Kell on 8.30 hommikul, talviselt hiliselt hajuv hämarus on taandunud. Graatsiliselt ja aegamööda liikudes astuvad pisikesest paarikümnest noorukesest kuusepuust koosnevast "metsatukast" välja imeilusad metskitsed. Suuremad ees, noorim järgi silkamas. Tammepuu juures peatuvad ning hakkavad lund ja lehti eemale kaapima ning lasevad tõrudel hea maitsta. Neljas jääb taamale puuoksi näkitsema.

Mõne aja möödudes liiguvad nad mööda aia äärt edasi. Hetkega teeb üks metskits osava hüppe üle võrkaia ja jätkab liikumist õunapuu juurde. Teised astuvad aeda sisse läbi avatud värava. Sügisel õunapuude alla loomade ja lindude jaoks jäetud õunad maitsevad hästi. Lumes eriti mahlaseks muutuvad punased õunad näivad olevat lemmikud, sest metskitsed, jänesed ja rebased just neid eelistavad.

Paari tunni möödudes on tõrud ja õunad söödud. Metskitsede külaskäigust on lumele maha jäänud needsamad pooleldi näritud õunad, mõned pabulad ja rajad jälgedega. Kitseema ja lapse hellusehetked, valvsus kostuvate helide suhtes. Jään järgmist kohtumist ja vaatlust ootama. Olgu see siis homme, tuleval nädalal või koguni juba sama päeva õhtupoolikul enne hämardumist.

Metskitsed, rebased, jänesed, koprad, siilid ja nirgid, herilaseviud, kõrvukrätsud, tutt-tihased, siidisabad ja nurmkanad on vaid osa loomadest-lindudest, keda olen vaadelnud viimase 10. aasta jooksul. Tallinnast 15km kaugusel väikeste niitude ja metsatukkadega veidi eraldatud kodu on pakkunud emotsioone nii aknast vaadeldes kui ka ümbruskonnas jalutades.

Märkan hommiku-unes vareseid ja ämbliku kasteseid helmeid, imetlen kolletunuid härmatises puulehti ja naudin looduse erinevaid palgeid läbi aastaaegade vaheldumise.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta