Paljud linnud liiguvad ringi salkades ning sarnaselt inimestele on nendes nii teretuttavaid kui ka lähedasi sõpru. Seni on lindude sotsiaalseid suhteid uuritud valdavalt tehistingimustes (näiteks ronkadel), kuna looduses toimetavad linnud on vilkad ja näivad inimsilmale äravahetamiseni sarnased ning kui linde õnnestubki märgistada, on ühel uurijal väga keeruline koguda tõesteks järeldusteks piisavalt andmeid. Aga kui linde jälgiks linlased ja annaks neist teadlastele teada – kas sellest oleks abi?

Austraalia linnades on kollatutt-kakaduude (Cacatua galerita) arvukus viimase kolmekümne aastaga jõudsalt kasvanud, sest see liik toitub tänavate ja parkide haljastuses kasutatavate eksootiliste puude viljadest; samuti toidavad kakaduusid parkides linlased. Sydneys märgistati 130 kollatutt-kakaduud palja silmaga kergesti nähtavate tiivamärgistega ning paluti linlastel nähtud kaduude vaatlused sisestada nutirakendusse. Lindude jälgimine linnas on lihtne, sest seal ei pelga kakaduud inimest ja seega õnnestub linnu märgis tuvastada vähema vahemaa pealt ka palja silmaga.

Selgus, et harrastusteadlaste panus on väga oluline – kuue aasta jooksul kogunes üle 900 vaatleja abil rohkem kui 27 000 kakaduuvaatlust. Nende andmete abil oli võimalik modelleerida lindude liikumist ning selgitada, millised on salkades sotsiaalsed suhted. Harrastusteadlastelt saadud andmete usaldusväärsuse kontrollimiseks pandi kümnele kollatutt-kakaduule GPS-seade ning võrreldi, kas GPS-s jälgimine annab sarnase tulemuse. Kahe meetodi tulemused kattusid väga suures ulatuses, vaid 1,9% linlaste edastatud vaatlustest ei olnud usaldusväärsed, kuid suure andmehulga puhul on sellise vea mõju lõpptulemusele peaaegu olematu.

Andmetest selgus, et kollatutt-kakaduude salkade koosseis on ajas suhteliselt püsiv. Enim mõjutas salga koosseisu ööbimispaikade valik – kollatutt-kakaduud ööbivad puudel seltsingutes sarnaselt meie hakkidega – ning viie aasta jooksul kasutas üks lind keskmiselt vaid 2,5-te ööbimispaika. Indiviidide ja salkade segunemisel mängisid oma osa ka toitumiskohad, kuid andmed näitavad, et kuigi lindude liikumisvabadus ei ole kuidagi piiratud, on kakaduudel selged püsivad pikaajalised sotsiaalsed sidemed ning aasta lõikes ei muutu suhete arv kuigi palju. Ka selgus, et näiteks talvel toitutakse reeglina koos kaaslastega, kellega on tugevamad sidemed ning suhteid mõjutas ka linnu vanus: vanematel kakaduudel olid suhted pikemaajalised ning nad veetsid rohkem aega koos samade kaaslastega.

Seega on harrastusteadlastest palju abi näiliselt kaootiliselt linnaruumis liikuvate lindude omavaheliste suhete selgitamisel. Tulevikus võivad sellised teadmised olla abiks inimese ja lindudevaheliste võimalike konfliktide lahendamisel.

Aplin LM, Major RE, Davis A, Martin JM (2020). A citizen science approach reveals long-term social network structure in an urban parrot, Cacatua galerita. Journal of Animal Ecology 00: 1– 11. https://doi.org/10.1111/1365-2656.13295

Lugu pärineb Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Sarnased artiklid