. See näitab, et vahet ei ole kes või mis sa oled, lõpuks ühendab meid ikkagi loomaarmastus.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta