Hoolimata järjest täpsustuvatest teadmistest lindude rände kohta teatakse mitmete liikide rändest siiski veel vähe. Suure arvukusega liikide rändesaladused ei ole liigi kaitsmise vaatest kriitilised, kuid vähearvukate ja ohustatud liikide puhul raskendavad lüngad teadmistes ajas ja ruumis tehtavate otsuste täpsust. Tähelepanu on vaja samaaegselt pöörata nii pesitsus- ja talvitamispaikadele kui ka rändeteele jäävatele olulistele peatuskohtadele.

Suurkoovitaja (Numenius arquata arquata) arvukus on vähenenud eelkõige inimtegevuse tõttu: liik on ohulähedases seisundis, regiooniti aga veelgi kehvem. Eestis on suurkoovitaja väljasuremisohus. Aastatel 2013–2019 said Euroopas GPS-saatja selga 85 lindu (43 isast, 42 emast), kellest kümme märgistati Eestis. Need linnud aitasid selgust tuua Euroopa suurkoovitajate rändeteedesse.

Seni oli teada, et suurkoovitajate talvitamisalad ulatuvad Põhja-Aafrikas Atlandi ookeani rannikult Põhjamere lõunarannikuni, pesitsusalad asuvad aga Hispaaniast ja Iirimaalt Uurali mäestikuni, piirnedes seal põhjapolaarjoonega.

Eesti ornitoloogide Jaanus Eltsi ja Riho Marja osalusel valminud teadusuuringust selgus, et suurkoovitajate rände keskmine pikkus oli 3362 (± 1351) kilomeetrit, mille vältel tegid linnud keskmiselt 5,4 rändepeatust (keskmiselt 31,8 tundi). Senised suurkoovitajate rõngastusandmed – ja ka GPS-saatjate andmed – viitasid, et liik kasutab ahel(datud)rännet (chain migration): piltlikult öeldes on pesitsus- ja talvitamisalad omavahel justkui ketiga aheldatud ehk lind lendab nii kaugele, kui kett ulatub. Seos pesitsus- ja talvitamisala vahel on tugev – üks laiuskraad põhjapool pesitsemist tähendas ka ühe laiuskraadi võrra põhjapoolsemat talvitamisala.

Levila idaosas peatuvad kevadrändel olevad suurkoovitajad peamiselt Läänemere lõunarannikul ja Põhjamere lõunarannikul (ka Waddenzees), sügisrändel on oluline peatuskoht Atlandi ookeani rannik. Nii kevad- kui ka sügisränne kestavad lühikest aega, keskmiselt vaid 10 päeva. Talvitamisaladel veedavad suurkoovitajad ligikaudu 75% aastast. Lõuna- ja läänepoolsemate pesitsusalade linnud alustasid kevadrännet ligikaudu 50 päeva varem põhja- ja idapoolsematel aladel pesitsejaist. Kuna sügisränne algas aga kõikjal ligikaudu samaaegselt (keskmiselt 18. juunil, ±11 päeva), veetsid lõunapoolsetel aladel pesitsejad pesitsuspiirkonnas oluliselt kauem aega kui põhjapool pesitsejad.

Tõenäoliselt on lõunapoolsetelt talvitamisaladelt varajasem lahkumine tingitud pesitsusalade toidurohkusest, mis saabub nende lindude pesitsusaladele varem kui põhjapoolsetel aladel. Kiire naasmine talvitamisaladele võib aga olla seotud talvitamisala hõivamisega, sest senised andmed näitavad, et linnud on talvitamisaladel paiksed, püsides ühehektarilisel alal – parimate alade hõivamiseks on vaja võimaikult varakult kohale jõuda.

Rände kestused ja kevadrändele asumise aeg isastel ning emastel lindudel oluliselt ei erine, kuid isased alustavad sügisrännet veidi (3,8 päeva) hiljem, veetes pesitsusaladel rohkem aega. Eestis pesitsevad linnud ületasid Läänemere ja Põhjamere lõunaosa ning talvitasid Inglismaal.

Kuigi GPS-saatjate andmed kinnitasid lindude rõngastusteavet aheldatud rände kohta, paljastus tehnika abil suurkoovitajate siiski suhteliselt suur rändeteel manööverdamine. Uuring aitas mõista liigi rändeökoloogiat ning annab täpsemad suunised selle liigi kaitse korraldamiseks.

Pederson R, Bocher P, Garthe S, Fort J, Mercker M, Auernhammer V, Boschert M, Delaporte P, Elts J, Fiedler W, Korniluk M, Krupiński D, Marja R, Rousseau P, Thiess L, Schwemmer P (2022). Bird migration in space and time: chain migration by Eurasian curlew Numenius arquata arquata along the East Atlantic Flyway. Journal of Avian Biology e02924,. doi.org/10.1111/jav.02924

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusuudisteportaalist, mida toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta