Kuigi õige lennusuuna leidmine on osaliselt talletunud lindude geenidesse, on orienteerumiseks olulised hulk tegureid nagu maamärgid, öine tähistaevas, Maa magnetväli ja teatud puhkudel ka lõhn. Tugev vastutuul ja erakordsed sajud sunnivad rändavaid linde lendama kas maapinnale lähemal või jääma paigale.

Maa linnastumine ei näita raugemise märke, üha suuremad alad reostuvad tehisvalgustusega. Valgusreostus on muutunud märgatavalt intensiivsemaks viimasel kümnendil, mil säästlikkuse eesmärgil on kasutusele võetud LED-valgustid – need on aga võimsamad ja suurendavad valgusreostust veelgi (vaata nt klippi siit). On teada, et ka tehisvalgustus raskendab lindudel tähekaardi „lugemist“ (vt valgusreostuse mõju tähistaeva nägemisele), elektripirnid aga kiirgavad valgust, mis võib oluliselt segada lindude nägemisvõimet. Nii võivad linnud hakata valgusallika ümber ringiratast lendama, nende lähedal maanduda, halvemal juhul põrgata kokku hoonetega.

USA-s tehtud uuringust selgus, et valgusreostus mõjutab ka lindude lendamise kõrgust. Selle teadasaamiseks võrreldi viie aasta jooksul üle idaranniku suurlinnade ja hämarate maapiirkondade kulgevat lindude rännet, kasutades selleks radareid. Kuigi teatud puhkudel võib ka massiline putukate ränne radaripilti sattuda, on linnu- ja putukaparved eristatavad lennukiiruse järgi – putukad lendavad harva kiiremini kui 5 m/s.

Kuigi lindude lennukõrgust mõjutavad mitmed keskkonnatunnused (näiteks lendasid selge ilmaga linnud kõrgemal ja üle pimedate alade kõrgemalt lendamist soodustas kõrgem õhurõhk), ilmnesid alade võrdlusel ka valgusreostuse mõjud – linnastunud piirkondi ületasid linnud kõrgemalt kui pimedaid piirkondi.

Suurem oli lennukõrguste erinevus kevadel, mil linnasid ületades oli lindude mediaan lennukõrgus 260 m, pimedaid alasid ületades aga 230 m; sügisel olid vastavad näitajad 305 m ja 290 m. Kuna üle linnade kulges kevadränne oluliselt kõrgemalt kõigis viies kõrgushorisondis (kõrgeim keskmine lennukõrgus linn vs maapiirkond vastavalt 1107 m vs 1061 m), võib järeldada, et kevadrändel olevaid linde häirib valgusreostus oluliselt. Ka sügisel ületati valgustatud linnasid kõrgemas horisondis oluliselt kõrgemalt kui pimedaid alasid (vastavalt 1244 m vs 1166m), kuid samas ei täheldatud märkimisväärseid erinevusi kuni 400 m kõrgusel lendavate linnuparvede puhul – see näitab, et sügisrändel olevaid linde valgusreostus nii oluliselt ei mõjuta.

Kuna kõrgemalt või madalamalt lendamiseks ja kõrguse muutmiseks kulub energiat, on valgusreostusel tõenäoliselt otsesed mõjud ka lindude ellujäämusele. Lisaks on linnasid ületavate lindude lennukõrgused oluline teave lennuliikluse ohutuse tagamiseks.

Cabrera‐Cruz SA, Smolinsky JA, McCarthy KP, Buler JJ (2019). Urban areas affect flight altitudes of nocturnally migrating birds. Journal of Animal Ecology 00: 1– 15. https://doi.org/10.1111/1365-2656.13075

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudiste portaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta