Tarbijate aktivismi lained ei pakkunud mitte ainult uusi organiseerimise vorme, vaid ka erinevaid tarbimise käsitlusi. Kõik need lained on jätnud märgatavaid jälgi kõikidesse tänapäeva tarbijaorganisatsioonidesse üle maailma.

Sarnaselt teisele lainele tekkis ka kolmas laine USAs. Naderismi juhtfiguur Ralph Nader, oli aastaid üks imetletumaid USA kodanikke.

Naderilt ilmus 1965. aastal raamat nimega „Unsafe at Any Speed“, mis tõi talle ülemaailmse tuntuse ja millega anti tugev tõuge sõiduautode turvameetmete tõhustamiseks.

Nader pööras oma raamatus eriliselt tähelepanu Chevrolet Corvairile ja tuginedes sõltumatutele uuringutele tõi välja selle automobiili vead, näiteks kuidas Corvairi üle on kerge kontrolli kaotada, kui sõidukiirus on üle 22 miili tunnis. See oli vastuolus General Motorsi reklaamikampaaniaga, mis rõhus kasutajasõbralikkusele ja turvalisusele.

Nader süüdistas General Motorsit selles, et kuigi viimane oli teadlik vigade esinemisest Corvairi disainis, ei teinud ettevõtte midagi nende parandamiseks ja veelgi enam, GMi arvates oli odavam neid vigu mitte parandada. Naderist sai üle öö tarbijate kangelane.

Nader, Harvardi lõpetanud advokaat, laiendas kiiresti oma tegevust ja asutas 1969. aastal Vastutava Õiguse Keskuse (Center for Study of Responsive Law) ja Korporatiivse Vastutuse Projekti (Project for Corporate Responsibility). Üheksakümnendate aastate alguseks oli Naderi eestvedamise all loodud juba 29 ettevõtet, mille tulude kogusummad oli 75–80 miljonit ameerika dollarit.

Neid organisatsioone ühendavad teemad olid järgmised: korporatsioonide mitte usaldamine; indiviidi kaitsmine „hiidude” vastu; nõue, et riik kaitseks oma kodanikke ja mis peamine, palve ameeriklastele, et nad oleksid eelkõige kodanikud ja mitte ainult tarbijad.

Naderism eeldab, et tarbija on suhteliselt jõuetu korporatiivsete hiidude poolt domineeritud maailmas. Kaubanduse toimimispõhimõtted on tarbijale kahjulikud, seepärast peabki ta oma õiguste eest võitlema. See on raske võitlus ja seepärast peavadki tarbijaorganisatsioonid olema karmid, hästi informeeritud ja organiseeritud ning kasutama massimeediat optimaalselt.

Sarnaselt tarbijaliikumise teisele lainele on naderism järeleandmatu teavet käsitlevates küsimustes. Teave peab olema vaba ja õiglane.

Kui esimene laine suhtus kapitalismi kui millessegi, millest on parem eemale hoida (ühistud olid mittetulundusühingud, mis pigem jagasid laiali kui kogusid või erastasid kasumeid), siis teine laine näeb oma rolli teabe edastamises tarbijale, et viimane saaks turul tõhusamalt toimida. Kolmas laine, naderism, käsitleb kapitalismi kui midagi, mida tuleb aktsepteerida, aga millega tuleb kõvasti tööd teha, hoidmaks ära olukorda, kus kapitalismi liialdustest saavad normid.

Naderism peab oluliseks teabe vabadust, mis on olulisem isegi toote kohta käivast informatsioonist või pakendil olevast märgistusest.

Erinevalt teise laine organisatsioonidest usuvad Nader ja tema kolleegid, et ainult kodanike aktiivne osalus kohalikul tasandil on võti suure ja ohjeldamatu võimu vastu võitlemises.

Üheksakümnendate aastate sündmused, näiteks EL'i ja Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkuleppe ilmumine, tõid nadersimile uusi liitlasi. Nendeks on keskkonnarühmitused, loomade tervishoiu eest võitlevad rühmitused, ametiühingud ja teised tarbijaterühmitused.

• Tarbijate koostöövõrgustike liikumine (1. laine)
• Tarbijateadlikkuse liikumine usub, et toodete teaduslik testimine annab nende kohta parimat teavet (2. laine)