Heinaküünis ajasin ma end sirgu. Sügisene õhtu oli ööks sündimas. Sündisin öölapseks, kes poolund magas ja nii kogu terve vaikse jaheda öö. Hommikul olin ikka nii pikk kui lai ja tahtsin olla niimoodi terve lühida päeva.

Kui sabatihasesalk puuvõras endast märku andis, arvasin, et nüüd algabki siin just ja praegu sügis. Tihasehääl tegi mind ära ja tegi päeva sügise moodi. Nad läksid lõpuks ära, teadagi kuhu, toitu otsima ja kiire on siis sellega pea kõigil, sest päevad ju aina lühemad.

Puukoristaja tuli küüniukse peale ja tegi oma häält. Selles hääles oli sügis peidus ja mina olin see, kes sellest linnu käest teada sain. Suur-kirjurähn tagus natuke läheldalseisvat õunapuud ja siis krabistas palkseina kallal, enne kui ära läks mujalt toitu otsima. Maha jäi temast üks sügisene tunne ja hetkeline vaikus.

Rasvatihane tegi ka valju häält, et midagi endale ja teistele teada anda. Ta vist ei aimanudki, et ma siinsamas lähedal olen ja ehk seetõttu ta nii jutukas oligi. Sootihaste seltskond, kes omaette puuvõras askeldas, ei olnud vaiksete killast. Ja kui nemadki lahkusid vana ilmega õue pealt, tuli harakas küünikatusele vaikust peletama.

Ainuke vaikija olin siis mina, kes hääled kõik salamisi kokku kogus ja enda teada hoidis. Tõdesin, et olin terve ühe sügispäeva külaliste seltsis ja vaikselt ei möödunud sügise alguse leidmise päev minugi jaoks ja mul ei olnud midagi selle vastu, et see nii olema sai.

Tänu oma vaiksele minale, leidsin enda üles sealt Raba talu õuest ning läksingi alanud sügises edasi nii elus endas kui häälekas aastaajas, kus siiski kõik hääled ja nende tegijad tuleb ise üles otsida või ära oodata, nii nagu mina seda jälle tegin. 

Neeruti, 2001.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta