Armas lugeja, kirjutan seda lugu Nepalis, kus kuu aega on mu koduks olnud linn nimega Pokhara. Pokhara on suurepärane paik nii lihtsalt lõõgastumiseks kui ka Nepali looduse ja aastatuhandete vanuse kultuuriga tutvumiseks. Pärast saastatud õhuga ja ülerahvastatud pealinna Katmandud on Pokhara õhtumaalaste jaoks nagu tilluke paradiis, kus on loodud “igaühele midagi” võimalused. Himaalaja-matkadeks valmistumine, paragliding (langevarjuga tõusvates õhuvooludes lauglemine), jooga, budistlike kloostrite ja hindu templite avastamine, vaimsed otsingud, vaikuses ja looduses viibimine või lihtsalt sumisevas kohvikus soodsa hinnaga suurepärase söögi nautimine – kõik on siin võimalik. Tõsi küll – kuigi Pokharas on Nepali suuruselt teine järv, ei ole ujumine siin soovitatav, aga sellest edaspidi.
Mai keskpaigas on Nepalis algamas mussoonihooaeg - Pokharas on paar nädalat järjest iga päev pisut vihma sadanud, õhus on rohkem niiskust, taimed ja sitikad elavad lopsakalt ja hästi. Linnalindudest pääsukestel ja mainadel on pesitsemisaeg, aga arvatavasti sel aastal juba teist korda.
Põldudel on valmimas nisu, oder ja mais, puuviljadest papaiad ja banaanid, vist ka mangod. Igal hommikul võib tänavatel märgata kapsaste, sibulate, porgandite, lehtsalati, mündi ja muu rohelise kraami müüjaid, kes oma korvidega söögikohtade vahet kõnnivad ja neid värskega varustavad. Samamoodi liiguvad tänaval ringi kanamunamüüjad, kelle jalgratastele on külge keevitatud suurte munarestide korvid. Enamikes majapidamistes peetakse vähemalt mõnda kana, aga silma jäid ka mõned päris suured kanalad, arvatavasti 500-1000-kanaliste kuutidega. Paljud väiksemad poed müüvad kohalikku lehma- või jakipiimajuustu. Liha on suhteliselt kallis, võrreldes köögiviljaga – Nepal on hea koht taimetoitlaste jaoks.
Juurikate, riisi jms toidu turuhinnaga võib tutvuda http://ekantipur.com/en/ Kathmandu Post'i elektroonilist väljaannet sirvides. Toiduvalmistamisel kasutatakse ka huvitavat toorainet: peenardes kasvavat lopsakat maltsa, mõnede puude õisi ja nõgeseid.
Üks kaubanduse omapäradest on imporditud toidukauba kallidus. Majonees, maapähklivõi, konservköögiviljad, oliivõli, täisteraküpsised, puuviljamahlad jmt kaubad on enam-vähem sama hinnaga, mis Eestis. Šokolaad näiteks kallimgi. Heinzi oad tomatikasmes maksavad 1,3 eurot, mille eest võib ka turistidele mõeldud söögikohas lõunasöögi osta, kohalike söögikohas saab selle eest kaks korda süüa.
Turismipiirkonnas on nii poe- kui turukaubal kaks hinda: kohalikud saavad kauba kuni kaks korda soodsamalt. Hinnavahe on muidugi mitteametlik ja saab eksisteerida vaid siis, kui kaubal hinnasilte peal ei ole.
Enamus kohalikest sööb päevast päeva ja kuust kuusse daal-bhaat’i - keedetud riisi (bhaat), mille lisandiks läätsesupp (daal) ja erinevad keedetud või marineeritud aedviljad. Daal-bhaat valmistatakse üldjuhul kohalikust toorainest.
Loodus on Nepali rikkus, aga ka raskusi on omajagu. Mägine maa teeb põllumajanduse keeruliseks – mäenõlvadele rajatud pisikestel põllulappidel tehakse enamus tööst käsitsi. Sõnnik veetakse põldudele seljas kantavate korvidega, küntakse härjapaariga, kasutades kerget puust atra, mida seljas põllult põllule tassitakse. Sellisel maastikul ei oskagi ma traktori kasutamist ette kujutada, aga küllap ka see on siiski võimalik. Lõuna-Nepali lauskmaadel sellist probleemi ei ole ja põlde on lihtsam harida tänapäevast tehnikat kasutades.
Vee ja kanalite olemasolul saab Nepalis kasvatada hästi riisi, muud taimed hakkavad eriti jõudsalt kasvama vihmahooajal. Enne seda võivad mõned paigad päris pruuniks kuivada, aga hakkavad siis pärast vihmade saabumist taas rohetama.
FOTO: Enamus põldudest küntakse puust adra ja härgadega.
Metsad, mis on Nepali looduslikuks rikkuseks, on mitmel pool ohustatud. Mingil määral saab mets kahjustatud küttepuu varumise ja puulehtede loomasöödaks kasutamise tõttu, kohati toimub külade ja põldude laienemine üha kõrgemale, seda metsaalade arvelt. Harvad pole ka tulekahjud. Prügi põletamisest või lõkkest süttinud metsa on raske kustutada, kuna territoorium on mägine ja paljudesse kohtadesse on võimatu suure tehnikaga ligi pääseda.
Puude lõikamine toimub mõnel pool külakogukonna kokkuleppel ja puud jagatakse kogukonna liikmete vahel. Üheks väga laia kasutusega materjaliks on bambus. Lisaks muule otstarbele väärib märkimist bambus ehituses – enamus tellingutest ja betoonlagede valamise tugedest on tehtud bambusest.
Muude loodusvarade kasutamine on suhteliselt kaootiline, aegajalt jäävad silma augud tee ääres – kellelgi on vaja olnud ookrit, savi, liiva või lubjakivi.
FOTO: Metsatulekahju.
FOTO: Pärast metsatulekahju.
FOTO: Bambustellingud suurehitusel
Veega on Nepalis lood kahetised. Ühest küljest on mägedes suured veevarud ja eriti palju sajab vett kraavidesse ja veekogudesse mussoonihooajal. Siis ei ole nende hulkadega aga midagi peale hakata, vihmad põhjustavad maalihkeid, eriti ohustatud on teeäärsed nõlvad ja maharaiutud metsaga alad. Mägedes tuleb allikatest küllaldaselt vett, kuid paljudesse kohtadesse ei ole veel pandud kogumistsisterne, ega ehitatud küladesse viivaid veetorusid. Vett veetakse seal seljas, sageli sadu meetreid ja mööda mäekülgi üles-alla. Katmandu orus on aga puhta vee puudus, kuna kohalik põhjavesi on reostatud tööstusjääkide, toksiinide ja reoveest pärit bakteritega.
Hüdroenergia tootmise võimalus on hooajaliselt kõikuv ja elektriga on Nepalis lood üldse kehvad. Elektrit antakse piirkondadele graafiku alusel, osad piirkonnad on elektrita mõned tunnid päevas, teistele aga antakse üldse päeva jooksul näiteks 8 tundi elektrit. Ebakindel elektrivarustus tekitab palju probleeme, mida enamus eurooplasi ei oska ette kujutada – ei saa kasutada lauaarvutit, elektrilisi köögiriistu, pesta pesu, triikida, osad pangaautomaadid ei tööta jne. Ei ole ime, et näiteks õmblusmasinapoodides müüdavatest masinatest on enamus jalaga käitatavad.
Elektri puudumise ajal saadakse valgus küünalde, generaatorite ja UPSide abil. UPSe ja vahelduvvoolumuundajaid toidetakse akudelt, mida mõnel pool laetakse ka katustele paigaldatud päikesepaneelidelt. Katustel on näha vee soojendamiseks kasutatavad päikesekütteseadmed, päikese-energia kasutamine laieneb jõudsalt.
Esimest korda Nepali külastavale eurooplasele jääb silma suhteline räpasus, eriti linnades. Ühest küljest ei toimi eriti prügimajandus, teisest küljest on inimesed harjunud kõik ülejääva lihtsalt maha pillama. Nii loodusliku päritoluga prügi kui kilekotid, pudelid, pakendid, vanad patareid jne - kõik visatakse lihtsalt maha, nii tänaval kui ka oma koduõues. Söödavad asjad pistavad koduloomad nahka, ülejäänu pühitakse eemale, sageli näiteks mäenõlvast alla. Iga metsarada on täis küpsise- ja suitsupakke, vihmaga uhutakse see rämps mägedest alla, osa jääb nõlvadele, kust ei ole võimalik seda koristada, osa jõuab ojadesse ja jõgedesse.
Veerikkad jõed muutuvad sageli allavoolu väiksemateks, kuna vett kasutatakse põllumajanduses. Järele jäävad kilekottidest, vanadest riietest jm rämpsust paksud hallid ja mustad nired. Pokharas näiteks voolab tänavatelt vihmavesi kogumiskraave mööda otse järve, vahepeal on üks kogumisbassein, mille raudvõred püüavad suurema rämpsu kinni, aga suure vihmaga ajab see üle. Vesi järves, kuhu tänavavesi sisse voolab, on hallikas. Võib-olla muudab vee halliks ehitusmaterjali tootmine, aga ka paljude majapidamiste heitvesi jookseb tänavakraavidesse, lisaks valatakse sinna nõude ja riiete käsitsi pesemise vesi. Hall vesi ei takista aga kohalikel elanikel sealsamas järves pesu pesemast ja kala püüdmast. Ühe tänava ääres voolas hall vesi ka otse riisipõldudele.
FOTO: Kõik üleliigne visatakse maha.
FOTO: Festivalipileti kontsud lendavad tänavale.
FOTO: Elanike tekitatud prügimägi tänava ääres.
FOTO: Halli reoveega oja.
FOTO: Hall reovesi jookseb otse riisipõllule.
FOTO: Reovee puhastamine käib ühe settebasseiniga.
Tänavatel üldiselt prügikaste ei ole näha, üksikutel poodidel on ukse taga papist kast. Ilmselt mingil kellaajal vähemalt mõnedes piirkondades siiski toimub tänavate koristamine, sest kogu rämps ei saa ainult mussoonvihmade poolt ära uhutud olla, nagu mõnel pool Indias. Paljudes linnaosades on tänava ääres suured jäätmete hunnikud - ilmselt tuuakse kodudest ja poodidest rämps prügimäele viimise asemel sinna.
Mingil määral toimib siiski taaskasutus - tänavatel veavad jalgratastega mehed suhkrukotte, mis on täis plastpudeleid, klaaspudeleid, kokkuvolditud pappkaste ja vanametalli. Majapidamistes mingit prügi sorteerimist ei tundu toimuvat. Koolides on kuuldavasti jäätmete teemalised kampaaniad pigem erandiks.
Nendest mõningatest probleemidest hoolimata on Nepal siiski imepärase looduse ja inimestega maa – paljude meelest ideaalne koht puhkamiseks ja elamiseks.
Elamispind maksab 50-150 eurot kuus, söögile kulub väljas süües sama palju, ise turult tooraineid ostes ja süüa valmistades saab hakkama umbes 40 euroga kuus.
Enamikes kohtades on kuni tunniajalise jalutamise kaugusel puutumata metsaga kaetud mäed. Lisaks on seal Himaalaja oma ülimas suuruses ja ilus – see on omaette maailm. Igal pool kohtab imepäraselt sõbralikke ja vaimseid inimesi, eriti väljaspool turismipiirkondi. Seni veel on au sees kohalik toit, kohalik riietus, kohalikud traditsioonid – kahjuks vaatab noorsugu pika pilguga lääne poole, kommertsiaalse pettemaailma levik on ka sellel maal takistamatult toimumas.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
