Kas olete äkki vahest üksi olles tajunud, et keegi vaatab teid? Kuskil inimeste keskel viibides ei ole selles midagi imelikku. Keegi võib ju ikka teie suunas vaadata. Aga kui viibite üksi kodus ja siis tekib säärane tunne, hakkab küll natuke kõhe. Keegi ju ei usu kummitusi ja ei taha ka keegi meist naljalt mingeid võõraid oma ruumidesse.

Mõni aeg tagasi ühel ilusal hommikul tekkis mul küll putru süües järsku selline tunne. Olin üksi kodus. Välisuks ka oli alles lukus. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, aga ei suutnud sellise tunde põhjust välja mõelda. Hakkasin juba oma mõistuses kahtlema.

Arvasin, et üksi olemine on halvasti mõjunud mu vaimsele tervisele ja mõtlen endale kaaslasi välja. Seega kartsin juba, et olen hulluks läinud. Ometi oli see tunne nii tugev.

Ma tajusin endal kellegi puurivat pilku. Ei julgenud enam liigutadagi. Pudrulusikas kukkus kaussi ja ma tardusin paigale. Jälgimiskartuses arvasin, et kohe-kohe puudutab kellegi külm käsi mind. Kangest hirmust ei julgenud ma tagasi vaadatagi.

Mu pilk rändas aknast välja ja ma lihtsalt ootasin. Nägin köögiaknast teisel pool õue asuvat sauna ja selle ust. Mu pilk tardus sinna. Olin juba valmis kõigeks, mis nüüd tulema hakkab. Järsku tundus, et  keegi liigutab end hoopis sauna katusel.

Vaatasin sinna ja seal ta  siis istus. See oli  naabrite kass, kes üle katuse ääre jälgis mind pingsalt. Mul hakkas kohe hulga kergem.

Õnneks polegi ma veel hulluks läinud, mu tunnetus oligi õige. Kõuts luges sealt ülevalt tõepoolest mu suutäisi. Igatahes oli mu söögilaud sealt kenasti näha nagu peo pealt. Kuidas ta sinna katusele sai, oli ilmselt ainult temale teada. Mida ta mõtles ja miks ta mind nii hüpnotiseeris?

Vastus sellele küsimusele jäi ka ainult tema karvaste kõrvade vahele. Vahtisime mingi aeg teineteisega tõtt, siis sai tal villand ja ta kõndis lihtsalt minema.

Mina aga sain rahulikult süüa oma putru edasi. Mu hirm oli nagu käega pühitud. Kogu see lugu oli saanud lahenduse.

Mõni minut hiljem marssis sama kass uhke näoga üle minu õue  ja akna eest mööda tänavale. Eks ta oli solvunud, et mina söön ja temal kõht tühi. Vähemalt ma ise arvasin nii. Küsimiseks ei antud mulle enam võimalust ja ega ma poleks ka vastust saanud.

Aga hüpnoos, mille osaliseks ma sel hommikul sain, oli küll võimas. Selle üle jäi ainult imestada. Tundsin päriselt, et mind jälgitakse ja mul oli isegi hirm naha vahel. Poleks iial uskunud, et üks tavaline kõuts suudab midagi niisugust oma pilguga teha. Vähemalt on nüüd mille üle mõelda ja mida mäletada. Olen jälle kogemuse võrra rikkam.

Selline lugu siis naabrite kassist ja tema tempudest.

Loe Bioneerist Pille blogi "Pillevna püüab päeva"!

Saa Pillega tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta