Olen alati leidnud Sänna maasikaväljade vahel puuonnis mediteerides või Kadiga vabastavat hingamist tehes just need vastused ja hingerahu, mida olen sel hetkel kõige enam vajanud.

Kui ma esimest korda elus Sännasse jõudsin, oli loovkirjutamise kursus juba alanud. Päevinäinud puust mõisahoone kõrvale, Pärlijõe äärde, oli üles seatud mediteerimistelk. Kaltsuvaipadel istusid rätsepistes kursuslased: iginoor pensionär Maali, needitud ja rõngastatud punkaritest sõbrannad-tudengid, õpetajanna Tallinnast, esoteerikatädi, ilus poiss Andres, ning neid juhendas soomlasest budist Sarvamitra koos oma suure ja sõnakuulmatu hundikoeraga. Andmata aega hinge tõmmata, paluti panna kirja oma teekond Sännasse. Egas midagi, võtsin sule pihku ja asusin tööle.

Kirjanduslik Sanna

Minu teekond Sännasse sai alguse, kui mu head sõbrad Hendrik ja Kadi Noor koos oma laste Teodori ja Fridaga 2009. aasta kevadel sinna elama asusid ning kultuurimõisa käima lükkasid. Aga tegelikult tekkis Sänna minu isiklikule maakaardile juba ülikoolis kirjandust tudeerides ning tutvudes luuletajate Artur Adsoni ja Juhan Jaigi loominguga.

Siurulaste hulgas Sänna trubaduuriks kutsutud Adson on kirjutanud tundehella murdeluulet oma poetessist kaasale Marie Underile:

Juhan Jaigi ülevõlli huumoriga vürtsitatud Võrumaa tondijuttude kõrval kahvatub isegi tänapäeva popkirjanik Kivirähki fantaasiarikas looming. Ta on kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kelle jutte mättalt maasikaid söövatest vanapaganatest, pahuratest jõetontidest ja kavalatest metsavaimudest lugedes läheb tuju hetkega hääks.

Ka praegu on Sänna külal oma tegutsev päriskirjanik Lauri Sommer, kes jätkab Lõuna-Eesti kirjanduse musikaalset traditsiooni.

Paraja kiiksuga ja mõnusa tujutõstjana mõjuvad ka ekirjakasti potsatavad teated Sänna kultuurimõisa tegemistest ja toimetustest. Permakultuur ja velokuur – kõlab ju kui värss? Aga mida arvata kanatraktori ehitamise õpitoast? Või sooviksite teha jalutuskäiku taevarajal ning ööbida seejärel puu otsas onnis? Need on vaid vähesed muhedad võimalused Sännas viimasel kahel aastal vilkalt podisenud kultuurikatlast, kus leidub tegevust loomingulistele ja avatud mõttelaadiga inimestele üle kogu maailma.

Kultuurimõisa tegevus

Sänna Kultuurimõisa, mis kuulub ühte võrgustikku Kultuuritehastega Polymer Tallinnas ja Noor-Eesti Loomekeskus Tartus, tegevuspõhimõtteks on kultuuri- ning loometegevuse jaoks soodsa keskkonna rajamine ja selle hoidmine. Reaalsuses väljendub see ateljeede, töötubade, kursuste, seminaride ja koolituste näol, aga ka läbi kontsertide, teatrietenduste, filmiõhtute ja pidude, mille publikuks on võrdselt oodatud nii mõisas resideerivad kunstnikud, kohalikud elanikud kui väliskülalised.

Sänna kultuurimõis ei ole mingi eraldiseisev suletud kultuurija ökosaareke keset mahajäänud Võrumaad. Vastupidi, selle võtmeks on avatus ning eesmärgiks tundlik sulandumine kohalikku keskkonda, pakkudes sisukaid ajaveetmise võimalusi ka külaelanikele ning kaasates kultuurimõisa projektidesse kaugemalt tulnute kõrval ärksamaid kohalikke inimesi, kellel on soov midagi ära teha. Näiteks juhendab noor tohter Jana Kuus mõisas joogatunde. Keskkonnajurist Liis Keerberg viib läbi vanadele asjadele uue elu andmise konkurssi.

Lätlanna Ieva Dubanevica, kes osales eelmisel aastal noortevahetuse kaudu vabatahtlikuna Sänna kultuurimõisa käimalükkamises, otsustas jäädagi Sänna elama ja töötama. Praegu juhib ta erinevaid projekte ning tegeleb permakultuuri põhimõtetel maaviljelusega. Sügisest otsib Kultuurimõis oma meeskonda lisaks toredat missioonitundega noorsootöötajat, kes hakkaks vedama huviringe ja arendama loodavat noortetuba.

Multikultuurne ökokogukond

Vanasse kogukonda sulandudes on loomas end uus (öko)kogukond. Peale rohelise mõtteviisiga inimeste on Sännas end mõnusalt sisse seadnud ka mõned kassid, kanad ja kitsed. Mühinal kasvab kartul permakultuuri põllulapil ning tomat ja basiilik õilmitsevad futuristliku välimusega kasvumajas. Mäletan eelmisest suvest oma esimest kokkupuudet permakultuuriga, kui Kadi viis mind lauda kõrval asuvale ülesharimata muruplatsile, millele oli puistatud natuke põhku ning heinakõrte vahelt paistsid vaevu mõned kultuurtaimekesed. „Kasta pole neid vaja, muidu harjuvad sellega ära,“ lisas ta sinna juurde. Minu sügav skepsis hajus alles sügisel, kui nägin hämmastusega, millist metsikut saaki see söödimaad meenutav lapike andis.

Kohupiimavärv ja savikrohv, looduslähedane ja säästlik mõtteviis, vanadele asjadele uue elu andmine, võimalikult vähese rahaga arveldamine, pigem vahetuskaubanduse põhimõte, talgud (noortevahetused ja vabatahtlik töö) – need ei ole ju mingid moeröögatused, vaid talupojakultuurile igiomane äraunustatud vana.

Kõrvalseisjale võib tunduda, et elu Sännas ongi üks lust ja lillepidu – põnevad õpitoad, talgud, üritused, huvitav kunsti- ja hipirahvas kogu maailmast. Ja toit kasvab põllul ise – ilma rohimise ja kastmiseta. Natuke lähemalt süvenedes ilmneb siiski, et kõige selle toreduse taga on pererahva ja nende abiliste suur töö, mis ei lõpe õhtul kell viis, vaid võtab sageli lisa ka öötundidest. Kiirematel aegadel on Kadil ja Hendrikul vaevu aega küllatulnud inimestega suhelda – kogu üritustevaba aeg kulub niigi projektide ja aruannete kirjutamise peale. Lapsed võtavad kõigist tegemistest osa ning suuremat tähelepanu nõudvaid raamatupidamistöid tuleb teha nende uneajal.

Seepärast ei ole ka Kultuurimõisa pere huvitatud nn ühepäevaturistidest, kes tulevad korraks maaelu tarbima ja sõidavad siis kohe edasi „uusi objekte avastama“. „Energiavahetus hakkab toimuma alles siis, kui inimesed peatuvad pikemalt, minimaalselt kolm päeva. Siis tunneme, et oleme ka midagi vastu saanud,“ seletab Kadi. „Üheks päevaks maale tulijad tõmbavad meid aga energiast tühjaks.“

Teistpidi verevahetus

Alati Sännasse saabudes (nii umbes kord kvartalis) ei jõua ma ära imestada, kui palju siin jälle vahepeal muutunud ja edenenud on. Eriti paistab silma muidugi ruumide remont PRIA ja KIKi finantstoel. 2010. aasta sügisel oli koguni kahe suure objekti avamine – renoveeritud said mõisa suur saal ning mõisahoone kõrval asuv puutöökoda.

„Sel kevadel, kui me siia tulime, oli mõisahoone nii jubedas seisus, et kartsin sinna isegi päise päeva ajal sisse minna,“ muigab Hendrik. „Kõik oli lagunenud, täis vana kola ning ringi jooksid kassisuurused võhrud. Kohalikud kasutasid maja joomaurkana.“

„Hirmud olid ikka suured selle tohutu elumuutuse ees. Meie tütar oli alles aastane rinnalaps, kui Sännasse kolisime,“ meenutab Kadi. „Aga mingi jõud suunas meid siia nii tugevasti, et sellele lihtsalt ei saanud vastu panna. Sänna on meie missioon, tundsime seda otsekohe.“

Kadil ja Hendrikul oli olemas töökogemus ökofarmis Soomes. Kadil lisaks Viljandis omandatud kultuurikorraldaja haridus ning vabatahtliku töö praktika ühenduses Euroopa Noored. Endine meremees Hendrik oli aktiivselt tegelenud puutöö ja renoveerimisega. Maal elamine ja looduslähedane eluviis oli nende unistus. Ainus takistus oli see, et maal polnud tööd, mis ära elataks ja ka hingele kosutust pakuks. Kui Madis Mikkor tuli välja ideega luua Sännasse Tallinna Polymeri ja Tartu pärmivabriku eeskujul kultuuritehas ning sellega Kadile „justkui uni“ peale käima hakkas, tundus, et tuleb maha jätta armsaks saanud Tartu ja värskelt renoveeritud korter miljööväärtuslikus puumajas.

„Kui meile pakuti Sännas elamise ja töötamise võimalust, siis oleks mulle justkui serveeritud salatit, millel olid täpselt sellised koostisained, selline krõmpsuvus ja parajaks timmitud maitse, nagu olin alati soovinud, aga polnud osanud väljendada.

Sännas olid olemas kõik võimalused unistuste eluks – ole aga ise mees ja tee. Minu jaoks oli väga oluline puutöökoja loomise võimalus ning see, et saame olla ise endale tööandajad, elada perega maal puhtas keskkonnas, kasvatada ise endale toitu jne,“ räägib Hendrik.

Noored peavad end mõnes mõttes tänapäeva misjonärideks, kes Aafrika asemel töötavad kodusel Võrumaal. Hendrik kasutab nende missiooni kohta võrdlust „vastupidine verevahetus“: „Kui 1990-ndatel kolhoosid laiali saadeti ja maapiirkondades vaesus ja tööpuudus valitsema hakkasid, suundusid kõik, kel vähegi jaksu, linnadesse paremat elu otsima. Maale jäid enamasti need, kes olid passiivsed, vanad, kimpus alkoholisõltuvusega. Meie missiooniks on tuua inimväärne elu maale tagasi, et noored pered tahaksid jälle maal elada. Et oleks võimalus siin tööd teha, lastele korralikku haridust anda.“

Kadi ja Hendriku silmad säravad, rääkides oma plaanidest ja unistustest rajada Sännasse vabahariduslik kool, pühakoda, vesiveskisse loominguline hotell. Kuidas need mõtted teostuvad? Tuleb lihtsalt piisavalt tugevalt visualiseerida ja lisada mõttele oma energiat – nii lihtne ja raske see ongi.

Sänna ei lase loorberitele puhkama jääda, see on nagu vanapagana põhjatu kaabu – kui üks asi saab tehtud, siis tuleb sada uut pakilist asja peale. Ka kohalikud elanikud hoiavad Noorte peret ärksana.

„Oleme kohanud palju vastuseisu muutustele, aga võtame seda nagu omamoodi teraapiat, mis paneb meid veel rohkem endaga tööd tegema ja pingutama. Meil on siin mitmeid suuri õpetajaid. Maaelule on omane, et kõik on nii nähtaval, pinnal. Oleme ise ka tundlikumad ja avatumad kui linnamüra keskel. Igapäevaelu maal on vaimne teekond,“ arutleb Kadi.

Ka mulle on Sänna-käigud olnud nagu palverännakud. Millegipärast tõmbab mind sinna just oma elu keerulisematel hetkedel. Olen alati leidnud Sänna maasikaväljade vahel puuonnis mediteerides või Kadiga vabastavat hingamist tehes just need vastused ja hingerahu, mida olen sel hetkel kõige enam vajanud. Eriti eredalt on meelde jäänud käik möödunud suvest, kui sõitsin kuu aeg enne lapse sündi oma pesakonna viimast, punasetriibulist kassipoega Sännasse viima. Pessust on nüüd saanud suur kõuts – kultuurimõisa usin hiirepüüdja.

Sänna kultuurimõisa iseloomustab minu jaoks vast kõige enam multikultuursus. Seesama, mis hakkas silma loovkirjutamise kursusel kirjatüki alguses. Siin segunevad orgaaniliselt uus ja vana, lokaalne ja globaalne. Toon iseloomustavaks näiteks Sänna puutöökoja avamise 2010. aasta oktoobris: India bambusflöödi helid ja viirukisuits täidavad värskelt lubjatud töökoja ruume, vallavanema avasõnad juhatavad sisse kontsert-häppeningi, kus läbisegi istuvad pühapäevariietes kohalikud elanikud, boheemlikud Euroopa residendid, otse kaevuehituselt saabunud poriste kummikutega kirjanik koos oma kaasaga. Lapsed meisterdavad vineerist linde, suupisteteks pakutakse Hispaania vabatahtliku Elena kohalikust toorainest valmistatud tapast. Selline ongi elu Sänna Kultuurimõisas – igaühe pilgule erinev, kirju nagu liblikas. Tule ise kaema või kaasa lööma!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta