Kursus keskendus kogukondade sotsiaalsele aspektile ja põhines Kosha Anja Jouberti (Sieben Linden, GENi president) ja Robin Alfredi (Findhorni kogukonna esindaja) tööle selles valdkonnas. Kosha ja Robin on teemast kirjutanud ka raamatu „Beyond You and Me. Inspiration and Wisdom for Building Community“, mida väga soovitan.

Kogukondade sotsiaalne aspekt keskendub sellele, mis teeb kogukonnast kogukonna. Mis hoiab inimesi koos? Mis on terve grupp ja kuidas seda hoida? Kuidas luua grupis usaldust ja lahendada konflikte? Kuidas luua keskkond vastastikuseks arenguks ja tervitada inimeste isiklike haavade paranemist turvalises keskkonnas?  Kuidas hoida hästi koos kogukondikke üritusi? Kuidas õppida teineteist tõeliselt kuulama? Kuidas kogukonnas toimida nii, et kõik jäävad emotsionaalselt ellu ja on veel  õnnelikud ka?

Kosha on rahvusvaheliselt tuntud kui väga hea „ruumilooja“. Selle termini autorid on Kairi Birk ja Piret Jeedas. Ruumilooja on inimene, kes gruppides ja üritustel inimesi seostab. Ruumilooja pole samas inimene, kes käib ringi ja muudkui esineb teiste ees, vaid ta proovib pigem välja tuua teiste tundeid ja vajadusi. Ruumilooja loob inimeste vahel ühenduse, et nad saaksid koos toimida ja midagi toredat korda saata.  Selline ühistegevus võib aidata terveneda. Mina sain päris kindlasti teadlikuks oma haavadest ja jõudsin isegi paaril päeval oma sünni- ja tööelutraumadeni välja.

Tanjaga kohtumine

Minu kõige suuremaks ja toetavamaks kaaslaseks sellel teekonnal oli Soome tüdruk Tanja Korvenmaa, kes on ise elanud kogukondades, tegelenud põhjalikult ökokülade sotsiaalse aspektiga, samuti õppinud erinevaid kogukondlikke tehnikaid. Sel suvel tuleb Tanja muuseas ka Eesti ökokogukondade kokkutulekule meile neid tehnikaid õpetama.

Pildil Tanja Korvenmaa.

Saime Tanjaga kokku Tallinna Ülikooli fuajees. Viimati nägime  üksteist suvel Soomes, viimasel Euroopa ökokogukondade kokkutulekul. Vahepeal oli päris palju vett merre voolanud. Tema sõbrannal ja minul oli olnud üks isiklik ühine teema. Päris hirmsaid tundeid oli vaja enda sees läbi elada, tuvastada ja neutraliseerida. Hetkeks oli seda natuke liiga palju kogeda. Aga tulin ikkagi toime.

Esimene emotsioon Tanjat kohates oli hirm, hirm ja usaldamatus. Ma ei julge ennast avada inimese ees, kelle parima sõbrannaga seoses olen kogenud nii palju valusaid tundeid. Aga sain hirmust üle!

Need tunded olid minu valu ja tunded on alati inimese sees olemas, teised ainult aktiveerivad neid, andes meile põhjuse endaga tegeleda. Keegi teine ei ole tundeid põhjustanud, vaid mina ise loon neid endale pidevalt  ja teadvustamatult. Oluline on õppida seda protsessi teadvustama ning oma tundeid neutraliseerima ja juhtima. Seda saab õppida näiteks Mai-Agate Väljataga loengutes ja Lilleorus.

Tanja tuli minu juurde ööseks. Järgmisel päeval kella seitsme ajal pidime startima bussiga Berliini poole. Terve pikk õhtu oli rääkida. Mida oli mul kaotada? Rääkisin temaga siis sellest, mida ma tunnen. Ja tema rääkis enda tunnetest. Sellega algas  pikk teekond, mida koos jagasime. Algas sügav tervenemisprotsess minu enda sees. Teemadeks armukadedus, omamiskirg suhetes, tahtmine olla üksi ja suutmatus teha reaalselt koostööd teiste inimestega. Neid teemasid on kindlasti veel!

Minu enda jaoks oli hämmastav, mis mulle iseenda sisemaailmast kõik vastu vaatas - ise nii kogukondlik inimene, aga näed, ei suuda teistega koostööd teha ja on pidevalt armukade. No mida? Küsisin endalt, miks on mul pidevalt vajadus olla üksi? Ja samas teistpidi vajadus olla koos? See tekitab segadust! Avastasin enda sees nii palju tundeid, millele polnud julgenud otsa vaadata. See oli suur üllatus! Aga olen tänulik, et lõpuks julgesin oma tundeid teadvustada ja andsin võimaluse hingehaavadele, et nad saaksid paraneda.

Läksin teekonnale, et aru saada, mida mina tegelikult vajan. Kuskilt pidi see ju peale hakkama. Olin niivõrd palju keskendunud tegevustele endast väljaspool, et olin iseenda ära unustanud. Ma poleks ausalt öeldes kunagi arvanud, et selle kursusega võib nii sügavuti minna, et isegi kaks kuud pärast seda veel protsess iseenda sees käib.

Bussis

Tallinn-Riia: free wireless! Riias saatsin sõnumi õele, kes seal õpib. Tore ja soe tunne oli sealt mööda sõita. Perekonna teema on täiesti omaette teema. Sellega võib väga sügavuti minna.

Meiega tegi tutvust mees Tadžikistanist. Joonistasin talle ühe pildi. Tore oli jagada midagi vahetult inimestega maailmast, millega ilmselt muidu kokku ei puutuks. Buss oli tühi ja hea oli magada end välja kõigest, millest oli vaja välja puhata.

Vahepeal tegime söögi- ja jutupause Tanjaga. Rääkisin Tanjale selle  ühise reisimise ööpäeva jooksul ära vist peaaegu kõik teemad oma elust.  Rääkisin järjest lihtsalt niipalju, kui välja tuli. Jagasin ennast ka inimsuhetega seoses. Tanja oskas küsida ja seejärel ainult kuulas.  Keegi polnud varem viitsinud minult uurida, et mis  juhtus ja  mind seejuures tund aega järjest kuulata. Rääkimise jooksul ei öelnud Tanja mitte midagi, ega küsinud ka vahele. Ma lihtsalt rääkisin ja rääkisin ja rääkisin… Issand, kui hea see oli! Ma olin soovinud kellelegi neutraalsele juba mitu aastat oma asju ära rääkida ja lõpuks oli see võimalik. Täielik õnnistus!

Varem olin ikka kokku puutunud pigem sellega, et kui suu lahti teed, siis jõuad vaevalt kümme sekundit rääkida, kui vestluspartner juba vahele segab, rääkides peale omast kogemusest, hakates hinnanguid jagama, kritiseerima või mis veel hullem: kohe nõu andma. See on täiesti jube minu arust!

Kuulasin ka Tanjat. Oi, kuidas oleks tahtnud koguaeg vahele segada. See on ikka tõeline õppimine, kuidas hetkeks vait jääda ja kuulata, mida teistel öelda on.  Kuulates me austame vestluspartnerit kogu nende olemuses - nende haavu, nende elukäiku, individuaalset olemist ja olemust. Suur julgus on lasta teisel inimesel avaneda ning teda omalt poolt selles toetada.

Mul on ikka üsna palju jamasid elus olnud, aga rääkimise jooksul läks kergemaks.  Rääkimine justkui neutraliseeris need kogemused. Uskumatu, et tavaliselt me ei võta kellegagi aega, et niimoodi rääkida. Piisaks ühest vestlusest tõelise sõbraga, et parandada kõik oma haavad. Aga kas me võtame  endale seda aega? Kas meil on üldse tõelisi sõpru, kes meid hinnanguvabalt kuulaksid? Mul on tunne, et mul nüüd  üks on, kellelt ka omakorda õppida. Olgu öeldud, et Facebookis on mul üle 600 sõbra, kellest vähemalt pooli, kui mitte rohkemaid, ma pole viimase aasta jooksul kohanud ja pigem tean, et nad on olemas. See on teinekord väga toetav, aga Tanjaga bussis istudes sain aru, kuivõrd palju ma ikkagi elan ja igatsen päris-elu.

Berliinis

Olime mõnusalt muhedad juba, tegime nalja ja läksime nautima hommikukohvi. Oi, kui head saiakesed, värske mahl ja kohv! Lubasime endale seda! Olime enne reisi mõlemad ikka väga kokkuhoidlikult elanud. Aga minu sõbrad ökokogukondlased olid mulle teele kaasa kinkinud natuke raha. See oli täiesti imeline, kuidas inimesed toetasid seda teekonda. Kirjutasin ökokogukondade listi väikese palve, et vajaksin teekonnaks natuke lisatoetust ja selle peale saadeti mulle kokku üle 1300 krooni.

Selle eest sain osta süüa, toetasin Eesti Ökokogukondade Ühendust tänutäheks 333 krooniga, ostsin „Beyond You and Me” raamatu ja lähetasin 200 krooni annetustena veel teadjainimestele, kes on teekonda väga palju toetanud. See oli imeline usaldus Eesti Ökokogukondade Ühenduse inimeste poolt ja olen tõesti kõigile siiani väga väga tänulik! Aitäh teile!

Olen harjunud väga palju üksi toimima, kuigi teen kogukondlikke asju ja ajan kogukonna teemat. Sel hetkel sain aru, kui suur on kogukond, kes mu selja taga tegelikult seisab ja  kelle osa ma olen.

Sieben Lindenisse

Tee peal saime kokku Karliga (Austria) ja Ayseniga (Türgi). Meiega koos sõitis ka üks Hollandi rongijuht. Saime kõvasti naerda ja omavahel tuttavaks.  On  hämmastav, kuidas lihtsad ja elulised situatsioonid ja ühine eesmärk võivad inimesi liita. Hiljem kohtusime ka sloveenlastega. Domen tegeleb palju ökoehituse ja ökoplaneerimisega. Narat juba paljud teavad. Tema aitas just Sloveenia prügist puhtaks koristada. Nara mõtleb täiesti teist moodi, mis polnud mulle üllatuseks, kuna olime varem kahel korral kohtunud.

Kursusest endast

Kursusel läbisime rea erinevaid sotsiaalseid tehnikaid, mida olen palju ka ökokogukondlikel üritustel katsetanud. Kõige rohkem õppisin tehnika mõttes ilmselt Kosha hommikuringidest ja sellest, kuidas võib hommikut alustada. Läbi dialoogide, tantsu, liikumise, mängu, loomade imiteerimise, teistega oma tunnetest rääkimise jne. Ühe korra tegime läbi ka maailmakohviku, arutades kogukonna elavdamise teemat. 

Õhtul katsetasime shiatsut, roomates teineteisest üle nagu loomad, tehes teineteisele massaaži, tantsides nii, et üks juhib ja teine on pidevalt esimesega kontaktis, vaatasime filme, tutvustasime oma projekte ja muidugi rääkisime tundide kaupa! Ühel õhtul oli ka meeste ja naiste üritus eraldi. See oli võimas kogemus jagada naiste ringis, mis iganes tundus sel hetkel oluline jagada. Ja pärast tulla kõik üheskoos jälle ringiks kokku. Inglise keeles on hea sõna „empowerment“, mis tähendab jõustamist. Selle naiste ringi kohta võikski öelda jõuring. See andis niivõrd palju jõudu ja just sellist toetust, mida saab vaid naine anda naisele.

Minu jaoks oli kõige sügavam õppimine grupitöödest, kus läksime iseenda kriitikut otsima. Samuti tekkis meil kursuse jooksul omavahel suhteid, mis olid väga sügavad ja samas tervendavad. Rääkisime lahti väga palju enda kõige sügavamaid haavu ja aitasime ka teistel neid tervendada. Nädalase kursusega tekkis tunne, nagu oleksime rohkem tööd teinud, kui aastaga ülikoolis. Ausalt!

Nendest tehnikatest võib kirjutada lõputult ja ilmselt teengi seda, aga kuna see teekond oli niivõrd isiklik, siis teen seekord kokkuvõtte hoopis isiklikest teemadest. 

Kokkuvõte kursusest

Uskumatu, et üks nädal võib isikliku süsteemi nii pea peale keerata. Aga võimalik see on. Olin harjunud asju nägema mingis mustris ja pärast seda kursust oli ja on tunne, nagu oleksin korralikust pesumasinast läbi käinud koos kõigi oma uskumuste ja ootustega selles osas, kuidas maailmas asjad käivad: nii heas, kui ka halvas mõttes. See kursus raputas ikka täielikult läbi! Soovitan seda kursust kõigile, kes tahavad oma elu peapeale keerata ja selle pärast uuesti tükkidest kokku panna. See kursus aitab leida endale iseenda sisemusega ühenduses oleva eesmärgi elus, õppida tõesti sügavalt teisi inimesi ja iseennast tundma.

Sattusime kursusele kokku kahekümneühe inimesega erinevatest Euroopa riikidest: Ungarist, Sloveeniast, Austriast, Inglismaalt jne. Meid oli kokku ikka päris palju ja olime väga  erinevad. See inspireeris! Oli inimesi, kes elasid kogukondades, oli ka neid, kes olid seotud ökoinitsiatiivide või suurte gruppidega (nt Sloveenia prügikoristusaktsioon, Inglismaa Bristoli linna nõustamine, laste ökokoolitused Türgis).  Osalejad olid täiesti tavalised inimesed, aga samas olid nad ka väga erilised ja meie kõigi vahel tekkis väga eriline side. Kaklesime, läksime läbi isiklikest draamadest, suhtedraamadest, pettumustest elus ja leidsime end uuesti üles. Ja seda just tänu meie omavahelisele kogukonnale, üksteise ausale ja avatud toetamisele.

Omavahelisi sügavaid kontakte oli nii meeste kui naistega ning hämmastav, et kogu selle aja jooksul jõudsin tegelikult peaaegu kõigiga pidada vähemalt ühe tõeliselt tähendusliku vestluse. Kui tulime pärast kursuse lõpuringiks kokku, oli mul tunne, et olime koos saanud INIMESTEKS!

Tarkus ja järeldused

Olles tagasi Eestis, olin väga pettunud kõigis senistes kogukondlikes algatustes, kus olin osalenud. Ja hingeliselt ka väga katki, et kõik grupid olid kokku jooksnud, millesse olin uskunud. Kõik see, mis toimub Sieben Lindenis, aitas mul mõista, et kõigepealt peab suutma minna täielikku üksindusse, iseendaga olekusse.

Kokkuvõtvalt sain aru, et pean endalt küsima, mida ma mina ise  elult soovin,  mitte seda, mida teised soovivad või mida ma neilt tahan. Küsisin  siis endalt, mida soovin teistele reaalselt anda. Mitte lihtsalt, et mida soovin teha äraelamise nimel, vaid mis on minu missioon tervikuna. Olen selle peale tegelikult  terve elu mõelnud ja proovinud seda südames leida, kuid siiani on tegevused pigem olnud orienteeritud sellele, et midagi kohe ja palju ära teha, mitte tegevuse sügavusele.

Mul on olnud võimalust osaleda väga huvitavates asjades. Olin siiani olnud isegi erinevate grupihingedega liiga „üks“. Küsisin endalt, mida ma saaksin teistele inimestele anda ka ilma igasuguste projektideta - iseseisvalt, sõltumatult.

Uus elu hakkab vaikselt välja kujunema. Lasin ühel hetkel ennast lihtsalt vabaks: suhteteemad, majanduslikud probleemid, uskumused, lootused, ootused, plaanid jne.  Seejärel hakkas elu ise kujunema ja mind kujundama. Hea tunne on! Vaatan igale päevale ootusärevalt otsa. Kunagi ei tea, kuhu tee meid viia võib.

Üllatavalt olen sattunud rituaalitegija rolli erinevatel üritustel: Raudsilla kokkutulekul ja Gaia Hariduse üritustel. Rocca al Mare kooli õpilased olid minu tegemisi küll „manamiseks“ nimetanud, aga mis siis. Manan mõnuga edasi! Omal moel! Õpilaste jaoks teen korrektuuri. Mitte vorm, vaid tähendus on oluline! Julgen seda teha ja öelda! See on minu tee ja minu jaoks oluline. Ma soovin kõige enam  aidata luua ühendust inimeste vahel! Ma armastan seda kõige rohkem maailmas!

Pärast kursust ja tegelikult ka kursuse ajal sain aru, et ma ei saa kogukondliku mõtteviisi juurde minna enne, kui ma pole iseennast piisavalt paika saanud. Sain aru, et mul on vajadused, millele ma pole tähelepanu pööranud ja olen enesele teadmata tegelikult käitunud neid eirates hoopis vastupidiselt. Vajasin turvalisust ja stabiilsust, aga olen loonud oma ellu kaose, liiga palju muutusi ja värvikirevust. Vajan hoopis võimalust istuda kodus ühe koha peal paigal ja kirjutada. Seda nüüd teengi!

Vajasin võimalust vaadata enda sisse ja olla üksi: värvikirevate sotsiaalsete suhete ja paljude läbiviidavate projektide juures, ei olnud ma tähele pannud iseennast. Kui väga ma tegelikult just sellel hetkel vajasin võimalust olla üksi ja vaadata enda sisse. Kui väga!

Nüüd seda teengi. Võtan iga päev aega vaikuseks ja olemiseks. Vajasin ja vajan stabiilsust ja keskteed: "ei" ning "jaa" vahel on veel variante. Mu elus on alati toimunud kõikumine: kui ma näen, et ma midagi ei teha jaksa, olen end enamasti taandanud sellest täielikult. Kuid on olemas ka võimalus ausalt öelda: "Head sõbrad, ma jõuan seda teha mingis konkreetses mahus, mõne aja pärast, vajan pausi või hetkel tõesti selle konkreetse asjaga ei jõua tegeleda."

Samas, kui on midagi kord kokku lubatud, peab võtma vastutuse kasvõi õigel ajal leida lahendus või varu-inimene enda asemele. Inimene ei pea ennast ribadeks tõmbama, aga aeg-ajalt on ka pingutamine väga tervislik. Kuidas muidu jõuda järgmisele tasandile? Tunnen, et natuke pingutamist on tegelikult mõnus - mitte ülepingutamine, aga natuke ja püsivalt pingutamine. On hea, et minu ellu hakkab seeläbi tulema stabiilsus. Olen üllatunud!

Vajasin ja vajan praegugi reaalsete inimeste lähedust, võimalust jagada oma tegelikke tundeid turvalises keskkonnas inimestega, kellega räägin südames ühte keelt.  Vajan võimalust olla vastuvõetud sellisena, nagu olen. Soovin ka võimalust võtta end ise vastu ja lubada endale muutust, jõudmaks tundeni, et olen samaväärne. Siiani olin mõneti nagu vägisi otsinud mõistmist kohtadest ja keskkondadest, kus mind ei mõistetud, julgemata sellest lahti lasta. Aga kuna väline on vaid sisemuse peegeldus, pole ma julgenud tegelikult olla iseenda vastu aus.

Kui oleksin suutnud olla iseenda vastu aus, oleksin  julgenud juba ammu lahti lasta: nüüd sain aru, et kõik algab minust endast ja eneseusaldusest. Kui mina näen asju nii nagu mina näen, on see täiesti normaalne. Ma võiksin elada ükskõik kus, olla ükskõik millises sotsiaalses keskkonnas. Kui mul on suhe iseendaga korras ja aktsepteerin ennast ise sellisena nagu olen, siis on kõik korras.

Vajasin ja vajan endiselt sisemist vabadust ja võimalust olla vaba. Inimsuhted on mulle kõige rohkem õpetanud seda, kui väga ma tegelikult vajan oma ruumi ja vabadust olla mina ise. Vajan aega, soovin konnata ringi, ollagi oma sisemusega,  ma  ei taha pidevalt suhelda. Tahan olla iseendas ja iseenda sõber, ning soovin elada üksi.

Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda suuremaks kujuneb isiksus. Ei, mitte ego, vaid lihtsalt see, mis ma ise olen. Kas sinna kõrvale mahub veel keegi? Hirmust, et ma pole armastatud, olin oma ellu loonud palju suhteid, kus mind tegelikult ei armastatudki, kuna ma ise ei armastanud ennast. Ma ei pea kõigile meeldima! Aga on ka inimesi, kellele ma meeldin just iseendana. Ja kõige tähtsam on meeldida iseendale!

Ma vajan kõigest hoolimata kogukonda, toetavat kogukonda. Isegi, kui olen erak, siis ma vajan seda, et oleks grupp inimesi ümber, ma vajan teadmist, et nad on olemas.  Inimesed, kellega aeg-ajalt koos jagada ja suhestuda, samadel teemadel arutleda, uskuda samadesse asjadesse, naerda samade asjade üle, leida samades asjades intriigi ja põnevust. See on niivõrd vajalik, nagu veri mu veenides.

Tänu kursusele Sieben Lindeni kogukonnas algas  minu sees sügav tervenemisprotsess, mis kestab praeguseni. Küsin ja tunnetan pidevalt, mis on kogukond minu jaoks. Kuidas olla tervetes suhetes ennast ümbritsevate inimestega, terves suhtes kõigega enda ümber. Ja tunnen, et olen ühenduses, näen ennast selle võrdväärse osana, tehes midagi, mis mulle tõeliselt meeldib, julgedes seda vastu võtta, mis mu sisemus mulle räägib, usaldada ennast. Jah, see ongi kõige olulisem: hoolimata kõigest välisest ikkagi ennast armastada ja usaldada. Siis on ka teiste suhe minuga kohe parem. Õppimine jätkub iga jumala päev!

Kogukondadest õppisin

Kogukond on see, kui kõik tulevad kokku jagama seda, mida neil on endal jagada.  Me ei saa kunagi kogukonda tekitada, me saame vaid kogukonnaks ühiselt ja vabatahtlikult kokku tulla ja kogukonnaks kasvada: kas me ise valime selle, selles on küsimus. Me oleme harjunud asju lihtsalt tegema ja lihtsalt läbi ajama ning enamasti lootma kellegi teise peale, et keegi teine midagi teeks või ära organiseeriks.

Prooviks nüüd tulla kokku ühisesse ringi nii, et kõik panustavad ja võrdselt. Ja samas, et kõik annavad seda, mis neil on anda, keegi pole halvem ega parem. Alles siis, kui oled ühenduses iseendaga, suudad olla ühenduses teistega. Koosolemine on paljudele inimestele püüd vältida hirmu ja üksildust. Kui me pole veel päriselt iseendaks saanud, on teistega suhtlemine vaid kompensatsioon oma sisemistele puudujääkidele. Aga miks mitte julgeda oma pimedale poolele otsa vaadata?

Alles siis, kui oleme olnud tõsiselt üksi ja eneses selgusele jõudnud, suudame olla teistega koos. Vastastikune ühendus baseeruks mitte „läheme ostame koos maja“ ideele, vaid hingesugulusele, et inimesed teineteist mõistaksid või vähemalt püüaksid mõista.

Iseenda tumedamas pooles peitub tegelikult tõeline vägi, kui suudame kas iseenda või teiste abiga oma nõrku külgi tunnistada. Nõrku külgi ja vigu tunnistades on võimalik neist vabaneda ja areneda. On võimalik näha kõiges ja kõigis head, võimalust areneda, avaneda. Tunded ei ole patt, nende väljendamine on pigem võimalus terveneda. Toogem nad siis vaka alt välja! Laskem inimestel tunda oma tundeid!

Üks tervendavamaid meetodeid, mida kasutasime ka kursusel, on foorumi meetod, kus  kõik istuvad ringis, soovijal on võimalik minna ringi keskele ja oma tunne välja elada, nähtavaks tuua. Teistel pole õigust öelda, et sa oled nõme, ma ei usu sind, sa eksid. Inimene kuulatakse lihtsalt ära. Kes soovib, võib minna ringi keskele neutraalselt peegeldama, mida ta nägi. Aga seda kõike selleks, et seda inimest aidata, mitte selleks, et teda oma isikliku suhtumisega maha teha. See kõik nõuab äärmiselt suurt delikaatsust, oskust jääda neutraalseks, oskust ennast jälgida, avatust probleemide lahendamise juures. See annab ka inimestele väga palju juurde,  näiteks võimaluse avaneda enda tumedale poolele ja tervendada endas suhteprobleeme – sellest vaatepunktist vaadates on kogukonnad väga vaimsed kohad. Seal tegeldakse personaalse ja grupiviisilise tervenemisega.

Tunda oli, et Sieben Lindeni grupihing oli väga palju tervem kui ükskõik millisel organisatsioonil või grupil, mida ma eales üldse näinud olen, sest inimesed tegelevad sellega väga teadlikult. On oluline seda grupihinge tähele panna, sest me oleme kõik ühendatud.

Tänusõnad

Suur aitäh Koshale, Martinile ja Robiline võimaluse eest sellel kursusel osaleda. Suur aitäh kõigile kursakaaslastele, kellega olen siiani väga lähedane ja kes olid niivõrd toetavad (osad omaenda sisemiste haavade väljatoomisel, osad nendele salvi määrides, aga tervenemine on kõik).

Suur aitäh kõigile Eesti ökosõpradele, kes minu reisi Saksamaale toetasid. Sain osta meile kõigile ka „Beyond You and Me” raamatu. Suur aitäh Sieben Lindenile võimaluse eest mõista lume peal paljalt lamades, tähti vaadates, peaaegu unne vajudes seda, kuivõrd lihtne kõik tegelikult on. Varbad nautisid nädal aeg ilma saabasteta lumes jooksmist, kõht nautis taimetoitu, keha nautis ahjukütet põhu-savimajas, hing sai avatud ja vastuvõetud olemist. Eriti hästi mõjus trummi ja salveiga naistering, kus sai rääkida oma kõige sügavamatest haavadest naisena, naiseks olemisest. Sooviksin seda traditsiooni ka Eestis algatada.

Suur aitäh kõigile kursusekaaslastele: taoline seltskond, kus teineteise toetamine ja armastamine on elementaarne, seda kohtasin esimest korda. Teineteise haavu nähes mitte ei rünnata seda, vaid kallistatakse haavatud grupiliiget nii kaua, kuni ta on terve. Seda kogesin!

Meil oli ka palju muusikat ja laulmist, loomulikku elu. Inimene pole loodud elama neljakandilises kastis ja enamasti üksi, vaid toredas ja meeldivas seltskonnas, kellega koos saab teha meeldivaid ja mitmekülgseid asju, jäädes seejuures iseendaks.  Kogukond on koht, kus on kohta vabadusele, seksuaalsusele, tunnetele, iseolemisele, koosolemisele, ühisele loomisele!

Head ühekssaamist iseendaga ja sõpradega sinu ümber! Aitäh!