Jätkusuutlikkuse uurija Kaidi Tamm on võtnud südameasjaks saada teada, miks ja kuidas inimesed loovad ökokogukondi ja mida laiem ühiskond sealsest eluviisist üle võtta võiks. Bioneer uuris Kaidilt, kas ökokogukonnad on teostamatu utoopia või tänapäevane edukas ühiskonna- ja kultuurimudel.

Miks hakkasid kogukondadega tegelema?

Semiootikatudengina uurisin utoopiaid. Thomas More'i poolt vermitud mõiste utoopia tähendab kohta, mida pole, ning utoopia formaati on hallidest aegadest kasutatud suhteliselt ohutu ühiskonnakriitika tegemise võimalusena. Alguses keskendusin utoopiatele rahvapärimuses ja kirjanduses, hiljem utoopia-visioonide elluviimise katsetele.

Nii võtsin magistritöös uurida Eestis ainulaadset, juba 1992. aastast eksisteerinud Lilleoru kogukonda. Lähenesin Lilleorule esialgu kui utoopia elluviimise katsele ja tahtsin teada, mis seda kogukonda juba aastakümneid koos hoiab. Muuhulgas on Lilleoru ka ökokogukond ning sealt sai alguse minu huvi ökokogukondade liikumise vastu.

Mida ökokogukonnad endast kujutavad?

Ökoküla mõiste võeti kasutusele varastel 90ndatel ettevalmistustööde käigus, mis viisid Rahvusvahelise Ökokülade Võrgustiku (Global Ecovillage Network ehk GEN) loomiseni 1995. aastal. Esialgu koondas GEN vaid kavatsuslikke, täpsemalt säästva eluviisi sihiga loodud maakogukondi, hiljem on profiil laienenud ning oodatud on ka linnakogukonnad ja aastasadade jooksul kujunenud looduslähedaselt elavad külakogukonnad.

Algusaegadel kasutati Robert ja Diane Gilmani definitsiooni, mille kohaselt ökokülad on sellised kavatsuslikud kogukonnad, mis vastavad inimskaalale, on terviklikud ja loodussõbralikud ning toetavad elutervet ja kestlikku inimarengut.

Hetkel kasutuses olev GEN'i ökoküla määratlus ütleb aga, et ökokülad on kavatsuslikud või traditsioonilised kogukonnad, mis on teadlikult kujundatud kohalikult juhitud osalusprotsessi poolt, et taastada toetav sotsiaalne ja kestlik looduslik keskkond ja ja mille puhul kasutatav holistiline lähenemine hõlmab kõiki nelja jätkusuutlikkuse aspekti (ökoloogilist, majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist).

Paljud end ökokogukonnana määratlevad grupid pole kuidagi organiseerunud ega allu reeglitele või kriteeriumidele. Et ökoloogia tähendab keskkonnaga suhestumist ja igal kogukonnal on keskkonnaga oma suhe, on iga kogukond sisuliselt ökokogukond. Küll aga on mõni teistest keskkonnateadlikum, arvestades hetkevajaduste kõrval ka looduskeskkonna taastumisvõime, tulevaste inimpõlvede ja teiste looduse osade vajadustega. Just sellist laiemat ja sihipärast keskkonnateadlikkust peetaksegi enamasti silmas ökokogukonnast rääkides.

Enamus ökokogukondi jagab laiemat arusaama jätkusuutlikust eluviisist. Lisaks tavapärasele kolmetisele jätkusuutlikkuse mudelile, mis sisaldab majanduslikku, ökoloogilist ja sotsiaalset mõõdet, hõlmab ökokogukondade esindajate arusaam ka kultuurilist ehk vaimset vaadet. Selle oluliseks pidamine ei tähenda, et enamus ökokogukondi teatud vaimseid õpetusi järgiks, vaid üldist austavat suhtumist ellu, üksteisesse ja planeet Maasse. Sageli on ökokogukondades elavate inimeste maailmavaade seotud permakultuuri ja süvaökoloogia põhimõtetega, mida rakendatakse ka igapäevaelus.

Vaatamata samadele sõnadele mõistetakse sotsiaalsest, majanduslikust ja ökoloogilisest aspektist rääkides enamasti teise skaala nähtusi kui riiklikes strateegiates – rõhk on kohalikkusel, inimmõõtmelisusel.

Jätkusuutlik majandus tähendab pigem kohalike vääringute loomist, kohalike toodete ja teenuste eelistamist ning raha võimalikult kaua kogukonnas hoidmist.

Sotsiaalse jätkusuutlikkuse puhul on juttu usaldavate, läbipaistvate ja vastutustundlike suhete loomisest, mis võimaldavad jagamist, turvatunnet, üksteise aktsepteerimist ja abistamist ning mõjuvad jõudu andvalt ning kosutavalt.

Ökoloogilise aspekti all peetakse silmas oma seotuse tunnetamise elava süsteemiga, mille osaks me inimestena oleme ja looduslike tsüklite austamist. See hõlmab toidu kasvatamist või enda varustamist võimalikult kohaliku maheda toidumoonaga. Võimalikult looduslähedaste materjalide ja taaskasutuse rakendamist ehituses, elurikkuse kaitsmist, säästlike ja võimalusel uuenevate energiavarude kasutamist, kasutatavate toodete elutsükli teadvustamist, sealhulgas ka eetilisest perspektiivist. Head jäätmemajandust ja austust puhta ja metsiku looduse vastu.

Miks inimesed üldse ökokogukondasid moodustavad?

Peamiseks sooviks on elada mõtestatumat ja kooskõlalisemat elu. Ehk nagu Lilleorus öeldakse: et elada elusamat elu. See ei tähenda tingimata kaasaegsetest võimalustest ja mugavustest loobumist, kuid see tähendab nende kasutuse vajalikkuse ja mahu hoolikat kaalumist. Oluline argument ökokogukonna kasuks on ka soov vahetada linnainimese sotsiaalne eraldatus sidususe vastu, mis on üheks peamiseks eluga rahulolu kriteeriumiks.

Palun too näiteid, milliseid erinevaid kogukondi maailmas eksisteerib?

Toon kolm näidet kogukondadest, mida paremini tunnen.

Üks maailma vanimaid ja suurimaid ökokogukondi on 1968. aastal Lõuna-Indias Puducherry lähedal asutatud Auroville. Selles inimkonna evolutsiooni laboratooriumis, nagu nad end ise nimetavad, elab üle 1600 püsielaniku enam kui 30st riigist. Joogi Shri Aurobindo nägemuse alusel loodud Auroville'i eesmärgiks on luua globaalne rahu ja üksteisemõistmise keskus, mis oleks rahvusvaheliseks eeskujuks ja toeks. Seda algatust on läbi 40 aasta toetanud ka UNESCO. Tunnustust on Auroville pälvinud aastakümneid väldanud ulatuslike maastiku taastamistöödega. Nimelt oli keskuse ala 1960ndatel kuiv ja paljas kõnnumaa, millest istutus- ja niistustööga on kujundatud viljakas haljasala. Tänaseks on lisaks algtõuke andnud maailmavaatelisele aspektile võrdselt välja arenenud ka ülejäänud kolm kestliku arengu aspekti.

Auroville keskmes on religioonideülene kuldne tempel Matrimandir, mida ümbritseb amfiteater kogukondlike tähistamiste tarvis. Foto: Auroville web

Auroville'i kuivast platoost on aastakümnete jooksul kujundatud roheline ja viljakas parkmets. Foto: Kaidi Tamm.

Auroville'i galaktikakujuline põhiplaan. Foto: Kaidi Tamm.

Sotsiaalsest aspektist on motiveeritud näiteks 1995. aastal asutatud Tamera kogukond Lõuna-Portugalis. Ka see ligi 160 elanikuga teineteisemõistmise ja rahu eest seisev kogukond, kes kirjeldab end tuleviku laboratooriumi ja utoopiana, on pälvinud rahvusvahelist tunnustust kõrbestuva maastiku taaselustamise eest. Ehkki Tamera asub Portugalis, on lõviosa elanikest sakslased, sealhulgas on palju akadeemilise taustaga inimesi. Elatutakse peamiselt annetustest. Tamera on omandanud maine kui vaba armastusega seotud kogukond ja paljud külastajad on lahkudes pettunud, kuna ei leidnud eest seda, mida olid ette kujutanud. Füüsiline lähedus ei ole Tameras kaugeltki esmane – eesmärgiks on taastada ausus ja lõpetada sõda inimeste sees, inimeste vahel ja sealt edasi lõpetada vägivaldne käitumine loodusega.

Tamera eelmisest omanikust pooleli jäänud hoonele on kunstnikud lisanud meeleoluka illustratsiooni. Foto: Kaidi Tamm.

Tamera on enim tunnustust kogunud kõrbestumisprotsessi peatamise ja tagasipööramise eest. Pildilt on näha üks paljudest vihmaveega täitunud kunstlikest järvedest. Foto: Kaidi Tamm.

Tamera: vabatahtlik lihtsus. Foto: Kaidi Tamm.

Sieben Lindeni idee sai alguse 1989. aastal, kuid sobilik maatükk õnnestus osta alles 1997. aastal. See Põhja-Saksamaal endise Ida- ja Lääne-Saksa piirialal asuv kogukond sai alguse ökoloogilisest huvist – soovist elada senisest suuremas kooskõlas oma loodussäästlike põhimõtetega. Sieben Lindenis elab praegu ligi 120 inimest, ideaalis kuni 300. Kogukonna kasv on aga nii majanduslikel kui sotsiaalsetel põhjustel oluliselt aeglasem kui soovitud. Sieben Linden teenib suure osa oma sissetulekutest koolitusi korraldades ja on ka üks ÜRO säästva arengu hariduse dekaadi partneritest.

Sieben Linden:  kogukonna kogunemine Villastrohbunti - ilma elektri ja uute materjalide ostmiseta rajatud ainulaadse kolmekordse põhumaja ees. Allikas: Sieben Linden.

Sieben Linden: multifuktsionaalne tiik kogukonna peamaja ees toimib ühtviisi hästi nii biopuhasti kui vaba aja veetmise paigana. Allikas: Sieben Linden.

Sieben Linden: üks leidlikke ja igakülgselt kasulikke lahendusi on hooldusteenuse pakkumine ökokülas. See toob sissetuleku ja võimaldab jagada kogukonna sotsiaalseid eeliseid. Allikas: Sieben Linden.

Lühidalt öeldes kehtib see kõigi kolme näite kohta: uurides, kuidas individuaalselt ja kollektiivselt uutesse, aineliselt säästlikumatesse, kuid mitte kvalitatiivselt kehvematesse elutingimustesse liikuda, näevad ökokülad end tuleviku laboratooriumidena.

Kas Eestis üldse on ökokogukondi? Kui pikalt siin sellist kooseksisteerimise vormi on kasutatud?

Looduslähedasel ja säästval moel enam või vähem järjepidevalt toimivaid kogukondi on Eestis olnud kahtlemata aastasadu. Võib öelda, et Eestis on palju kogukondlikul lainel mõtlevaid inimesi, kuid vähe eksisteerivaid kogukondi.

Võttes kriteeriumiks kooselamise asemel sagedase suhtlemise ja jagatud väärtused ning maailmavaate, või ka kavatsuse üheskoos elukeskkond luua, on kogukondi mõistagi rohkem. Ainus pikemalt kestnud kavatsuslik ökokogukond Eestis on Lilleoru.

Lilleoru suure maja ehitus 1994. aastal toimus vabatahtlike nõul ja jõul. Allikas: Lilleoru.

Lilleoru avatud keskuse rajamine 2013. aasta sügisel toimus samuti vabatahtlike jõu ja annetuste abil. Materjalid on suuresti kohalikud või taaskasutatud. Foto: Kaidi Tamm.

Lilleoru ühiseine suure maja terrassil - see on aeg, mil kõik inimesed kokku tulevad. Allikas: Lilleoru, Mari Kadanik.

Lilleoru avatud uste päev 2013: ökoehituse kursuste käigus valminud lastemajas jätkub tegevust nii lastele kui vanematele. Allikas: Lilleoru, Mari Kadanik.

Alates 2008. aastast eksisteerib ka MTÜ Eesti Ökokogukondade Ühendus (EÖÜ), mis korraldab muuhulgas regulaarselt teemast huvitatutele kokkutulekuid ja esindab Eestit GENi ja vastloodud Läänemereäärsete ökokülade võrgustiku Baltic Ecovillage Network juures.

Oled uurinud Lilleoru ökokogukonda. Miks valisid just selle?

Põhjuseks valida Lilleoru oli ühelt poolt soov uurida realiseerunud utoopiat praktikas – mind huvitasid keskust looma innustanud ideed ja väärtused, keskuse tähendus liikmetele ja selle igapäevane toimimine. Teisalt huvitasid mind selle paiga staatus aašrami ja ökokogukonnana.

Tagasi vaadates võin öelda, et valik oli õnnelik – üks asjaoludest, mis Lilleoru paljudest teistest maailma ökoküladest eristab, on avatus. Paljudes teistes kogukondades, kus samuti käib kümneid külastajaid nädalas ja tuhandeid aastas, on hoiak uustulnukatesse hoopis distantseeritum ja kohalikega kontakteerumine vajab pikka kohalviibimist ja suhete sisseseadmist.

Lilleorus on maailmavaateline aspekt esmane – ökoloogilne toimimisviis on aastate jooksul välja kasvanud sisemise säästlikkuse ja mõistlikuma energiakasutuse arendamise tulemusel. Kui mitmed ökokogukonnad püüavad läbi protestiaktsioonide maailma muuta, siis Lilleorus alustatakse iseendast ja lähtutakse põhimõttest „muuda oma sisemaailma ja maailm sinu ümber muutub".

Talgud Lilleorus 2013. aasta ökokogukondade kokkutuleku ajal. Pildistas Katrin Jõgisaar, www.Bioneer.ee.

Kas ökokogukondade uurimine on sulle kaasa toonud ka üllatusi? Kui jah, siis milliseid? Mis oli see, mida sa ise õppisid?

Enim üllatusi ongi kaasa toonud Lilleoru uurimine. Suurim üllatus oli seotud otsitavale utoopiale reaalse vaste leidmisega. Lilleoru maailma- ja inimesekäsitluses on keskne teadlikkus ning füüsilise, emotsionaalse, mentaalse ja teadlikkuse tasandi kõrval eristatakse ka mittemateriaalset olemasolu tasandit. Pideva samastumiseni jõudmine olemasolu tasandiga tähendab lisaks eneserealisatsioonile ka utoopia realiseerimist – jõudmist kohta, mida pole, või teisisõnu kõiksusesse. Sellist elegantset lahendust ma oma küsimusepüstitusele ei oodanud.

Teine üllatus oli seoses süvitsiminekuga. Arvasin ikka, et lähenen pooleaastase välitööperioodi ja kvalitatiivse uurimisviisiga uuritavale juba väga sügavuti, aga mind suunati uuritavate poolt üpris järjekindlalt väliselt uurimiselt sisemise uurimise suunas. Vaatama üle oma motiive ja hoiakuid ning seda mitte pealiskaudselt, vaid põhjuste ja tagajärgede suhteid süvitsi uurides. Senised arusaamad süvitsiminekust said selle uurimisprotsessi käigus uue mõõtme.

Kolmas üllatus oli seoses pealiskaudsusega. Läksin Lilleorusse ju uurijana, avatult. Üllatas pealiskaudsete hinnangute hulk kohal mitte käinud, isiklikku kontakti mitte omavatelt inimestelt, kellega oma uurimistööst rääkisin. Neis reaktsioonides avaldus ootamatult palju eelarvamusi ja hirmu tundmatu ja ebatavalise ees, muuhulgas ka akadeemilistes ringkondades. Stereotüüpide toimimine on väga tugev mehhanism ja ühtlasi kahe teraga mõõk.

Neljandaks vast tõdemus, et uus on tõepoolest hästi unustatud vana. Ökokogukondades on võimalik paindlikult kokkulepete alusel osaleda erinevate töögruppide töös ja omandada kogenumate kõrvalt teadmisi nii ökoloogilise ehituse, kirjastus- ja müügitegevuse, aianduse, toitlustuse, heakorratööde kui organiseerimise vallas. Põhimõtteliselt on tegu suurepärase ja loomulikult, ilma liigse tsentraalse korralduseta toimivate elukestva õppe keskkondadega.

Kas ökokogukonnad mõjutavad ühiskonna mitmekesisust?

Kindlasti rikastavad ökokogukonnad ühiskonna mitmekesisust, tuues esile aspekte, millele teised huvigrupid seni olulist rõhku pannud ei ole. Siinkohal ilmneb üks huvitav suundumus, mis pöörab enamasti puuduseks peetud asjaolu säästva arenguga seoses hoopis plussiks.

Toon isikliku näite. Kogemusi, mida paljud Lääne – ja üha enam ka siinsed – linnainimesed ökokogukondadesse otsima lähevad, kogesin juba lapsepõlves. Nõukaaegse lapsena kasvasin üles paljude perede vahel jagatud Nõmme majas, kus isikliku ruumi vähesus ja jagamine olid normiks – ühiselt kasutati nii tualetti, keldrit, pesukööki, kaevu kui peenramaad. Jagamine, nagu ka asjadele ja materjalidele üha uute otstarvete otsimine – moodsa sõnaga re- või upcycling, samuti parandamine ja leidlikkust nõudev isetegemine on tegevused, mida Läänes paljuski uuesti avastatakse (Siirdelinnade liikumine nimetab seda protsessi The Great Reskilling).

Olgugi, et sellised oskused olid Läänes olemas veel mõned põlvkonnad tagasi, asendati need sõjajärgsel heaolulainel meelsasti mugava, kuid passiivsema tarbijamentaliteediga. Säästva arengu seisukohalt on nö arengumaadel ja endise Idabloki riikidel üksikisiku tasandil hoiakute ja oskuste osas ka omad eelised!

Kas näed võimalust võtta ökokogukondade tegutsemisetest midagi olulist üle kodanikuühiskonda laiemalt?

Ökokogukondade liikumine on rohujuuretasandi algatus, osa kodanikuühiskonnast. Kui grupp inimesi on mõne teemaga põhjalikult tegelenud ning heade ja korratavate tulemusteni jõudnud, võib neid ka formaalsete sertifikaatideta ekspertideks pidada.

GEN on astunud samme, et oma teadmisi põhivoolu ühiskonnaga ka akadeemiliselt aktsepteeritaval viisil jagada. Heaks näiteks siinkohal on GENist ja ökokülade elanike kogemustest 2005. aastal välja kasvanud jätkusuutliku hariduse projekti Gaia hariduse programm Ecovillage Design Education, mis kuulub ÜRO jätkusuutliku hariduse dekaadi (2005-2014) ametlike partnerite hulka.

Ecovillage Design Education: lõbus plakat koostöö saavutamise teemadel 2011.  aastal toimunud koolituselt. Allikas: Sieben Linden.

Sama programmi kaugõppeversioon on Gaia Education Design for Sustainabilty, milles saab osaleda Kataloonia Avatud Ülikooli e-õppe vahendusel. Alates 2006. aastast on neid haridusprogramme edasi antud enam kui 34 riigis, ka Eestis.

Teine hea näide on Siirdelinnade liikumise ja GENi koostöös loodud Transition to Resilience koolitus, mida elukestva õppe raames toetab EL'i Hariduse ja Kultuuriprogramm.

Selliseid häid praktikaid on palju. Üks hoiakuid, mis laiemasse avalikkusesse levida võiks, on ökokogukondades tavaline suhtumine töösse. Ühelt poolt avaldub siin võrdsus: iga töö on oluline ja väärib keskendumist ning parimat sooritust. Teiselt poolt on tegu elukestva õppe keskustega - igaühel võimalik eri tegevusvaldkondi proovida, oma oskusi jagada ja teistelt õppida. Olen näiteks näinud, kuidas keskkoolist tulnud poisist sai paari aastaga Lilleorus spetsialistide käe all tegutsedes ökoloogilise ehituse asjatundja, kes nüüd sellel alal töötab.

Kuidas toimub ökokogukondade vahel infovahetus? Kas see on üldse vajalik?

Ebaühtlases suhtluses ja infovahetuses peitub selle liikumise nõrkus, nagu ka paljude teiste valdavalt vabatahtlikkusel ja entusiasmil põhinevate rohujuuretasandi liikumistel. Kuna tunnen hästi just Euroopa ökokülasid, ütlengi paar sõna nende kohta.

Teatud üldisel tasandil infovahetus toimib – näiteks teatakse, kus toimus eelmise või toimub järgmise aasta üldkokkutulek, kuid millest seal juttu oli või tuleb, teavad valdavalt vaid paar suhtlusega tegelevat inimest, kes reeglina ka ise osalevad. Vähese suhtluse tulemusena panustatakse liiga palju aega ja energiat nö jalgrataste ehk uuenduslike lahenduste leiutamisele, ehkki mitmel pool maailmas on vastavad lahendused juba eri variatsioonides läbi proovitud ja kasutusel. Teiselt poolt loob see aluse kõrgendatud enesehinnangule ja nägemusele oma ainulaadsusest, mis sääraste gruppide puhul ootamatult sageli ette tuleb ja koostööd pigem takistab kui hõlbustab.

Kolmandaks on ökokülade liikumisel pakkuda arvukalt laiemalt rakendatavaid säästvaid ja leidlikke lahendusi, kuid killustatus ei võimalda enamat kui projektipõhist koostööd nii omavahel kui võimustruktuuridega, mistõttu mõju jääb napiks ja lokaalseks.

Siinjuures on oluline mainida ajaloolist vastuseisu ökoaktivistide ja valitsusstruktuuride vahel. Kui 1960.-1980. aastatel olid looduskaitsele orienteeritud grupid peamiselt kontrakultuuriline nähtus, siis 1990. ja 2000. aastaid on iseloomustanud pööre koostööalti hoiaku suunas. Nähakse, et süsteemi on seestpoolt mõistlikum mõjutada, kui sellega väljastpoolt sõdida.

Sageli kerkib arutlusi sellise koostöö eetilisuse teemadel. Näiteks läinud suvel oli GENis jutuks koostöö ärisektoriga: leiti, et on kohane, kui maailma mastaabis väike looduskosmeetika firma Lush GENi toetab, kuid suurkorporatsioon L'oreali sarnasest pakkumisest keelduti kartusest sattuda võimaliku rohepesu partneriks.

Praegu uurid sa ka kestliku ühiskonna mudeleid ja kodanikuühiskonda. Kuidas on see teema ökokogukondadega seotud?

Mind on huvitanud, millisena inimgrupid paremat elukorraldust näevad. Uuringi praegu, kuidas kodanikuühiskonna tasand ja valitsustasand jätkusuutlikku arengut erinevates riikides mõtestavad ja praktiliselt nii linna- kui maakeskkonnas ellu rakendavad. Ehk milline on see parem tulevik, mida kestliku arengu sildi all tänases Euroopas erineva ühiskonnagruppide poolt mõistetakse ja luuakse.

Ökokogukonnad moodustavad mu uurimuses ühe juhtumiuuringu. Olen analüüsinud ökokogukondade olukorda ja tegevust Eestis, Saksamaal ja Portugalis ning Rahvusvahelise Ökokülade Võrgustiku (GEN) tegevust ja eesmärke ning suhteid teiste huvigruppidega. Mind huvitavad nii ökokülade omavahelised erinevused kui erinevuste varjus avalduvad ühisjooned. Iseäranis põnevaks pean ökokogukondades testitud ja kasutusel olevate kestlike sotsiaalsete, majanduslike, ökoloogiliste ja kultuuriliste praktikate kasutatavust laiemas ühiskonnas ning sellega seotud tingimusi.

Ökokogukondade liikumise areng on heaks näiteks viimase paarikümne aasta jooksul Lääne kultuuriruumis toimunud väärtushinnangute nihkest. Kui veel kümne-viieteist aasta eest nägi avalikkus ökokogukondades elavaid inimesi eeskätt pagevate hipide ja ullikestena, siis viimase kuue-seitsme aastaga on neist gruppidest tasapisi hakanud kujunema eksperdid, kelle kogemusi on kuulda võtnud nii kohalikud, riiklikud kui rahvusvahelised valitsusorganisatsioonid Boliiviast Suurbritanniani ja ÜROst EUni.

See omakorda on seotud muutumises olevate hoiakutega loodusse, täpsemalt inimese ja keskkonna suhtesse. Sageli kaovad inimesed virtuaalsesse reaalsusesse – inimloodud tingimustesse ja suhetesse – sedavõrd, et meid kõiki kandev füüsiline reaalsus kaob silmist. Turvatunne virtuaalses reaalsuses elades on aga vaatamata näilisele kindlusele üpris habras. Kliimamuutuse, ressursinappuse ja inimesepoolsete loodusmanipulatsioonide riskantsuse sage käsitlemine meedias on ka tavatarbijateni viinud arusaamise, et sõbraliku looduskeskkonna ja piisavate loodusvarude olemasolus ei saa kindel olla. Nii ongi säästev ja regionaalne eluviis, mis meile nõukaajal tavaline tundus, vabasse kapitalismi pääsedes aga vaesuse ja piiratuse templi külge sai, ajapikku nii Eestis kui mujal taas üha populaarsemaks muutumas.

Üks põhiprobleeme seoses jätkusuutliku arenguga, mis peegeldub ka ökokogukondade suhtes teiste ühiskonnagruppidega, on erinev arusaam muutuse lähtekohast – kas muutus peaks algama maailmavaate ja väärtuste ümbervaatamisest või ei tohiks nende tundlike teemade võimalikku reguleerimist demokraatia tingimustes isegi arutada ning jätkata suunal, kus samaks jäävas maailmavaatelises taustsüsteemis pisiparanduste abil majanduses ja keskkonnakäitlemises sisulise muutuse loomisest räägitakse. Kestlik on ühiskond, mis ei ole suunatud lühiajaliste lahenduste ja kiire mugavuse saavutamisele tuleviku arvelt. Samas on ka kiired ja mugavad lahendused lubatud, kui nad lähtuvad kaalutletud teadmisest, et tänased tegevused ei kahjusta tulevaste põlvkondade huve ega keskkonna jätkusuutlikkust laiemalt.

Artikkel ilmus lühendatud kujul ka ajalehes Müürileht.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta