Ambur tabab sel nädalal otse kümnesse, kaladel on oht kuivale jääda. Lõvi aga peaks liikluses tähelepanelik olema – eriti, kui läheduses on mõni sebra.

Võime analoogseid ridu leida mitmelt poolt meediast. Pole vist ühtki ajalehte, kus vahetult anekdootide ja koomiksite läheduses ei oleks pühendatud rubriiki ka horoskoobile. Kunagi ei või teada – vahest pidas mõni lugeja horoskoobi rubriiki lausa anekdootide jätkuks. Fakt et horoskoobid on nii laialt levinud, annab aga mõista, et info tähtede seisust on üsna minev kaup. Aga sellegipoolest – mis on sodiaagi koht meie tänapäevases materialistlikus ühiskonnas?

Horoskoobi keskne idee pakub, et ühe inimese iseloomuomadused sõltuvad sellest, kuidas paiknesid Maa, teised planeedid ja tähed selle isiku sünnihetkel. Need näiteks, kes on sündinud detsembri ja jaanuari keskpaiga vahel (kaljukitsed) peaksid olema loomult ambitsioonikad ja kalkuleerivad materialistid, samas kui oktoobri ja novembri vahel sündinud inimesed (skorpionid) on hingelised, salatsevad ja müstitsismikalduvustega. Tõlgendusi on seinast seina – nii üldistavaid kui ka piinlikult detailseid – tuues mängu Päikesesüsteemi planeedid ja nende erinäolise mõju igale sodiaagimärgile.

Loomulikult ei ole mõistlik välistada, et kosmoseobjektidel on mingisugune mõju inimesele. Näiteks on uurimusi tehtud sellest, kuidas mõjutavad kuu faasid meie unekvaliteeti. Samuti on uuritud päikese magnettormide mõju inimtervisele. Sõltumata sellest kui tõsiselt me oleme võimelised selliste uurimuste tulemusi võtma, võime siiski kasutada lihtsat loogikat – on olemas magnetväljadega kosmilisi objekte ning meie veres leidub rauda. Raud allub magnetilisele induktsioonile. Magnetväljad mõjutavad meid!

Viimasel TalveAkadeemia konverentsil esines isegi üks noormees Tartu ülikoolist, kelle uurimus rääkis staatiliste elektromagnetväljade mõjust südamerütmi variaablusele. Antud töö analüüsis küll magnetväljasid, mis tekkivad elektroonikaseadmetes meie töökeskkonnas, mis on meile lähedal ja suhteliselt intensiivsed. Siiski tuleb arvestada sellega, et kuu, päike ja muud kosmosekehad on siin olnud kauem kui meie – kui neist tuleneb mingisugune mõju meie tervisele, siis ei pruugi me seda märgata, kuna oleme lihtsalt juba sellega harjunud. See tõstatab muidugi küsimuse: juhul kui kuu äkitselt haihtuks, kas me märkaks selle puudumist? Kas me tajuksime, et midagi on teisiti?

Mis puutub aga inimese iseloomuomadusse, siis nende kosmosekehade asendite ja asukoha arvele kanda tundub siiski nõrga argumendina, arvestades kõikvõimalikke juhuslikke tegureid, mis ilmaruumis ette võivad tulla. Seetõttu on mõistlik siinkohal psühholoogiasse siirduda. Nimelt on olemas teatud väited mingi konkreetse suvalise isiksuse kohta, mis on piisavalt hägusad ja üldistavad, et sisult kehtivad need enamikule inimestest. Kui aga ühele õnneotsijale jääb mulje, et need ütlused on suunatud konkreetselt tema ja ainult tema poole, võib see näida usaldusväärsena.

Seda kutsutakse Foreri (ka Barnumi) efektiks. Ameerika psühholoog Bertram R. Forer demonstreeris seda nähtust küll aastal 1948 oma tudengite peal. Trikk ise on aga tõenäoliselt sama vana kui ennustamiskultuur. Lõppkokkuvõtteks ei jäägi muud üle kui kanda meie isiksusomaduste kujunemine isikliku kasvamise ja kognitiivse arengu arvele. Norrakas Anders Breiviku äärmuslikud maailmavaated ei ole siiski seotud tema tähemärgiga (veevalaja), vaid mingi nurga pealt ikkagi raske lapsepõlvega.

Olles nüüdseks väljendanud oma skeptilisemaid seisukohti nii astronoomia kui ka psühholoogia vallas, soovin järgnevalt pihtida, et olen sündinud kaalude tähtkujus ja pean end sisimas selle sodiaagimärgi esindajaks. Ma ei loe küll reeglina Postimehe horoskoopi ega küsi tänaval mustlasmooridelt hingelisi juhiseid, kuid leian, et minus on mitmed kaaludele omased iseloomujooned: kaalutletus, otsustusvõimetus, soov vältida konflikte, ratsionaalsus, õiglus – tunnused, mis tegelikult klapivad suurepäraselt tasakaalus vaekausside imagoga.

Ma ei oska professionaalselt öelda, kust selline eneseidentifitseerimine tuli. Võin vaid oletada, et minu lapsepõlvest. Mäletan, kuidas mu ema kunagi meie pereliikmete tähemärke lahkas ning küllap siit midagi külge jäigi. Lõppkokkuvõttes ei oma aga allikas tähtsust. Tähtsust omab see, et ma tean, kes ma olen. Ma tean, kelleks ma end pidada tahan. Kaalude tätoveering mu alateadvuses, mille vaatamine pakub inspiratsiooni. Kaalud on roll, mille kunagi valisin ja kuhu nüüdseks olen sisse elanud.

Olid ajad, kui inimonna jaoks polnud hirmsamat asja kui tiiger koopasuu ees. Täna elame me ühiskonnas, kus meie suurimateks vaenlasteks oleme sageli me ise. Eriti meie laiuskraadidel, kus D-vitamiini puudus end tunda annab. Meil ei ole enam vaja tiigrit, me oskame endalt iseseisvalt elu võtta – miski, mis koopainimese jaoks oleks olnud absurd. Koopainimesel ei olnud vaja eneseabi, sest tema soovid olid lihtsad. Meie ühiskonnas on aga inimesi, kellel on eneseleidmisega raskusi.

Siinkohal tasubki mõelda – kui inimene ei suuda oma teed leida, kas on siis nii vale valida üks kaheteistkümnest ette antud teest, kui see annab inimesele mingi sihi? Kui see tekitab rahulolu? Endaga rahul inimene on tegus inimene. Tegus inimene on jätkusuutlik inimene; inimene, kes annab ühiskonnale midagi tagasi. Seda ei saa aga öelda ennast haletseva ja maailmale uksed sulgenud inimese kohta. Seega, las need horoskoobid olla seal anekdootide kõrval. Kellele huumoriks, kellele eneseabiks, kellele lihtsalt mõtteharjutuseks. Nad on seal neile, kes seda vajavad ning nende olemasolust tuleb suure tõenäosusega kasu, mitte kahju.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta