Harrastuskalastajatele ja kutselistele püüdjatele kujunes 2020. aasta lõhe ja meriforelli püügil väga edukaks. Kokku püüti meie rannikumerest kalavõrkudega ja jõgedest spinninguga ligemale 40 tonni lõhet ja meriforelli. Sellest rohkem on viimasel kümnendil püütud vaid 2016. aastal.

„Lõppenud hooaeg näitab, et lõhel ja meriforellil läheb Eestis järjest paremini, kuid tasuta lõunaid pole olemas: kala küll jagub, kuid need liigid vajavad endiselt ka abi,“ ütleb kalavarude osakonna juhataja Herki Tuus.

Eriti suur oli harrastuspüüdjate huvi spinningu ja lendõngega püügiks jõgedes, kuhu anti ligi 4700 püügiluba, mis on üle loa 1000 rohkem kui 2019. aastal.

Vaieldamatud lemmikjõed on Jägala jõgi ja Selja jõgi (mõlemad üle 1000 loa), aga üllatuslikult ka Vääna jõgi (>600 luba). „See näitab selgelt Eesti harrastuskalastajate jätkuvat ja pigem kasvavat huvi lõheliste püügi vastu ning annab kinnitust nende liikide tähtsusest nii püügivõimaluste arendamise kui ka varude kaitse seisukohalt,“ selgitab Tuus.

Seda, et aastad pole vennad näitab too, et eelmisel aastal oli suurimaks harrastajate poolt spinninguga jõest välja sikutatud kalaks 16 kg lõhe, mis jäi päris palju alla 2019. aastal püütid 21,4-kilosele. Suuri paarikümnekiloseid kalamürakaid liigub meie jõgedes igal sügisel, näiteks on selliseid kaadrisse püütud Eesti Mereinstituudi kalaloenduri seirekaamerast Pirita jõel.  Üks neist on näha siin.

Tuus lisab, et lõheliste populatsioonide taastumine ning püügivaru loomine ei ole kätte tulnud tasuta, vaid tolleks on tehtud väga suuri pingutusi, mille vilju täna juba maitsta saab. „Riik on pannud elupaikade taastamisse palju energiat ja rahalisi vahendeid: paisude eemaldamisse (nt Sindi pais), kalapääsude rajamisse, kalade asustamisse, kalavarude seiresse ja koelmute parandusse on aja jooksul panustatud miljoneid eurosid.“

Lisaks eelnevalt loetletule on väga suurt positiivset mõju avaldanud ka Eesti Kalastajate Seltsi kalakaitse, kelle vabatahtlikud valvasid mullu peamisi lõhejõgesid rekordilised 5660 tundi. „Nende panus on korduvat tänamist väärt, sest koos keskkonnainspektoritega on vabatahtlikud aastate jooksul avastanud ja takistanud sadu röövpüügi episoode. Selle tulemusena valvatavatel lõhejõgedel röövpüüdjad nii nahaalselt enam tegutseda ei saa,“ sõnab Tuus.

Samas on piirkondi, kus kalavarude paranemiseks tuleb veel pingutusi teha, mistõttu piirab Keskkonnaministeerium täna ja vajadusel ka edaspidi nendel veekogudel või suudmealadel püüki seni, kuni loodetud tulemused on käes. Pikem eesmärk on siiski varude jätkusuutlik kasutamine.

Lõpetuseks ütleb Tuus: „Keskkonnaministeerium jätkab kindlasti kõikide oma partneritega oma seniseid tegevusi lõheliste populatsioonide taastamisel, et täita Eesti ühiskonna poolt püstitatud kõrged ootused meie loodusvarade kaitsel.“

Eesti Kalastajate Seltsi vabatahtlikud kalakaitsjad panustasid lõheliste kudevalvesse 2020. aastal juba 5660 tunniga, mis on 1900 tundi rohkem kui 2019. aastal. Eelmisel aastal realiseerus vabatahtlike koostöö keskkonnainspektsiooniga 17 röövpüügijuhtumi menetluse algatamisega.

RMK Põlula Kalakasvatuskeskuse poolt asustati 2020. aastal 22 000 vastset, 187 000 samasuvist ( neist 147 000 Pärnu jõkke) , 69 000 üheaastast ( neist 45 000 Pärnu jõkke) ja 16 000 kaheaastast  ( neist 6000 Pärnu jõkke) vanuses lõhekala ja 6000 meriforelli noorkala.

TÜ Eesti Mereinstituut seirab kõiki meie olulisimaid lõhe ja meriforelli jõgesid iga-aastaselt ning annab oma hinnangu populatsioonide seisukorrale.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta