Olin kogu hommikupooliku tema valvsa pilgu all. Kass käitus nii, nagu oleks ta selle koha perenaine, mitte mingi suvaline kiisu. Kui mina seisin, tegi seda ka tema. Kui ma kõndisin, tiirutas loom ümber minu. Kui ma istusin, istus ka tema.

See kassipreili oli tõeline rahvakontroll. Kordagi ei lubanud ta endale pai teha, ega puudutanud mind ka ise.

Siis jõudis kätte lõunasöögi aeg. Võtsin oma võileivad välja. Kass jälgis mu tegevust. Oli tunda suurenenud uudishimu. Mõtlesin juba, et nüüd ehk õnnestub kõigutamatu preili toiduga ära osta.

Kaasas olid mul suitsuvorstiga võileivad, sest suvine aeg oli ju. Panin vorstitükki maha. Kiisu tuli, vaatas, nuusutas ja manas ette ilme, mis väljendas põlgust. Looma mõttest sain kohe aru: ju siis tema igapäevane menüü oli minu suitsuvorstist parem. Suhtumise näitamiseks läks kass mõne meetri võrra minust eemale ja keeras isegi selja.

Teda ära osta mul ei õnnestunudki. Sõin oma kõhu täis. Kiisu istus kogu selle aja viisakalt minu poole seljaga. Olin tema arukusest meeldivalt üllatunud. Üks õige koduloom ei peagi võtma võõrastelt toitu.

Nüüd jälgisin seda tegelast juba teise pilguga. Kassi toitumus tundus korras olema, sest lahja ta polnud. Ka karv läikis ilusasti. Kindlasti oli loomal kodu olemas, sest muidu poleks ta julgelt minu juurde tulnud.

Pärast söömist viisin võileiva ümber olnud paberid prügikasti. Peale seda tegi kass väärika enesekindlusega mu ümber mõned tiirud, lonkis siis platvormi otsa juurde, hüppas sealt alla raudteele ning läks samast kohast põõsastesse, kus ta enne oli tulnud. Ju tema ajalimiit sai otsa.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!