Säästev areng on jätkuvalt maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti poliitikate üks prioriteete. Säästev areng (kasutatakse ka mõistet jätkusuutlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlaline arendamine, mille eesmärgiks on inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus.

Säästva ehk jätkusuutliku ühiskonna kujundamisel on oluliseks tähiseks riigi üldiste ja pikaajaliste arengueesmärkide määratlemine. Seejärel on eri tasanditel ja valdkondades võimalik keskenduda eesmärgistatud ja pikaajalistele muutustele investeeringutes, ressursikasutuses, uute tehnoloogiate rakendamisel, inimeste tarbimisharjumuste muutmisel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisel. Ehk siis täita edukalt pikaajaliste eesmärkide erinevaid komponente vastavalt poliitilistele arenguotsustele. Aluse riigi eri juhtimistasandite ja valdkondade seostamiseks ning arenguotsuste langetamiseks loovad säästva arengu kolm universaalset tegurit (rahvastiku teadlikkus, tehnoloogiate tase ja tarbimise maht) ning nende omavahelised seosed.

Mitmed säästva arengu kontekstis teed rajavad otsused tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972 aastal.

Maailma globaalprobleemide määratlemiseks ning neile lahendusteede leidmiseks moodustati 1983. aastal ÜRO Peaassamblee otsusega sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon. Komisjoni tööd juhtis Gro Harlem Brundtland ning komisjoni 1987. aastal valminud tegevusraportis “Meie ühine tulevik” 1, “Meie ühine tulevik” 2 sõnastati esmakordselt säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt.

Ülemaailmsed sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidusa arendamise eesmärgid määratleti 1992. aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverentsil heakskiidetud 21.sajandi globaalses säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 Agenda 21.

Agenda 21 kohaselt peaksid riigid oma vajadusi ja võimalusi arvestades seadma pikaajalised arengusuunad, mis põhineksid üldiste lähtekohtadena vajadusel saavutada kvalitatiivne majanduskasv; tagada inimeste elutaseme tõus; kindlustada stabiilne rahvaarv; muuta väärtushinnanguid ja (tarbimis)harjumusi; säilitada ja mõistlikult kasutada ressursse; arvestada keskkonna taluvuspiiridega ning vähendada jäätmete ja saasteainete hulka. Pikaajaliste eesmärkide täitmisega viib iga riik ellu oma arengupoliitikat ning annab samas panuse ülemaailmsesse säästva arengu protsessi.

Sarnased artiklid