Elust enesest leitud kahejalgsed tuulletallajad ei ole mind kunagi huvitanud. Pilk, mis ootamatult välja pealt tuult tallava tuuletallaja kord kinni püüdis, sai just selle soovitud emotsiooni, mida mu hing taga igatses. See lind raples ühe koha peal ninaga vastu tuult ja tundus, nagu ta seisaks ühe koha peal paigal.
- Marek Vahula lood
- 1. september 2017
Pilguga püütud hetk oli, see, mis esimese tuult tallava linnu minu ellu tõi. Aastapäevad hiljem suures karjakoplis tantsis minu sõber hiireviu ühe koha peal. Jälle ninaga vastu tuult, see kestis pikad minutid. Möödusid mõned nooruse aastad ja kaks tuult tallavat lindu olid need, mis mind ikka ja jälle neid taga igatsema pani.
Elu üheksateistkümnes kevad oli see, mis mind Kahala järvega tutavaks tegi. Seal tema läänekaldal raples vee kohal elu esimene kalakotkas. Ka tegi seda aina uuesti kohta järvekaldal vahetades. Samakevadine suur Laukasoo tõi mulle neljanda tallaja silmapiirile. See oli rabalind hallõgija, kes ka midagi ühe koha peal paigal lennus püsides otsib. Need meie tuult tallavat linnud otsivad niimoodi liikudes saaki.
Kui ühes kohas on piisavalt rabeldud, vahetatakse lennates kohta, et uues paigas õhus ühe koha peale paigale jääda. Linnuriigist leitud tuuletallajad olidki need vajalikud tegelased, kes mõtted inimsoost tuuletallajate juurest ära tõid.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
