«Lipp lehvis, inimesed vaatasid, koolipäev hakkas ka pihta, korstna ümber joosti kokku ja röögiti: «Eesti! Eesti!»,» meenutab Reijo Järv. «Lastel kästi kohe koolimajja tagasi minna, aga keegi ei läinud. Pärast said nad käskkirju. Skandaal oli tohutu. See oli hullem kui Hollywoodi film.»

See kõik juhtus 1988. aasta veebruaris. 24. veebruari hommikuvalguses nähti Mustla piimatööstuse kõrge korstna otsas lehvimas sinimustvalget. Parteifunktsionääride hirmuks lehvis see seal ligi 25 meetri ehk umbes üheksakorruselise maja kõrgusel poole päevani välja. Ei leidunud kedagi, kes oleks söandanud selle mööda kipakaid astmeid alla tuua.

Sellest oma aja kontekstis üsna hullumeelsest teost, mille eest oleks paljastamise korral määratud pikk vanglakaristus, ei olnud seniajani midagi täpsemat teada. Sakala kaevas inimeste mälus ning kuulis, et lipu heiskamise taga olid kolm noormeest: Hans Blumenfeldt, Reijo Järv ja Kuido Kuld.

Eeltöö oli neil päris korralik. Nad käisid tulevasel sündmuskohal eelluuret tegemas kolmel päeval. «Sellega oli muidugi probleem ka: me jäime ühele tädile silma,» jutustab Reijo Järv. «Hiljem ta muudkui rääkis, et kolm pikka kasvu noormeest käisid siin mööda tänavat edasi-tagasi, küllap nemad lipu ka üles panid. Oleks ta meid näinud, oleks kohe ära tundnud. Seega meie seal hiljem käia ei tohtinud.»

Ettevõtmine oli Järve sõnul pikem projekt. «Põhitöö tegi ikka Hans Blumenfeldt. Minu poole pöördus ta sellepärast, et mul oli kodus sinimustvalge lipp. Päris ehtne eestiaegne, poolpuuvillane. Mul oli see kogu aeg seina peal, kuuseküünlad värvide vahelt läbi pandud. Paljud küsisid, kas ma kinni ei karda minna.» 

Trikoloori ülesviimine jäi Hans Blumenfeldti peale. Reijo Järv valmistas lipu kodus ette ehk õmbles selle suusakepi külge. «Natuke läks sellega küll nihu. Ma ei tõmmanud teda nurkadest kinni ja nii vajus ta hiljem korstna otsas natuke allapoole,» räägib Järv. «Hans tegi endale turvavaljad ning mässis nendele kaltsud ka ümber, et nad ei koliseks. Südaööl oleks see kolin kaugele kostnud, seda enam et ta valmistas neid ette veel kaks tükki. Korstna astmed ju lausa logisesid. Hommikul öeldi, et need, kes selle lipu sinna panid, ei olnud normaalsed. Mitte keegi ei julgenud seda alla tooma minna, kuigi selle eest pakuti isegi raha. Ja nii kõrget redelit ei olnud ka siis kuskilt kohe võtta.»

Maive Feldmann käis tollal Mustla gümnaasiumi kümnendas klassis. Korsten, mille küljes keelatud lipp lehvis, oli koolimajast kiviviske kaugusel. «Ma usun küll, et paljud lapsed läksid pärast koju ja uurisid selle lipu kohta täpsemalt. Efekt oli vägev,» meenutab Feldmann. «Oli veebruarikuu, hommikud olid pimedad. Ja kui valgeks läks, tuli lipp välja.»

Reijo Järvele paistis lipp koju kätte. «Ma panin öösel juba binokli aknalauale valmis, et hommikul vaatan, kuidas ta lehvib,» kõneleb ta. «Ilusti oli näha. Pool päeva sai lehvida. Mina muidugi läksin hommikul tööle, nagu poleks midagi juhtunud. Kolhoosis kedagi ei olnud. Kõik küsisid: «Kas sa ei tea, mis öösel juhtus?» Ma muidugi ütlesin, et ei tea midagi. Eks head tuttavad loomulikult aimasid.» 

Viimaks telliti kohale 27 meetri pikkuse redeliga tuletõrjeauto. Mustla peal liigub aga legend, et Eesti lippu ei nõustunud keegi maha võtma. Viimaks leitud ühest vanglast karistusalune, kes oli sellega hakkama saanud.

Pärimise peale, mis see siis lõpuks oli, kas uljaste noormeeste temp või pigem poliitiline aktsioon, nendib Järv: «Eks see pooleks olnud. Vene valitsust olen ma alati vihanud. Mul oli ju aastaid sinimustvalge seina peal ja pärast oli ikka jube kahju, et sellest ilma jäin, kui miilitsad ta ära viisid. Siiamaani on kahju. See oli ju kõige ehtsam lipp.»

Põhiutsitaja oli Järve meenutust mööda ikka Hans Blumenfeldt. «Mina alguses natuke kahtlesin. Ütlesin, et jätame ära, meid pannakse kinni. Hans aga ütles, et kui alustasime, siis viime ka lõpuni. Plaane oli alguses mitmesuguseid. Näiteks lasta lipp hapnikupalliga kõrgepingeliinidesse.» Esialgu oli sihikul olnud ka üks teine katlamaja, kuid sealt oleks olnud lippu lihtne kätte saada. «Jäi ekstreemsus ja selle võttis Hans enda kanda.»

Hans Blumenfeldt suri 1. märtsil 2008. Ta oli siis just saanud 42-aastaseks. Reijo Järv elab juba aastaid Pärnus ja töötab Soomes. Kuulnud, et see korsten on Mustlas ikka püsti, on ta üsna imestunud. «Ma mõtlesin, et ta on koos piimakombinaadiga ammu maha lõhutud. Mina ronisin tookord sinnamaani, kus korstnal see jämedam koht lõppes. Hans kinnitas ennast kahe trossiga ja läks üles välja. Mina ootasin nii kaua all. See oli päris õudne. Iga kolksu oli kuulda, kui ta lukke kinni pani. Elulugu jooksis ikka mitu korda silmade eest läbi ja korra mõtlesin, et panen vist jooksu.»

Järvel olid toona jalas sõbra käest odavalt ostetud välismaised talvetossud, mis 1988. aasta Mustlas olid tõeline haruldus. «Valesaapaid oleks pidanud muidugi kandma, aga see mõte tuli hiljem,» räägib ta. «Oleks miilits neid tossujälgi näinud, oleks kohe selge olnud, kes seal käis. Ma ei julgenudki pärast seda neid tosse enam jalga panna. Tegime tolle aja mõistes ikka päris raske kuriteo. Seda me kuulsime hiljem, et piimakombinaadi direktor oli pakkunud suurt summat sellele, kes toob lipu alla enne, kui rahvas ärkab. Aga keegi ei julgenud üles minna. Ükski normaalne inimene lihtsalt poleks sinna üles julgenud minna.» 

Kuigi asja uuriti tublisti ja vahepeal selgus, et on ka sõrmejäljed tuvastatud, tegijateni ei jõutud. Uurimine jooksis karile. Reijo Järv läks 1988. aasta kevadel sõjaväkke aega teenima. Kui ta tagasi tuli, oli õhus juba saabuvate muutuste hõng. «Siis, kui ma lipu üles panin, olid mu naabrid suured parteilased. Rääkisid, et need pätid tuleks ikka kinni panna. Et kuidas saab niimoodi riiki mõnitada,» meenutab Järv kõvera muigega. «Kui tagasi tulin, siis patsutasid õlale: oled ikka ehtne Eesti mees, küll sa tegid kangelasteo.»

Kõnealune korsten kõrgub praegugi Mustla kohal ning on päris hästi säilinud, kui mõned pisikesed praod tipus välja arvata. Sellest üles ronida ei söandaks aga isegi mitte päevavalges.

1988. aasta 24. veebruaril oli lipu uudistajate hulgas ka üks noor kolhoosi maaparandusspetsialist, kes sõitis oma GAZ-51-ga kooli eest väga aeglaselt mööda. Ta mäletab hästi hommikul ringi sebinud KGB töötajaid, kes ei lasknud kedagi korstnale ligi. Samuti seda, kuidas õpetajad püüdsid vahetunnil õues lapsi, et nood keelatud lippu ei näeks. See noormees oli Alar Karu, kellest on tänaseks saanud Tarvastu vallavanem.

Nüüd ongi vallal küpsenud plaan rajada sellesse paika lipuväljak, kus lehviks sinimustvalge Viljandimaal kõige kõrgemal. «Sellel korstnal on oma lugu,» räägib Alar Karu. Korsten on ehitatud juba Eesti Vabariigi esimesel perioodil ning see on ainus kunagisest vägevast piimatööstusest säilinud rajatis. Tööstuse hooned on nüüdseks maha lõhutud. Lõhkuda taheti ka korstnat, kuid see oli nii korralikult ehitatud, et lihtsalt ei andnud lammutajatele alla.

Nüüd on plaanis korsten korda teha ja selle otsa paigaldada õhukeste teraskonstruktsioonidega paviljon, mille välisseinu katavad läbipaistvad polükarbonaadist plaadid. Korstna tipu ümber kavatsetakse kinnitada tsingitud terasest tugevdav raam ning omakorda selle külge paviljon ja lipuvarras. Lipp oleks valgustatud ja paviljoni katusel paikneksid päikesepaneelid, mis aitavad koguda energiat lipu öise valgustuse tarbeks. 

Kooliesisest väikesest kolmnurksest pargi maa-alast saaks lipuväljak. Sealt oleks hea vaade lipule, mis lehvib uhkelt umbes 30 meetri kõrgusel nii ööl kui päeval. Võrdluseks: Tallinnas Pika Hermanni tornis lehvib lipp 45,6 meetri kõrgusel. Esmaspäeval hakkavad valla esindajad koos arhitektidega ehitusplaane arutama. Kui kõik läheb hästi, saab sellest ettevõtmisest kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks. Ühtlasi oleks see paik Eestis ainus, kus riigilipp lehvib korstna küljes.

Artikkel refereeritud väljaandest Sakala.