Üks soe kevad meelitas mind linna pealt ära. Kolasin suure Vihasoo-Kasispea luha peal ringi ja sain aru, et otsingi sooja kevadet taga.

Minu ammune tuttav – tuhkhalli kostüümiga välja-loorkull aitas mul mõttekaaslast leida ja nii kahekesi koos saimegi sooja. Loorkulli pesa leitakse harva. Minul oli ta leidmata ja kadedalt vaatasin iseennast, kui jälle rooservast luha pealt ennast loorkulli pesa otsimas leidsin.

Üks ammune kinnikasvav kraavike viis rooseinast läbi. Läksin piki seda märga põrandat mööda, kuni leidsin loorkulli pesa. Seal oli kuhilas oksi ja kaislaid, pilliroogu ja kõrkjaid ja kaks udusulis loorkullipoega end liigutamas. Leidjarõõm sai otsija omaks koheselt.

Õnnelikuna tulin tuldud teed pidi tagasi ja tahtsin igale vastutulejale rääkida, millest ehitab loorkull oma pesa. Ja räägin sellest siiamaani ja kuna vaid vähesed seda lugu kuulnud on, siis panin ta lõpuks kirja.

Eru lahe servas, 1992.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta