Perekonna Tylodelphys kosmopoliitse levikuga imiussid on esindatud peaaegu kõigis ökosüsteemides. Tegu on parasiitidega, kelle arengujärgud nugivad erinevates vaheperemeestes, moodustades näiteks tsüste kala silmas, ajus, südames ning kehaõõnes. Lõpp-peremeesteks võivad olla kaladest toituvad linnud.

Australaasia piirkonnast on teada kaks Tylodelphys’e liiki. Üks neist elab tsüstina Uus-Meremaa endeemse peitmudillaste sugukonda kuuluva kala Gobiomorphus cotidianus’e silmas, mistõttu olid teadlased veendunud, et täiskasvanud ussi leiavad nad varem või hiljem kohaliku tuttpüti (Podiceps cristatus australis) soolestikust. Veendumus tugines eelnevatele leidudele põhjapoolkeralt, kus tuttpüttide kui liigi lõpp-peremehe soolestikust oli korduvalt Tylodephys’e liike leitud. Veendumusele lisas tuge teadmine, et seni oli Uus-Meremaal tsüste leitud vaid Kesk-Ontago regiooni järve kaladest, mitte aga rannikulähedastest järvedest – järvel elavatest lindudest on kalatoiduline ja Tylodephys’e lõpp-peremees just tuttpütt.

Tuttpütt on laia levikuga linnuliik – neid kohtab Euroopas, Aasias, Aafrikas –, kuid Uus-Meremaal ja Austraalias elav alamliik on väikesearvuline. Uus-Meremaale jõudsid tuttpütid üle 10 000 aasta tagasi ning on seal üldiselt aastaringselt paiksed, kuigi üksikud isendid võivad siiski ka rännata. Valdavalt asustavad pütid Uus-Meremaa Lõunasaart, kus elutsevad sajakonnal järvel. Suurim asurkond on Hayesi ja Heroni järvedel (millel elav Gobiomorphus cotidianus on 100% nakatunud Tylodelphys’i tsüstidega), kuid ka sealne arvukus on aja jooksul vähenenud: näiteks 1980. aastatel oli saarel pütte vaid 200; siiski tõusis arvukus 2012. aastaks 600 isendini. Suurimateks ohtudeks on veekogude taimestikust puhastamine, maismaal luusivad kassid, koerad ja kärplased, hüdroenergeetika arendamine ning ka inimese puhketegevusest tulenevad häiringud (näiteks mootorpaatidega sõitmine ja sellest põhjustatud pesi ohustav lainetus).

Kuna Uus-Meremaal on liik ohustatud ja täielikult kaitstud – maoorid nimetavad teda kohalikuks aardeks (taonga) – on keelatud ka nende küttimine ning lindude siseparasiitide uurimine väga keeruline. Siiski leiti 2017. aasta jaanuaris Wanaka järvest surnud tuttpütt, kelle siseparasiite oli võimalik põhjalikult uurida. Ootuspäraselt leiti soolestikust ka Tylodelphys’e sarnaseid imiusse. Veidi hiljem leiti piirkonnast ka surnud valgepõsk-haigur (Egretta novaehollandiae) ning veel üks tuttpütt, kelle soolestikust leiti samuti sama liiki siseparasiit.

Esimesena leitud tuttpüti soolestikust avastati kokku 31 Tylodelphys’e sarnast isendit, teise tuttpüti soolestikust kaks. Väliste tunnuste järgi on imiusse keeruline määrata, seepärast analüüsiti nende DNA-d ning saadi teada, et tegu on liigiga Tylodelphys darbyi n. sp. ning pärineb see just Wanaka järvest, mitte kusagilt mujalt. Tegu on keskmise suurusega lameussiga, kel pikkust 1358 μm. Lisaks leiti lindude kõhust ka tuhandeid Apatemon sp. tsüste, kes tavaliselt nugivad partidel, mistõttu ei ole pütid ja haigur sellele liigile ilmselt sobilikud lõpp-peremehed.

Tylodelphys darbyi n. sp. põlvnemisest võib oletada, et liik on Uus-Meremaale jõudnud püttidega Austraaliast, kuigi kindlaid tõendeid Austraalias liigi esinemise kohta ei ole. Üks sarnane, kuid siiski määramata jäänud isend leiti ühes Queenslandi sadamas püütud angerja silmast, kohast, kus leidub ka tuttpütte.

Seevastu valgepõsk-haigur saabus Uus-Meremaale alles 1868. aastal, mistõttu ei ole hetkel veel teada, kas avastatud imiussi leidub ainult Uus-Meremaal, mida võiks arvata kohalike püttide põhjal, või on ta Uus-Meremaale jõudnud soodsate juhuste kokkulangevuste tõttu teiste lindude abil.

Presswell B, Blasco-Costa I (2020). Description of Tylodelphys darbyi n. sp. (Trematoda: Diplostomidae) from the threatened Australasian crested grebe (Podiceps cristatus australis, Gould 1844) and linking of its life-cycle stages. Journal of Helminthology 94, e40, 1–8. https://doi.org/10.1017/S0022149X19000142

Lugu on pärit Aasta linnu teadusuudiste lehelt, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.

Aasta linnu projekti toetab SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Sarnased artiklid